Rubriigiarhiiv: Register

Aestid ja eestlased

Pildil:  Eestlaste traditsioonilised eluhooned A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel (foto: Ivo Kruusamägi).

“Aestideks” ehk “estideks” on läbi aegade nimetatud Läänemere idakaldal elanud rahvaid. Vanemate teadete puhul on raske oletada, kas on mõeldud just meie esivanemaid või varem praegusest laiematel aladel elanud läänemeresoome hõime üldiselt. 1. sajandil mainib Läänemere idakaldal elavaid aeste (Aestiorum gentes) rooma kirjamees Tacitus oma raamatus „Germania”: Aestid kummardavad emajumalat, kannavad oma usundi märgina metskuldi kujutisi ning kasutavad relvadena nuiasid. 6. sajandi rooma ajalookirjutaja Jordanese teoses „Getica“ mainitakse samuti Põhja-Euroopa rahvast nimetusega aestid (Aestii). Aastast 524 on säilinud gootide kuninga Theoderich Suure õukonnaametniku Cassiodoruse kiri aestide (Haestii) saatkonnale Ravennas.

Skandinaavia viikingiaegsetes (9.-11. saj) saagades on nime Eestimaa (Eistland) all juba kindlasti mõeldud tänapäeva Eestit. Lisaks on saagades mainitud eraldi ka erinevaid maakondi: Rävalat (Rafala), Virumaad (Vírland), Saaremaad (Eysýsla), Hiiumaad (Dagaiþi) ja Lääne-Eestit (Aðalsýsla), samuti Liivimaad (Lífland) ja Kuramaad (Kúrland). Saxo Grammaticuse (12.-13. saj) kroonika “Gesta Danorum” kohaselt olnud üks Põhjala kuulsaim berserkr Starkadr pärit alalt, millega Rootsi piirneb idas ja kus “nüüdsel ajal laialdaselt elavad eestlased (Estonum)”. Breemeni Adami (11. saj) kirjutatud kroonikas on juttu Läänemeres olevast saarest (Aestland), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat, vaid austavad draakoneid ja linde, kellele toovad inimohvreid. Võimalik, et nimetatud „saare“ all on peetud silmas Saaremaad.

Ka 13. sajandil kirja pandud “Läti Henriku kroonika“ kasutab nimetust Eesti (Estonia, Estlandia) meie maa üldnimena, kuigi eristatakse selgelt ka erinevaid maakondi. Samuti kasutab Henrik Eesti elanike kohta kokkuvõtvalt sõna eestlased (Estones). Näiteks: „Siis tegid eestlased vandenõu ja liidutõotuse, et nad kõik saavad olema üks süda ja üks meel Kristuse nime vastu, ja läkitasid käskjalgu kõigisse Eestimaa maakondadesse.“ Henriku jutust võib järeldada, et selleks ajaks oli Eesti enam või vähem oma praegustes piirides ja oma praeguse nime all tuntud ning selle elanikke nimetati eestlasteks.

Muudetud: 07.02.2018

Eesti muinasaarded

„Eesti asub Hõbevalgel teel, mida skandinaavlased tundsid austrvegri nime all.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Eestist leitud araabia hõbemündid (10. saj / foto: Margus Ansu). Muhumaalt leitud hõbesõlg (13 saj / pilt: Arheoloogiamuuseum).

 „Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal …“ Kas see laulurida räägib ikka tõtt? Looduslikul kujul Eestis neid väärismetalle tõesti ei leidu, küll aga on möödunud aegadest meie maapõue jäänud rohkelt muistseid pronksesemeid, hõbeaardeid ning koguni üksikuid kuldehteid. Eesti vanim hõbeaare, milleks on kaelavõru ja käevõrud, pärineb Kaali järve kaldalt. Vanimad teadaolevad araabia hõbemündid on leitud Rõuge linnamäelt ning on sinna jäänud millalgi 8.-9. sajandi vahetusel. 10. sajandi Eestist on teada juba üle kolmekümne araabia hõbemüntidest koosneva aardeleiu ning 11. ja 12. sajandi vahetusest enam kui kaheksakümmend Ojamaa hõbemüntidest koosnevat aaret. Viimast on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemeremaal samal ajal.

Muudetud: 16.02.2018

Õilsa ütlemised – elujuhiseid sõdalasele

„Sel tarkus on tallel, kes teed on tallanud ja kaugel käinud. Vaid sellel on selge, mis koor on, mis sisu, kel omal on oidu.“ (Vanem Edda)

Pildil: Varjaagid 10 sajandist (joonistused: Oleg Fedorov)

Leek algab leegist, kuni lõpuni põleb, tuli elustub tulest. Kaaslane kasu saab kaaslase sõnast, ei üksiklast õpeta ükski. Kuivab pedakas külakünkal, pole koort, ei krooni tal kaitseks. Nõnda ka inime, keda ükski ei armasta: milleks ta enam elab? Kui sinul on sõber, keda hästi usaldad, ja ootad armsust ta käest – talle jooda siis mõtteid jootude vastu, sõida sageli külla. Sõber sõpra rõõmustab relva ja rõivaga, mis endale tundub, et tarvilik. Andja ja kinkija on iidseimad sõbrad, kui and tuleb soojast südamest. Pole seda ju palju, mida pakkuda on, tihti kaalub ka vähene kiitus. Poole leiva ja täie lähkriga kosisin endale kaaslase. Halva sõbra maja on kaugel, kui ta ka lähedal kõrguks, hea sõber on otse siinsamas, kui tuleks ka ringi rännata.

Oma sõbrale inime olgu ka sõber, võtku sõpradeks sõbra sõpru, kuid vaenlase sõpru ärgu ta sugugi arvaku enese sõpradeks. Kui on sul keegi, keda hästi ei usalda, ja ootad talt ikkagi armsust: kenasti kõnele, koledat mõtle ja vasta riukaga valele. Ja kui on siis keegi, keda hästi ei usalda, kelle mõtted sulle ei meeldi: naera ta meelt, talle naera näkku, olgu andamid täpselt tasa. Irvega irve vastu las astuvad sangarid, ja vembuga vale vastu.

See varakult väljugu, kel töökäed vajaka, ja hoidku töötegu hinges. Kes hommikul magab, jääb ilma mõnestki, virk on pooleldi varakas. Taibutu ineme öösi on ärkvel, üha mõtleb ja mõlgutab, on hägune peast kui saabub hommik, kuid häda on jällegi hakkamas.

Vajab erku ja oidu, kes kaugel omadest, kodus ju tullakse toime. Välja peal ärgu mees oma relvadest millalgi astugu sammugi eemale – ei või kunagi teada, kus kohal just teel olles tuleb pruukida oda. Kõiki uksi enne edasiastumist sina valvsalt vaata – ei teada või eales, kas tare põrmandal pole vastas ehk vaenlane. Kui lähened tarale tasa ja targu, ei siis õnnetus toimelist taba, sest ustavamat sõpra ei saa sina kuskilt kui seda on selge oid.

Mõistmatu inime mõtleb, et iga naeratav nägu on sõprusest, et iga suuseadja on ta sõber. Siis alles oimab, kui tingi saabub, et kaitsja on hoopiski kadunud. Oma võimu peab hoidma, kel vähegi mõistust, vaguralt vaos, sest ikkagi selgub, kui südikaid kohtub, et üks on ühest üle. Sõnade eest, mis teistele sõnatud, on tihtigi tasu oodata.

Kes ohtusid arvestab, see lauda istudes vaatleb ja vaikib, ta teritab kõrvu, teritab silmi. Mis tuleb, on targale tähtis. Halb on harjumus aruga hiilata, meel olgu mõõdukas. Kosta ja küsida on tarkade kohus, et olla oiukaks arvatud – paneb muigama see, kes midagi ei mõista ja teadjate tares istub. Mõistmatu inime, kui läheb mõistjate sekka, olgu vait ja vagusi – keegi ei märka, et ta miskit ei mõista, kui ta keelt peab kammitsas. Ei tea see mees, kes midagi ei tea, kunas liialt lobiseb, paljugi vatrab sisutuid sõnu. Kibelev keel, kui puudub keelaja, satub harva hea peale. Mida üks peab teadama, jäägu ka ühele, teavad kolm, siis teavad kõik.

Kes lauas ahmib ahnelt ja arutult, see sööb end siruli. Kohtlaselt mõnitab enese magu, kui tuleb kord targa juurde. Kui juhm tuleb lauda, on ta vait ja jõllitab või mõmiseb mõnda, kuid mis pea sees on mehel, otsemaid pudeneb, kui maitseb kord märjukest. Ei kaugelt nii hea, nagu õlut on kiidetud, pole ta nüüd ega pärastki, mida rohkem joob mees, seda vähem januneb ta oma mõistuse järele. Ei kurjemat koormat saaks tee peale kaasa kui painavat peatäit. Ei paremat panna saaks teeline pauna kui mehist ja kainet mõistust, see kaugele minnes on kallim kui kuld, see on vaevase vara.

Tuleb võõrsilt lahkuda, mitte lee ääres lesida pikemalt ühes paigas. Sõprust ei kosuta see, kes kauaks jääb lahkesse lauda. Hea on talulapp, ükskõik kui tilluke, ise seal oled isand. Pitsitab südant, kui paluma pead igakord einet. Olgu kitsesid kaks, olgu koda või okstest, parem siiski kui santida. Puukoor katuseks ja kuivad laastud olgu mehele mõõduks, palju puid on tarvis, halge ja pinde kuuks kuueks ja kauemaks.

Õnnelik on see, kes omal jõul seista suudab armus ja au sees. Õnnelik see, kel enda käest võtta on au ja arukus elus, sest sageli halvaks osutub soovitus, mis teiselt on vastu võetud. Paha on kiitus, paha parim sõnagi, mis uhkuses teise käest tingitud. Rumal mees, kui ta looma saab või naise armugi võidab, teda täidab siis suur enesetunne, kasvab kõvasti edasi uhkuses. Igerik inime, armetult loodud, naerab vaid teisi takka. Ei tema tea, mida teadma ta peaks, et on endalgi vigu vammuses.

Parim on elu ja õnnelik elu, kes liigub, saab lehma. Nägin kerkivat suitsu suurniku koldelt, aga surm seisis sängi taga. Parem on poeg, ka siis, kui ta pärast su surma sünniks, harva mälestab tee ääres mõnd kivine märk, kui sugupuu seda ei sea. Loomad surevad, sugupuud surevad ja sina sured samuti, ei kao aga kunagi meeste kõne, kui on hinnata head. Seda kõike võib näha, kui küsida ruunidelt, jumalaist märgitud märkidelt. Neid ülemad valdjad lõid, neid iidsed laulikud lõid, sel kohal on kohaseim vaikida.

(Lühendatud kogumikust „Vanem Edda“, tõlkinud R. Sepp)

Muudetud: 09.06.2017

Loomislaulud

„Pääsukeine, päevalindu – tei ta pesa söödu pääle.
Munne kolmi muna sisse: üits sai aoss alla ilma,
teine päevas pääle ilma, kolmas sai kuusse taevasse.“
(Halliste 1889)

Pildil: Veelinnu kujutis Äänisjärve kaljuraiendilt (u 3000 aastat e.m.a).

Läänemeresoome rahvapärimuste järgi sündis maailm linnumunast. Sellest jutustavad eesti, ingeri ja karjala regivärsilised „Loomislaulud“ on tõenäoliselt võrsunud ühisest mütoloogilisest alusest. Rahvaluuleteadlased Matti Kuusi ja Ingrid Rüütel on esitanud nende laulude oletatava algmüüdi. Selle järgi on kõige enne olemas vaid taevas ja lõputu ürgookean, mille kohal Ilmalind (tavaliselt part või hani) omale pesapaika otsib. Leidnud üksiku mätta, muneb ta selle peale kolm muna. Tuuleiil veeretab munad merre ning neist saavad taevas, maa, päike, kuu ja tähed.

“Kalevalas” ehitab “parti, pisku lindu” pesa Ilmatari veest välja tõstetud põlve peale ning muneb sinna seitse muna. Lind hakkab mune hauduma, mille peale Ilmatari põlv nii kuumaks läheb, et ta seda väristab ja munad vette veerevad. Munad lähevad katki ning saavad maaks, taevaks ja taevakehadeks. Algsetes karjala runolauludes on Ilmatari asemel Väinämöinen, kelle põlve peale Ilmalind pesa ehitab.

Karjala versioonile sarnase pärimuse on Saaremaalt Karja kihelkonnast omal ajal kirja pannud ka usundiloolane Oskar Loorits. Selle järgi olla üks „liig vana ja tugev neitsi“ 700 aastat käima peal olnud. Viimaks olnud tal üks poeg vee peal, põlved kõveras. Siis olla üks „rängata suur kotkas“ sinna juhtunud ja poisi põlvede vahele suure muna munenud. Jumal võtnud selle muna ja olla sellest maailma valmistanud, nagu ta praegu on.

Eestis laiemalt tuntud ja ilmselt hilisemast ajast pärinevates „Loomislauludes“ on peategelaseks Päevalind, sinikirju linnuke või pääsuke. Nendes lugudes lendab linnuke koplisse, kus on kolm põõsast – sinine, punane ja kuldne, ning valib viimase endale pesapaigaks. Kolm kuud haudub lind mune, seejärel loobib ta koorunud pojad pesast välja ning nendest saavad päike, kuu ja põllukivid. Vahel saavad Päevalinnu poegadest ka müütilised tegelased – sepp, kuningas, poiss või kaunis neiu (näiteks laulud “Kuldnaine” ja „Tähemõrsja“).

Sarnaseid maailma munast sündimise müüte on tuntud laial alal Ida-Euroopast Uurali mägedeni. Ka Vahemereäärsete kultuuride mütoloogias esinevad mingi jumalik lind ja muna. Neid müüte põhjalikumalt uurinud mütoloogid Uku Masing, Ülo Valk ja Enn Haabsaar on jõudnud ühisele järeldusele, et tõenäoliselt ulatuvad selliste lugude juured tagasi Kesk- ja Ida-Euroopa kõige esimeste elanike ehk paleoeurooplasteni, kes asustasid siin taanduva mandrijää alt vabanenud maa ning kõnelesid teadusele seni tundmatuks jäänud keeltes. Nendelt võtsid munapärimuse hiljem üle siia saabunud soomeugrilased ja indoeurooplased. Paleoeurooplaste hulka kuulusid ka meie kodumaa kõige esimesed asukad, kes võisid seega mingit sarnast lugu juba teada.

Idapoolsete soome-ugri rahvaste hulgas (nt handid ja mansid) on levinud veidi teistsugune loomismüüt. Niinimetatud sukeldumismüüdis sukeldub veelind (tavaliselt part, metshani või kaur) algookeani põhja ning toob sealt üles tükikese muda, mis seejärel maaks kasvab. Tavaliselt sukeldub vee alla mitu lindu, kuid edu saadab vaid ühte. Sukeldumismüüdid on tuntud Ida-Euraasias ja Põhja-Ameerikas, ulatudes lääne suunas karjalaste ja slaavlasteni. Enn Haabsaare hinnangul loodi algne sukeldumismüüt Siberis. Kuna kõige vanema versiooni sellest on Põhja-Ameerika indiaanlaste esivanemad Aasiast Ameerikasse rännates endaga kaasa viinud, pidi see olema tekkinud juba enne nende lahkumist (mitte hiljem kui 16 000 aastat tagasi). Sukeldumismüüdi hilisemates versioonides osalevad lisaks lindudele loomistöös ka jumal ja kurat, mille puhul on tõenäoliselt tegemist juba indoiraani mõjutustega.

Arvatavasti on nii maailma munast sündimise müüdid kui ka sukeldumismüüdid tekkinud juba vanemal kiviajal. Nendega on kirjanik, filmimees ning soome-ugri rahvaste asjatundja Lennart Meri seostanud ka Äänisjärve kaljuraiendeid (IV-III aastatuhat e.m.a). Loomismüütide võimalikke seoseid kaljuraiendite ja veelinnu kujutistega nooremast kiviajast on maininud ka eestlaste muinasusundit uurinud ajaloolane Tõnno Jonuks. Usundiloolane Juha Pentikäinen arvab aga, et soome “Loomislaulus” kohtuvad kosmilise muna motiiv lõuna poolt ja sukelduva veelinnu motiiv põhja poolt ning Läänemeri ongi piiriks nende kahe müüdi vahel.

Muudetud: 07.12.2022

>>> Kasutatud materjal

>>> Loomislaulude kohta loe rohkem SIIT! 

Karjala ja ingeri loomislaulud

Hanekene ilmalindu / lendelekse, lookelekse, / otsides pesa aseta. / Sestap vana Väinämöinen / lükkas põlveda merestä / halja’ aksi mätta’ aksi, / kulurohu kamaraksi. / Hanekene ilmalindu / heinast pesada kohendab / Väinämöise põlve pealta. / Munes ta kuusi munada, / raudamuna seitsmendama. / Hakkas hani haudumaie / Väinämöise põlve pealta. / Sellest vana Väinämöinen / tundis põlve põlevada, / ihuliikme tulitavat: / põlve pisut liigateli, / munad veeresid vedeje, / prõksatid merre karile. / Sõnas vana Väinämöinen: / “Mis on muna alapooli, / saagu alla maaemäksi; / mis on muna ülapooli, / saagu üles taeva’aksi; / mis on muna rebuosa, / saagu päevaks paistemaie, / ülemaksi taeva’asse; / mis on muna valgeosa, / saagu kuuksi kumendama. / Munakoore tükikesed / saagu tähiks taeva’asse.” (Karjala 1833)

Tuli parti, pisku lindu; / lendelekse, lookelekse / otsides pesa aseta, / asupaika haudumise. / Lendas lõunad, lendas lääned, / lendas looded ja edelad. / Ei leia aseta hääda, / paika ei pahemadagi, / kuhu panna võiks pesada, / asutada haudumista. / Liikelekse, lookelekse, / arus enda arvelekse: / “Kas teen toa ma tuule pääle, / pesa laine ladva pääle? / Tuul see mu toa purustab, / pesa lained need lõhuvad.” / Säällap siis see vee emake, / vee emake, ilma imbi, / tõstis põlveda meresta, / labaluuda laine’esta / pardile pesakohaksi, / asemeksi arma’aksi. / See oli parti, pisku lindu, / liikelekse lookelekse, / nägi põlve vee emakse / seljalla sinetavalla; / arvas heinamätta’aksi, / kamaraksi kerkivaksi. / Lendelekse, lookelekse, / põlve otsaje asukse. / Põlvele pesa ehitas, / munad kuldsed munesi: / kuusi kuldasta munada, / raudmuna seitsmendama. / Hakkas hauduma muneda, / põlve-otsa hoidemaie. / Haudus päeva, haudus kaksi, / haudus kokku kolmandagi, / jo siis sellest vee emake, / vee emake, ilma imbi, / tundis end tulinevada, / ihu kõike kõrbevada, / mõtles põlve ta põlevat, / kõik need soonedki sulavat. / Põlve ta pisut väristas, / liigateli liikmeida: / veeresid munad vedeje, / langesid jo laineisse, / sääl nad prõksatid puruksi, / katki läksid kildudeksi. / Ei munad mudasse jäänud / ega killud kooletesse. / Muutusid kenaksi killud, / tükid kõik need kauni’iksi: / alumine pool munasta / alamaksi maaemaksi, / ülemine pool munasta / ülemaksi taeva’aksi; / ülapool punarebusta / päikeseksi paistemaie; / ülapooli valge’esta / kuukeseks kumendamaie; / mis munassa kirjavada, / need tähiksi taeva’alle, / mis munassa mustavada, / need said ilma pilvedeksi. (“Kalevala”)

Pääsulind, päevalind, / see tore õhulind / lendles suvepäevad, / mängles ööd pimedad, / otsis maad, et magada, / muru, et muneda, / lehti, et puhata, põldu, / et pesitseda. / Nägi mätta merest, / sinise mere seest. / Valas vaskse pesakese, / munes kuldsed munakesed. / Tuli tuul, õige tuul, / mere tuulispask vihane, / lükkas pesa Lauga jõkke, / veeretas munad vette.  (Vadjamaa 1947)

Muudetud: 25.08.2020

Eesti loomislaulud

Jumal olla ennast äkitselt vee päält leidnud, pole muud kui lahve vesi olnud, ei puid ega rohtu, ei kivi ega mulda – olla maailma loonud kotka munast. Üks ilmatu suur kotkas olla kaa vee pääl rahutumalt alatasa, ühtepuhku senna ja tenna, edasi ja tagasi lendnud. Selsamal puhul oli ka üks liig vana ja tugev neitsit olnud, see olla 700 aastat käima pääl olnud. Viimaks olnud temal üks poeg vee pääl olles, kõveras põlved rõukus. Siis olla see rängata suur kotkas, mis alati ühest paigast toisse lendas, sinna juhtunud ja munenud poisi rõukude vahele ühe liig suure muna. Jumal võtnud selle muna omale ja olla sellest munast maailma valmistanud, nagu ta praegu on. Nenda olla ilm vana eesti rahva paganausu järele loodud. (Karja kihelkond)

Pääsukeine, päevalindu – / tei ta pesa söödu pääle. / Munne kolmi muna sisse: / üits sai aoss alla ilma, / teine päevas pääle ilma, / kolmas sai kuusse taevasse. (Halliste 1889)

Üle lendsi, linnukene, / üle lendsi ilma kõige, / üle ilma suure järve, / üle ilmatse keriku. / Õtsis maad munetessanna, / aset hautellessanna. / Ei saand maad munetessanna, / aset hautellessanna. / Üle lendsi, linnukene, / üle lendsi ilma kõige, / lendsi üle sinise põesa – / põlge’es sinise põesa, / lendsi üle punase põesa – / põlge’es punase põesa, / lendsi üle kõllakarva – / võttis kõlla kõlvusasta: / siie pean pesa tegema, / siie pean munad munema, / siie poegi haudumaie./ Haudus kuu, haudus kaksi, / haudus pooli kolmatagi, / natukeise neljatagi, / hakkas alle katsumaie: / leis pojad verisulesta. / Hakkas poegija jagama: / üks sai maale marijasta, / tõine põllula kivesta, / kolmas kuusta taiva’aie, / neljas päivast pääle ilma. / Mis sai maale marijasta, / säält nie marid mainitasse; / mis sai põllula kivesta, / säält nie õlled tehtanesse; / mis sai päivast pääle ilma, / säält nie ajad arvetasse; / mis sai kuusta taiva’aie, / säält nie tunnid tunnetasse. (Jõhvi 1888)

Muudetud: 25.08.2020

Muistsed Kalevad

“Müütilisel ajal elasid Põhja-Euroopas vägevad kalevid. Väinämöinen, Ilmarinen, Kullervo ja teised olid kalevite pojad. Sangarite kodupaika kutsuti Kalevalaks. See on nüüdne Eesti, Soome ja Karjala.“ (Lennart Meri „Kaleva hääled“)

Pildil: Kalevala kangelased mereretkel (joonistus: Nicolai Kochberg).

Kaleva on vanimaid eesti-soome-karjala kangelasnimesid. Seda on tarvitatud nii Soomes kui Eestis hiidvägimehe nimena (Kalev, Kalevipoeg) ja Kaleva soo asupaigana (Kalevala, Kalevate). Algupäraselt tähendas “kalev” tugevat ja on tekkinud sõnast “kali” (= jõud, vägi). Mikael Agricola (16. saj)  tekstide järgi “lõid Kalevipojad niidud” ehk ilmselt oli tegemist muistsete läänemeresoome maaharijatega. „Kalevipoja“ eepose järgi seganud Vanaisa (Taevaisa/Uku/Taara) kuulsad pojad endid armastuses maapealsete tütarlastega, nõnda et üks vägimeeste sugu maailma sünndinud. Põhjakotkas kandnud vana Kalevi oma tiivul üle mere ja pillanud ta Viru randa maha, kus temast selle maa valitseja saanud.

Kaleva nuiamehed
Lennart Meri andmetel nimetati “kaliks” paadirullide pööramise või kivi kangutamise puud ning kalimeesteks-kaleviteks Läänemere muistseid meresõitjaid. Viiteid sellele, et muistsed kalevad olid mingid nuiadega tegelased, leidub veelgi. Näiteks nuiab Kalevipoeg meie rahvuseeposes oma vägeva vemblaga maha Soome tuuslari maleva. Võimalik, et just Kaleva sugu nuiameestele viitab ka Rooma kirjamees Tacitus (1. saj), jutustades Läänemere idarannal elanud aestidest, kes kasutasid relvadena nuiasid.

Kylfingid ja kolbjaagid
Skandinaavia saagakirjanduses on juttu Põhjala sõdalastest “kylfingidest“, kusjuures “kylfa” tähendab vanaskandinaavia keeles samuti nuia või kaigast. “Ynglingite saagas” ja “Edda” lauludes esineb Põhjala muistne kuningas Gylfi, kes valitses Läänemere ääres enne Odini ja aaside tulekut ning kelle käest aasid kavalusega maad said. Vene kroonikates esinevad muistsed ülikud Kolõvanov ja teised „kolbjaagid“ ning Bütsantsi 11. sajandi allikad nimetavad keisri palgasõduritena teenivaid „koulpingoisid“.

Muudetud: 25.08.2020

>>> Kalevite kohta loe rohkem SIIT!

Eesti varane pronksiaeg

Pildil: Kirvestega mehed pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), Muhu saarelt leitud pronksist odaots, pronksist rantkirves Äksist ja kivikirves Luunjalt.

Eesti pronksiaja esimest poolt nimetatakse varaseks pronksiajaks (1800-1100 e.m.a). Varast pronksiaega on kiviaja lõpust väga raske eristada, kuna sellel ajal elas meie maal inimesi veel väga vähe ja pronksi nad tegelikult eriti ei kasutanud.

Varasel pronksiajal jõudsid meie esivanemateni tõepoolest esimesed mujal valmistatud vasest luksusesemed (kirved, sirbid, odaotsad), kuid igapäevases elus kasutati endiselt kivikirveid ning puidust, luust ja kivist tööriistu ning relvi. Oletatavasti on üks vanimaid Eesti pronksesemeid Muhu saarelt leitud odaots, mis pärineb algselt Lõuna-Uurali piirkonnast.

Varasel pronksiajal olid inimeste peamisteks elatusallikateks endiselt jaht ning kalastus. Mõnel pool hariti siiski ka juba alepõldu. Kasvatati peamiselt otra ja põldu künti konksadraga, millega tuli künda risti kahes suunas.

Seoses põlluharimise laiema levikuga muutusid meie esivanemate usundis olulisteks taimedele elu andvad jõud – maa, päike ja vihm. Kujunesid välja pööripäevad, levisid päikese ja äikese kultus. Oluliseks usundiliseks nähtuseks oli kivi- ja pronkskirveste kasutamine rituaalsete esemetena. Pronksiaegseid varreauguga kivikirveid on seostatud äikesejumala kultusega.

Muudetud: 03.10.2016

Kaali meteoriit ja sellega seotud pärimused

„Kaali katastroofi tagajärgi on võrreldud väikese taktikalise tuumapimmi plahvatuse tagajärgedega. See on viimane maailma tihedasti asustatud piirkonda langenud hiidmeteoriit.” (Vello Lõugas „Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas”)

Pildil: Kaali meteoriidikraater Saaremaal (foto: Raivo Ird).  Kaali järvest leitud meteoriidiraua tükk (TÜ Loodusmuuseum / foto: Mare Isakar). Kaalist leitud pronksist ehtenõel (foto: Arheoloogiamuuseum).

Kaali meteoriidi langemine Saaremaale (u 16. saj e.m.a) tuli toonaste inimeste jaoks sõna otseses mõttes nagu välk selgest taevast. Pandivere kõrgustiku kandis atmosfääri tunginud raudmeteoriit läbis oma teekonna Saaremaale paarikümne sekundiga, kuumenedes selle aja jooksul mitme tuhande kraadini ning helendades silmipimestavalt, pikk tulesaba taga. Lennutee all rullus kurdistava mürina saatel üle maa kõike ettejäävat purustav lööklaine. Meteoriidi kokkupõrkel maapinnaga tekkis tohutu plahvatus ning veelgi suurem mürin, mida võis olla kuulda kuni tuhande kilomeetri kaugusele. Meteoriidi ergav saba oli taevas nähtav veel mõnda aega peale kokkupõrget ning eemalt vaatajaile võis paista nagu oleks Saaremaasse kaldu löödud hiiglaslik tuline vai. Plahvatuses õhku paiskunud tolm varjutas päikesevalguse ning ümberkaudsed maad mattusid süngesse hämarusse.

Hiidmeteoriidi langemine Saaremaale võis jätta selle tähelepanuväärse sündmuse tunnistajateks olnud inimeste mällu väga sügava jälje ning mälestus juhtunust võis kanduda edasi põlvest põlve. Päikese usuline ja sümboolne tähtsustamine sellel ajajärgul on täheldatav üle kogu Põhja-Euroopa – näiteks pärinevad umbes samast ajast (u 16. saj e.m.a) Nebra taevaketas ja Trundholmi päikesevanker. On võimalik, et meteoriidi langemist tõlgendati päikese kukkumisena taevast maa peale. Soome eepose „Kalevala“ järgi varastas Põhjala emand Louhi päikese, kuu ja tule. Peajumal Ukko särtsatas siis sõrmest tulukese, mille ta andis hoida neiu Imbile, kes aga tulekera maale pillas, millest suur põlemine ja kahju sündis. „Kalevalas“ on kirjeldatud ka Karjala meeste teekonda, kes tulekera jälitades üle Neeva jõe lõunasse liikusid. Skandinaavia muistendites õgib aga päikese hiiglaslik hunt, kes on pärit „Midgardrist ida poolt ühest puistust, mida Rauametsaks hüütakse“ (Noorem Edda).

13. sajandist pärineva Henriku Liivimaa Kroonika (Heinrici chronicon Livoniae) järgi olevat Virumaal, „kus oli mägi ja väga ilus mets (Ebavere mägi või Vaivara Sinimägedes), kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” Mainitud Tharapita (Taarapita) teekond langeb kokku meteoriidi oletatava lennujoonega. See võis näida Eesti muinaselanikele piksejumala endana, kes hävitava väe ja kõrvulukustava mürinaga isiklikult maale laskus. Samuti on meieni jõudnud vanu regilaule, kus räägitakse Saaremaa põlemisest („Nägin Saaremaa põlema“). Kaali meteoriidi langemisest ning selle mõjust muistenditele, nii Eestis kui ka mujal Euroopas, on põhjalikult kirjutanud Lennart Meri („Hõbevalge“) ja Vello Lõugas („Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas“).

Muudetud: 18.01.2018

Kaali muinaslinn

“Kaali muistis koosneb järvest, mida tõenäoliselt peeti pühaks, ja seda ümbritsevast kahest kontsentrilisest ringist, neist üks tekkinud meteoriidiplahvatusest ja teine rajatud inimeste poolt. Selle plahvatusest tekkinud rusuvalli peale, kirdepoolsesse sektorisse, hakkas nooremal pronksiajal ladestuma kultuurkiht, mida seni on üldiselt tõlgendatud kindlustatud asulana, nagu neid tuntakse Asvas, Ridalas.“ (Valter Lang „Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis“)

Pildil: Kaali kraatrivall (foto: Raivo Ird). Friedrich Kruse joonis Kaali ringvallidest. Kaalist leitud pronksist ehtenõel (foto: Arheoloogiamuuseum).

Saaremaalt on leitud viiteid uue aktiivse inimtegevuse ajajärgu algusest 7.-8. sajandil e.m.a. Kaali järvest tehtud õietolmudiagrammist ilmneb, et hilispronksiajal on sealkandis laialdaselt levinud teraviljade kasvatamine. Inimesed on tegutsenud ka Kaali järve vahetus ümbruses ning kindlustanud meteoriidi langemisest tekkinud ringikujulise kraatrivalli välimise külje võimsa paekivimüüriga. See müür on olnud enam kui kahe meetri kõrgune ning selle peal on arvatavasti olnud veel puitkindlustis. Valli kirdepoolsele küljele on millalgi (ajavahemikus 8.-3. saj e.m.a) rajatud kindlustatud asula, nagu neid tuntakse nooremast pronksiajast ka Asvas ja Ridalas. Tõenditeks seal tehtud pronksitöö kohta on savist valamisvormide ja sulatustiiglite katked ning tootmisjäägid.

Arvatavasti ajaarvamise vahetuse paiku või mõnevõrra varem on lisaks üleval kraatrivallil paiknenud paekivist ringmüürile ehitatud veel teine raudkividest ringmüür väljapoole järvemäe ümber. Sellesse müüri pandud kivid on silmatorkavalt suured ja võimsad, mõned koguni läbimõõduga kuni 1,8 m. Kaali kahekordne ringvall on vanim teadaolev ringvall-linnus selles piirkonnas. On võimalik, et Kaali muinaslinn oligi kõikide meie ajaarvamise viimastel sajanditel Saaremaal ja Lääne-Eestis levinud ringvall-linnuste algseks eeskujuks. Seda tüüpi Läänemere varased ringvallid, mida leidub rohkelt ka Ojamaal (Gotland), võisid sümboliseerida päikeseketast, mistõttu neid nimetatakse ka päikeselinnadeks.

Kaali kindlustatud asulapaigast on leitud Eesti vanim hõbeaare – kaks peenikest käevõru, kaelavõru ja spiraalsõrmus. Arheoloog Mauri Kiudsoo pakub, et need leiud pärinevad ajavahemikust 3.-5. sajand, kuid võivad olla ka varasemad.

Muudetud: 26.05.2020

Muinaspaadid ja varased mereretked

„Haabjatel ja õmmeldud (nahk)paatidel oli oma osa Läänemere-äärsete kultuuride lähendamisel.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Põdrapäised muinaspaadid pronksiaegsetel kaljugraveeringutel Karjalas ja Skandinaavias. Muistse nahkpaadi rekonstruktsioon Norrast (Alta muuseum / foto: Per Storemyr). Haabjas Käsmu meremuuseumist (Aarne Vaigu erakogu). Eestist leitud noorema pronksiaja kirves ja odaots (pildid: www.tutulus.ee).

Põhjala metsavööndi vanimateks sõiduvahenditeks olid puutüvest õõnestatud haabjad ning puitraamile õmmeldud nahast paadid, mida läänemeresoomlased kasutasid juba pronksiajal või varemgi. Hiljem asendus nahkkate õhukeste plankudega, mille kokkuõmblemiseks kasutati esialgu kuusejuuri, hiljem raudneete. Purje varastel veesõidukitel ei olnud, praeguste andmete põhjal sai Läänemere muinaslaev purje alles eelviikingiajal (6.-8. saj).

Kuna Põhjala metsasel ja soisel maastikul liikumine oli vaevaline, kulgesid muinasaegsed kaubateed peamiselt mööda jõgesid. Jõgi oli mugav ning kiire liiklustee – see oli maitsi rändamisest lihtsam ja paadiga sai vedada rohkem kaupa. Veeteede vahelisi lahkmeid ja kärestikke ületati mööda maad – paadininasse kinnitati rihm ja veeti seda nagu kelku järel. Selliseid paatide ülevedamise kohti nimetati lohistiteks. Seal tuli sageli kaupa ümber laadida ning aja jooksul kujunesid lohistipaikadesse mitmed linnad ning asulad, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.

Merd sõideti muinasajal valdavalt „ninalt ninale“ ehk piki randa, kallast silmist kaotamata. Kompassi ei tuntud, kaardi aset täitsid paljude põlvkondade jooksul mällu salvestatud pildiread teetähistest, mida lauldi ja korrati pikkadel talveõhtutel. Muinaslaevad tegid enamasti ühe mereretke aastas, oktoobrist aprillini merele ei mindud.

Esimesed pikemad mereretked võeti meie esivanemate poolt ette hiljemalt nooremal pronksiajal (11.-5. saj e.m.a). See oli vastastikuste mereretkede ja majandusliku õitsengu ajastu kogu Läänemerel, mistõttu seda nimetatakse vahel ka esimeseks viikingiajaks. Eesti rannarahva toonasele tihedale läbikäimisele Skandinaaviaga viitavad siit leitud skandinaaviapärased pronksesemed, laevkalmed ning mitmed vanaskandinaavia keelest pärinevad laensõnad. Kauplemisega tegelesid varasemal ajal peamiselt ülikud ning kaubeldi kaup kauba vastu ehk tehti vastastikku kingitusi. Veeteedel ja sadamakohtadel oli oluline osa muinasaegse ülikute kihi väljakujunemisel.

Muudetud: 07.02.2018

 

Muinaspaadid kaljugraveeringutel

„Kõige tähelepanuväärsemaid jälgi muistsetest merepaatidest kujutavad endast Oneega järve idakaldalt ja Valge mere lähedalt Vigi jõe kallastelt leitud kaljujoonised. — Oneega kaljujoonistega üsna sarnased on Ångermanlandis leitud joonised: paadid, mille käilas on nikerdatud põdra- või põhjapõdrapead, lühikeste püstjoontena kujutatud sõitjad, samuti vibusid ja nooli kandvate ning suusatavate meeste kujutised.“ (E.V. Saks „Eesti Viikingid“)

Pildil: Muinaspaadid pronksiaegsetel kaljugraveeringutel Skandinaavias  ja Karjalas.

Muudetud: 26.01.2018

Noorem pronksiaeg ehk esimene viikingiaeg

„Nooremat pronksiaega on Läänemerel nimetatud esimeseks viikingiajaks. Läänemeri muutus sel ajajärgul sisejärveks.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Muistsed meresõitjad pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), pronksist odaots Vissuverest, luust hülgeharpuuni ots Iru kindlustatud asulakohalt, Läänemere muinaspaat (raamatust Raul Talvik „Teekond maailma ääreni”, joonistanud: Allan Kukk).

Eesti pronksiaja teist poolt nimetatakse nooremaks pronksiajaks (1100-500 e.m.a). Noorem pronksiaeg oli vastastikuste mereretkede ja majandusliku õitsengu ajastu kogu Läänemerel, mistõttu seda nimetatakse vahel ka esimeseks viikingiajaks.

Mereretkede tagajärjel levisid Eesti rannikualadel väga tugevad Lõuna-Skandinaavia mõjud, mida kinnitavad siit leitud skandinaaviapärased pronksesemed ning laevkalmed ehk kivilaevad. Mere tagant toodi Eestisse mitmesuguseid pronksesemeid – ehteid, odaotsi, nooli, kirveid ja isegi mõõkasid, vastu võidi viia hülgerasva, karusnahku ja mett. Tähtsal kohal oli ka merevaigukaubandus. Arvatavasti toodi esimesed rauast esemed meie maale samuti Skandinaaviast, praeguste andmete põhjal umbes aastal 500 e.m.a.

Seoses põlispõldude laiema levimise ja pronksikaubanduse kasvuga hakkas nooremal pronksiajal välja kujunema ka Eesti kohalike ülikute kiht. Põlispõldude juurde hakati maamärkidena rajama suuri ringikujulisi kivikalmeid, mille keskel asuvatesse kivikirstudesse  maetud ülikuperekondade peremehi nimetati tõenäoliselt kuningateks. Pronksi töötlemisega tegelevatest majapidamistest kujunesid aja jooksul Eesti esimesed kindlustatud asulad.

Muudetud: 22.12.2016

Muistsed kuningad kivikirstudes

„Rikka või pealiku tähenduses kujunes kuninga mõiste eesti keeles veel enne meie ajaarvamise algust. Ülikute kihi kujunemisel etendasid olulist osa mereretked ja sadamakeskustes arenes sotsiaalne eristumine kiiremini.” (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Ülikud pronksiajal (joonistanud: W. Petersen), Jõelähtme kivikirstkamed (foto: Heidi Tooming).

Seoses põlispõldude laiema levikuga hakkas Eesti rannikupiirkondades noorema pronksiaja (1100-500 e.m.a) jooksul põllumaad nappima. See viis maaomandi tekkimiseni ühiskonnas ning välja hakkas kujunema ka kohalike ülikute kiht. Tihedama asustusega aladel võidi haritavat maad pronksiaja lõpus juba ka maksustama hakata.

Omandiõigust ülesharitud maale püüti põlistada järjepidevalt ühes paigas elamisega. Kommetes ja usundis said seetõttu olulisteks kodu ning esivanemad, põldude juurde hakati maamärkidena rajama suuri ringikujulisi kivikirstkalmeid. Tõenäoliselt kuulus selliseid kalmeid omanud peredele rohkem maad kui tavalistele talupidajatele.

Kivikirstudesse maetud ülikuperekondade peremehi või pealikuid võidi juba nimetada ka kuningateks. Just nooremal pronksiajal, mil leidis aset elav kaubandus Eesti ja Skandinaavia võimukeskuste vahel, võeti läänemeresoome keeltesse üle arvukalt germaani laensõnu. Eesti keeles on sõna „kuningas” säilitanud oma kõige algsema vormi – protogermaani: kuningaz.

Pronksiaegsed kivikirstkalmed on omased rannikualadele – valdav enamik neist asub Saaremaal, Läänemaal ning Põhja-Eestis. Kalmed paiknesid tavaliselt kõrgematel kohtadel, kust avanes avar vaade ümbruskonnale, tihti merele või järvele. Tüüpilist kivikirstkalmet ümbritseb kividest ringmüür, mille keskel asuvasse suurtest paeplaatidest kirstu maeti peamiselt mehi. Märgid viitavad, et mingite rituaalide tarbeks võidi nende luid vahel ka kirstust välja võtta. Kirstu ja müüri vaheline ala oli täidetud kividega ja seda kasutati samuti matmiseks. Suuremate kalmete kõrgus võis olla üle 1,5 m ning kiviringi läbimõõt kuni 13 m. Sarnane kalmevorm püsis muutumatuna peaaegu tuhat aastat, suurem osa kivikirstkalmetest rajati ajavahemikus 1100-800 e.m.a. Kivikirstkalmele sarnane kalmevorm on laevkalme ehk kivilaev.

Muudetud: 03.10.2016

Läänemere kivilaevad

Pildil: Laevkalme Gotlandilt (foto: Jürgen Howaldt).

Laevkalme ehk kivilaev on kivikirstkalmele sarnane kalmetüüp. Kõige rohkem on laevkalmeid leitud Ojamaalt (Gotland), mõningaid ka Ahvenamaalt, Ölandilt, Edela-Soomest ja Kuramaalt. Eestist on teada kaks laevkalmet Sõrve poolsaarelt Lüllelt ning üks Tallinna lähedalt Väolt.

Laevkalmed pärinevad ligikaudu aastast 900 e.m.a ning peegeldavad tõenäoliselt Skandinaavia mõjusid. Erinevalt kivikirstkalmetest on laevkalmetesse maetud ainult põletatud surnuid ning sellised kivilaevad võisid olla mõeldud retkeks allilmas asuvasse surnute riiki.

Muudetud: 03.10.2016

Pronksikuningate kindlustatud asulad

„Pronks oli tollal lausa strateegilise tähtsusega materjal, kindlasti mitte odav ega igapäevane, selle valmistamine, hoidmine ja ümberjagamine või kaubakstegemine vajas kaitset.” (Valter Lang „Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis”)

Pildil: Eestist leitud noorema pronksiaja kirved (Ridala, Pohjaka) ja odaots (Vissuvere), kirvestega sõdlased pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), pronksi valamine muinasajal (foto: Eelco Kruidenier).

Eesti noorema pronksiaja (1100-500 e.m.a) ülikkonna väljakujunemisel oli oluline roll, lisaks maa omamisele, ka pronksikaubandusel. Pronksi omavatel ja töötlevatel peredel oli ühiskonnas suur mõjuvõim.

Eestis pronksi valmistamiseks vajalikku toorainet ei leidu ning see tuli vedada sisse mujalt – peamiselt Skandinaaviast. Kuna pronks oli väga hinnaline, vajas selle hoidmine ja käitlemine kaitset ning pronksiga tegelevatest majapidamistest kujunesid aja jooksul Eesti esimesed kindlustatud asulad. Jõukamate pronksikuningate majapidamised kasvasid üha suuremateks, koosnedes lõpuks paljudest peredest ja nende sõltlastest, kes kõik tegelesid pronksi maaletoomise, ümbersulatamise ja müümisega. Ilmselt olid sellised asulad ühtlasi ka piirkondlikeks võimukeskusteks.

Kaitseehitused pronksiaegsetes kindlustatud asulates kujutasid endast tavaliselt puust või kivist tara, vahel ka mullast valli. Sageli oli tegu kaherealise taraga (rõhtpalkidest, püstpalkidest või vitspunutisest), mille vahele jääv paari meetri laiune tühimik oli täidetud liiva, mulla või kividega. Selline vall oli piisavalt lai, et selle peal seista, liikuda ning välimise kõrgema seina taha varjudes ründajatele vastupanu osutada.

Pronksiaegsed kindlustatud majapidamised asusid näiteks sellistes kohtades nagu Iru, Narva Joaoru, Asva, Ridala ja Kaali. Saaremaal asuv Kaali paistab silma oluliselt võimsamate kindlustuste poolest kui teised samaaegsed asulad ning ümbritseti võimsa kividest ringmüüriga umbes 8.-7. saj e.m.a. Müüri pandud raudkivid on silmatorkavalt suured – osa koguni läbimõõduga 1,8 m. Hea asend tähtsal liiklusteel Visla suudmest või Ojamaalt (Gotland) Eesti randadele tõi Saaremaale palju rikkust – pronksiaegne Saaremaa oli metalli poolest rikkam kui ükski teine Eesti piirkond.

Muudetud: 03.10.2016

Vajangu pronksmõõk

Pildil: Vajangu pronksmõõk.

Eestist on leitud mõningaid nooremast pronksiajast (1100-500 e.m.a) pärinevaid pronksmõõkade tükke – ühed näiteks Saaremaalt, Sõrve säärest. Vajangu külast Lääne-Virumaal on aga pärit üks väga hästi säilinud terve pronksmõõk, mida kohalike inimeste poolt veel hiljaaegu pulmamõõgana kasutati.

65 cm pikkune mõõk on arvatavalt valmistatud Kesk-Euroopas Hallstatti piirkonnas umbes aastal 700 e.m.a ning sattunud meie maale Skandinaavia kaudu. Hallstatti mõõku on leitud peamiselt Mälari järve ümbrusest (Rootsis), Ojamaalt (Gotland), Ölandilt ning Lõuna-Soomest. Mõõk oli pronksiajal põhiliselt pealiku staatuserelv ning Vajangu pronksmõõk võis omal ajal kuuluda mõnele eesti sugu kuningale.

Muudetud: 03.10.2016

Varased tarandkalmed

Eelrooma rauaaja alguses (u 500 e.m.a) tekkis Eestis uus kalmevorm – tarandkalme. Väikeste tarandikega varased tarandkalmed levisid samadel aladel, kus varem kivikirstkalmed  (peamiselt Saaremaa ja Läänemaal) ning kandsid edasi kivikirstkalmete pärandit. Matustes tõsteti esile kesksetesse kivikirstudesse maetud üksikuid surnuid, tõenäoliselt kohalikke ülikuid.

Mõningatelt varastest tarandkalmetest leitud luudelt ja koljudelt on leitud märke liha mahalõikamisest, mida on tõenäoliselt tehtud nende puhastamiseks – võimalik, et kultusliku kasutamise eesmärgil.

Ajaarvamise vahetusest pärinevatest kalmetest on leitud hauapanustena ka relvi, näiteks mõõku, mille sarnased olid laialt levinud ka Kesk-Euroopas ning Skandinaavias. Samal ajal hakkas laiemalt levima surnute põletamise komme. Kividest laotud nelinurkse tarandkalme uus ja suurem vorm kujunes välja 1.-2. sajandil.

Muudetud: 07.06.2017

Lohukivid ja viljakuskultus

Pildil: Väikeselohuline kultusekivi Eestist (www.register.muinas.ee).

Eelrooma rauaaja (500 e.m.a – 50 m.a.j) Eesti arvukaima muistiseliigi moodustavad lohukivid, mida on teada ligi kaks tuhat. Tõenäoliselt juba pronksiajal levima hakanud lohukivide puhul on tegemist on rändrahnudega, mille pinnale on toksitud väikesed lohud. Arvatakse, et lohkude tegemine võis olla seotud viljakuskultusega. Võrdlemisi sooja kliimaga eelrooma rauaaeg oli maaviljeluse õitsengu ajastu, mil tõusis kõrgema au sisse ka igasugune viljakust tagav maagia. Maastikul otsiti üles erilise kuulsuse ja tähelepanuväärse tekkelooga kohad, kus loodeti leida intiimset kontakti loodusega, ning muudeti need hiiteks ja ohvripaikadeks.

Muudetud: 07.06.2017

Läänemere muistsed päikeselinnad

Viimastel sajanditel enne meie ajaarvamise algust ilmusid Läänemere saartele ja rannikuile (Rootsi rand, Ojamaa, Öland, Eesti saared, Läänemaa) väikesed ringvall-linnused. Ringikujuliselt ehitatud linnused võisid sümboliseerida päikeseketast, mistõttu neid nimetatakse ka päikeselinnadeks.

Ringvall-linnused paiknesid küll enamasti asustuskeskustes, kuid tundub, et alaliselt nendes siiski ei elatud. Samuti ei pruukinud sõjaline kaitse olla nende ainus otstarve – tegemist võis olla ka kogunemiskohtadega pidustuste, tseremooniate ning laatade puhuks.

Ringvallide ehitamise algseks eeskujuks võis olla Kaali pühapaik Saaremaal, mis ümbritseti võimsa kividest ringmüüriga juba veidi varem – umbes 8.-7. saj e.m.a. Elava liiklustee ääres asuv Saaremaa kuulus toona Eesti arenenumate maaviljeluspiirkondade hulka ning paistis silma tiheda asustuse ja mitmekesiste välissidemete poolest.

Muudetud: 07.06.2017

Tacituse aestiorum gentes

Aastal 98 mainib Rooma kirjamees Tacitus oma raamatus „Germania” Läänemere idakaldal elavaid aestide hõime (Aestiorum gentes):

„Nüüd siirdusingi Sveebimere (Läänemere) parempoolsele rannale. Seal elavad mere ääres aestide hõimud, kellel on sveebide tavad ja välimus, kuid keel on lähemal Britannia keelele. Nad kummardavad emajumalat. Oma usundi märgina kannavad nad metskuldi kujutist. See tunnus korvab relvi, on kaitseks kõikide vastu ja annab jumalatari kummardajaile puutumatust isegi vaenlaste keskel. Raudrelva kasutatakse harva, nuia päris sageli. Eri viljaliike ja muid saadusi viljelevad nad kannatlikumalt, kui oleks võinud oodata germaanlastele omase laiskuse põhjal.” (Publius Cornelius Tacitus „Germania”)

Muudetud: 17.08.2017

Maaema sigasõdlased

Pildil: Ei ole teada, milliseid metskuldi kujutisi Tacituse kirjeldatud aestid täpsemalt kandsid, küll aga on  metssea kujutisi kiivril kandvaid sõdalasi teada mujalt. Pildil on skandinaavlaste viljakusjumalanna Freyja, Ungarist leitud hõbemünt (1. saj) ning skandinaaviapäraste kiivritega sõdalased 7. sajandist.

Muistsetest aestidest kirjutades mainib Tacitus (1. saj), et oma usu märgina kandnud need emajumalat austavad nuiamehed metskuldi kujutisi. Kult on paljudes usundites sõjalise jõu, mehelikkuse ja viljakuse sümbol. Skandinaavia mütoloogia tunneb hiilgavate harjastega taevakulti, kes veab viljakusjumala Freyri kaarikut, suur kult on kaaslaseks ka Freyri õele Freyjale (Maaema).

Tacitus ei täpsusta, kuidas aestid oma metskuldi kujutisi kandsid. Eesti kalmetest on leitud erinevaid metssea kujulisi ripatseid ning metssea kihvadest tehtud ehteid. Pole aga võimatu, et tegu oli hoopis mingite peakatete või kiivritega, kuna Tacitus kirjutab, et metskuldi kujutis “korvab relvi, on kaitseks kõikide vastu ja annab jumalatari kummardajaile puutumatust isegi vaenlaste keskel”. Näiteks kandsid Skandinaaviast pärinevad sõdalased metskuldi kujukesi oma kiivritel, mida on korduvalt mainitud ka eeposes „Beowulf“. Need kiivrikujud olid seotud viljakusjumal Freyri ning jumalanna Freyja kultusega. Lisaks pakkus paksust metallist valatud või sepistatud „kiivrikult“ lahingus kaitset tugevamate löökide vastu, mis sobiks hästi Tacituse seletusega nende kujutiste kaitsvast iseloomust. Tacitus märgib ka ära, et aestidel olid „sveebide tavad ja välimus“. Tacituse andmetel elasid germaani sugu sveebid ja suioonid (svealased) kõikjal ümber Läänemere (Mare Suebicum).

Muudetud: 18.08.2017

Merevaigutee

 „Nad (aestid) sorivad ka merel ja on ainsad, kes madalikelt ja rannaltki korjavad merevaiku.“ (Tacitus „Germania”)

Pildil: Merevaigust valmistatud esemed ja muistne Merevaigutee. Eestist leitud Rooma mündid (2.-3. saj / pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Merevaigutee oli iidne veetee, mida mööda veeti merevaiku ehk „Põhjala kulda“ lõunamaadesse, kus seda väga kõrgelt hinnati. Läänemere randadelt pärinevast merevaigust tehtud ehteid on leitud juba Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauast (14. saj e.m.a). Roomas olevat isegi väike merevaigust kujuke maksnud sama palju kui täies elujõus ori. Suure tõenäosusega andis just merevaigukaubandus tugeva tõuke pronksiaja algamisele nii Skandinaavias kui ka Läänemere idakaldal. Merevaiku leidub kõige rohkem Preisimaa ja Leedu randadel, mõningal määral ka Eestis.

Kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele olid Läänemere kaguranniku asundused Visla jõe suudme ümbruses. Mööda Visla, Morava ja Doonau jõgesid liikusid merevaik ja muud Põhjala kaubad lõunamaadesse ning vastupidi. Merevaigutee põhjapoolsem ots kulges aga Visla suudmest piki Preisimaa, Kuramaa ja Saaremaa randu kuni Virumaani välja. Selle tunnistajateks on Virumaa rooma rauaaegsetest (1.-5. saj) kalmetest leitud rohked Läänemere kagurannikule omased ehted ja 2.-3. sajandi Rooma müntidest koosnevad leiud.

Rooma rauaaja stabiilse arengu ning kaubandusliku õitsengu lõpetasid rahvasterännuaja algus ning Rooma riigi lagunemine. Hunnide ja teiste rändrahvaste sissetung impeeriumi aladele muutis ka muistse Merevaigutee pikaks ajaks sõdade ning rahutuste piirkonnaks. Paljud Merevaiguteele tekkinud suuremad linnad (Wroclaw, Viin, Ljubljana, Veneetsia) on aga olulisteks keskusteks veel tänapäevalgi.

Muudetud: 26.01.2018

Rooma rauaaegsed aardeleiud

“Omaaegsetes ohvrileidudes kohtab kõige sagedamini massiivseid kaelavõrusid. Põhjapoolses Euroopas elanud inimestele oli kaelavõru sümboolse tähendusega ese, millega rõhutati isiku kõrget staatust ja erilist kohta ühiskonnas.” (Arheoloogiamuuseumi näitus “Eesti muistsed aarded”)

Pildil: Virumaalt leitud pronksist kaelavõrud (3.-4. saj / pildid: Arheoloogiamuuseum). Eestist leitud Rooma mündid (2.-3. saj / pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Rooma rauaajal (1.-5. saj) tekkisid meie esivanematel tihedamad sidemed lõunapoolsete balti hõimude ja Läänemere kaguranniku asundustega Visla suudme ümbruses. Need asundused olid toona kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele. Visla suudmest liikusid kaubad mööda Merevaiguteed lõunasse ning vastupidi, tuues rikkust ka Eesti randadele. Alates 2. sajandist suurenes meie maal oluliselt kasutatava pronksi hulk, 3.-4. sajandil hakkasid ilmuma ka esimesed hõbeehted.

Kõige järsema hüppe tegi rooma rauaaja majandusliku õitsengu käigus Virumaa, mille sidemed Visla suudmealadega olid tõenäoliselt kõige otsesemad ja tihedamad. Seda võib järeldada Läänemere kagurannikule omase ehtemoe järgi, mis on meieni jõudnud tänu rikkalikele hauapanustele Virumaa kalmetes. Samuti on Eesti põhjarannikult leitud 2.-3. sajandil Roomas vermitud vaskmünte.

Baltipäraseid ehteid on leitud ka Saaremaalt, tõenäoliselt oli saarlastel tihedaid suhteid Kuramaa ja Väina (Daugava) jõe äärsete piirkondadega. Eesti vanim hõbeaare pärineb Kaali järve kaldalt, kust on leitud kaks peenikest käevõru, kaelavõru ja spiraalsõrmus. Leiu täpne vanus pole teada. Eelrooma rauaajal (500-50 e.m.a) asus samas paigas kindlustatud asulakoht, kuid antud leid võib pärineda ka rooma rauaajast.

Muudetud: 16.02.2018

Rooma rauaaja suured tarandkalmed

Rooma rauaajal hakati Eestis surnuid põletama. Tarandkalmed olid kollektiivhauad, kus surnute jäänused ja panused kivide vahel segunesid. („Eesti ajaloo atlas“)

Pildil: Tuulingumäe tarandkalme (1. saj).

Rauaaja alguses (u 500 e.m.a) tekkis Eestis uus kalmevorm – tarandkalme. Kividest laotud nelinurkse kalme uus ja suurem vorm kujunes välja 1.-2. sajandi jõukal järjel oleval Virumaal ning levis sealt edasi Kesk- ja Lõuna-Eestisse. Läänemaal ja saartel hakati suuri tarandkalmeid rajama aga alles 4.-5. sajandil, kui seal vahepeal hõrenenud asustus taastus. Tarandkalmete ehitamisest loobuti rahvasterännuaja alguses (5. saj), kuid mõningatesse olemasolevatesse kalmetesse maeti surnuid edasi veel väga pika aja jooksul pärast seda.

Tarandkalmete asupaikadena eelistati kõrgemaid künkaid ja seljakuid. Algul maeti nendesse põletamata, hiljem nõrgalt põletatud ja alates 3. sajandist tugevalt põletatud surnuid. Erinevalt varasemast ajast, segati surnute põletatud säilmed nüüd kalmes omavahel kokku, nii et üksikisikuid ei olnud enam võimalik eristada.

Ilmselt muutus lisaks matusekommetele varasemast kollektiivsemaks ka kogu muu elukorraldus ning ühiskondlik tähtsuskese laienes ühelt valitsevalt ülikult tervele tema perekonnale. Sellega koos muutus ka surnute hingede kuvand – nendesse ei suhtutud enam kui üksikutesse isikutesse, vaid kui esivanemate ühtsesse ja terviklikku kogukondlikku hinge.

Muudetud: 07.06.2017

Lõuna-Eesti hõbeaarded

„Balti hõimude, põhiliselt kuršide, semgalite ja latgalite aladelt on eelkõige Saaremaale ja Lõuna-Eestisse toodud mitmesuguseid ehteid. Mil viisil kaubavahetus lõunapoolsete naabritega toimus, pole täpsemalt teada. Võib oletada, et rahvasterännu- ja eelviikingiajal toimus see nagu ikka prestiižkaupade vahetusena“ (Andres Tvauri “Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis”)

Pildil: Lõuna-Eestist leitud 5. sajandi hõbe- ja kuldaarded (pildid: Arheoloogiamuuseum) ning Bütsantsi päritolu hõbevaagen (pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Suurem osa Eesti keskmise rauaaja (5.-8. saj) aardeleidudest on avastatud Lõuna- ja Kagu-Eestist. Nendes sisalduvad ehted osutavad ühendustele lõunapoolsete balti hõimude (kuršid, semgalid, latgalid) ning Dnepri aladega.

Keskmise rauaaja kõige rikkalikum hõbe- ja kuldaarete leid pärineb Tartu lähedalt Kardlast (5. saj). Selles leiduvate suurte ambsõlgede päritolukohaks peetakse Ida-Preisi ja Lääne-Leedu piirkonda. Mõnest kaelavõrust võetud proovid viitavad aga väga erilise koostisega hõbedale, mida esineb üksnes Transilvaanias. Emajõe äärest on leitud ka kaks ainulaadset hõbevaagnat 5. sajandist, mida algselt kasutasid tõenäoliselt Bütsantsi ülikud keisri õukonnas. Sedalaadi esemeid ei ole mujalt Põhja- ning Ida-Euroopast leitud.

Muudetud: 16.02.2018

Volga ja Dnepri veeteed

„I aastatuhande keskpaigas on meil põhjust rääkida siinsete elanike otsekontaktidest Ülem-Dnepri piirkonnaga ja miks mitte ka Bütsantsi endaga.“ (Mauri Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”)

Pildil: Muhumaalt leitud pronksiaegne odaots Lõuna-Uuraltest (pilt: www.tutulus.ee). Sõrmiksõlg Kesk-Dnepri aladelt, hõbevaagen Bütsantsist ja pitsiline ketassõlg Dnepri piirkonnast (pildid: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Väga tähtsad jõeteed olid muinasajal Volga ja Dnepr. Mööda Volgat sai sõita ida suunas – Bulgarisse, Kaspia merre ja Araabiasse. Eesti üks vanimaid pronksesemeid, Muhu saarelt leitud odaots, pärineb algselt Lõuna-Uurali piirkonnast ning jõudis meie maale tõenäoliselt just mööda muistset Kaama-Volga veeteed. Volga piirkonnast pärinevaid leide on pronksiajast teisigi.

Dnepri veetee viis lõuna poole – Mustale merele ja Konstantinoopolisse. Eestist võis Dneprile saada Peipsi järvelt Pihkva Emajõele (Velikaja) sõites ning edasi mööda Polota ning Väina (Daugava) jõgesid. Polota ning Väina ühinemiskohale tekkis hiljem Polotski vürstiriik ning Väina ja Dnepri veelahkme ületamispaika Gnjozdovo viikingiaegne kaubanduskeskus (Smolensk). Dnepril asus ka Vana-Vene riigi pealinn Kiiev.

Tõenäoliselt on just Väina-Dnepri veetee kaudu Eestisse jõudnud üks haruldane Rooma pronkslamp, mõned Rooma mündid 4. sajandist ja Musta Mere ääres valmistatud hõbedast kaelavõrud. Emajõe äärest on leitud ka kaks ainulaadset hõbevaagnat 5. sajandist, mida algselt kasutasid tõenäoliselt Bütsantsi ülikud keisri õukonnas. Sedalaadi esemeid ei ole mujalt Põhja- ning Ida-Euroopast leitud.

Pihkva Emajõge või ka kogu veeteed Peipsilt Väinale üldisemalt on ajalooliselt nimetatud ka Issa jõeks. Kas muinasajal kohtusid Peipsi järvel kaks tähtsat veeteed – lääne-ida suunaline Emajõgi ning põhja-lõuna suunaline Isajõgi?

Muudetud: 08.02.2018

Rannaeestlaste välissuhted rahvasterännuajal

„Rooma rauaajal soiku jäänud kontaktid Eesti ja Ida-Rootsi vahel hakkasid alates 6. sajandist avalduma Ida-Rootsi päritolu luksuslike ehete ning rõiva- ja vöödetailide näol, mida leidub tollastes Põhja-Eesti rannikuala ja Saaremaa kalmetes.“ (Andres Tvauri “Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis”)

Pildil: Skandinaaviapärane kiiver Rootsist (6. saj). Muinaslaev Taanist (4. saj / pilt: Alex Maleev). Eestist leitud skandinaaviapärased rõivakinnitusvahendid (6. saj / pildid: Mauri Kuidsoo “Viikingiaja aarded Eestist” ja “Eesti ajaloo atlas”)

Kui rooma rauaajal (1.-5. saj) olid Eesti rannarahva suhtes kultuurilisteks ja kaubanduslikeks keskusteks peamiselt Läänemere kaguranniku asundused, siis alates rahvasterännuajast (5.-6. saj) tekkisid siinsetel inimestel taas tihedad sidemed skandinaavlastega. Seda tõestavad Põhja-Eesti ja Saaremaa kalmetest leitud uhked skandinaaviapärased ehted. Kaubavahetus naabritega toimus toona veel valdavalt prestiižkaupade vahetuse läbi ning sellega tegelesid peamiselt ülikud.

Rahvasterännuajal puutusid rannaeestlased kõige enam kokku Ida-Skandinaavias elanud svealaste ja götalastega, kes hiljem (11. saj) ühinedes moodustasid Rootsi kuningriigi. Põhja-Eesti jäi meretee äärde, mis suundus Mälari ümbruses asuva Sveamaa (vanaskandinaavia: Sviariki) randadelt üle Ahvenamaa ja Soome ranniku itta ning siinsel rannarahval oli tihedamaid kokkupuuteid just svealastega. Rahvasterännuajal oli Sveamaa tõusmas tähtsaimaks majandus- ja kultuurikeskuseks Põhjalas ning 5. sajandil tekkis Helgö saarele esimene varalinnaline käsitöökeskus. Sevealaste tähtsamateks asundusteks kujunesid aja jookul Vana-Uppsala, Birka ning Sigtuna. Svealased nimetasid ennast oma müütilise esiisa Yngvi (viljakusjumal Freyr) järgi ka ingvideks või inglingiteks.

Svealaste lähimateks naabriteks, kord liitlasteks, kord võistlejateks, olid Lõuna-Rootsis ja Ojamaal (Gotland) elavad gooti sugu götalased (vanaskandinaavia: Gautar). Ojamaa asub väga lähedal Kuramaale, Saaremaale ja teistele Eesti läänepoolsetele saartele. “Guta saaga” (13. saj) andmetel asus kolmandik Ojamaa rahvast millalgi (5.-6. saj) elama Hiiumaale (Dagaiþi), tõenäoliselt Kõpu poolsaarele. Ka Lääne-Eestist pärinev arheoloogiline leiumaterjal näitab mitmeid ühisjooni Ojamaaga.

Muudetud: 07.02.2018

 

Beowulf

Pildil: Skandinaavia sõdalane 7. sajandist.

Umbes 8. sajandi paiku Inglismaal kirja pandud anglosaksi eepos „Beowulf“ räägib samanimelise göta sõdalase kangelastegudest. Poeemi tegevus toimub 6. sajandi Taanis ja Rootsis, tõenäoliselt viisid Taani aladelt välja rännanud anglosaksid selle loo algversiooni endaga kaasa Inglismaale, kus see hiljem kirja pandi.

Eepos koosneb omamoodi kahest väga erinevast kihist. Esiplaanil toimuvad Beowulfi kangelasteod on mütoloogilise iseloomuga ning kujutavad endast võitluseid ilmselgelt muinasjutuliste olenditega. Beowulfi nimi (bi-ulfr, bi-wulf) tähendab “mesilinnuhunti” ehk karu ja tema tegelast seostatakse ka paljude rahvaste mütoloogias levinud Karupoja muistenditega, milles karust põlvnev või muul moel karuga seotud kangelane peab võitlema koletistega, kellest keegi teine jagu ei saa.  Kõige enam võib Beowulfi lugudes leida sarnasusi Rootsimaal vestetud juttudega Biulf Biörnipojast.

Samal ajal jookseb fantastiliste „Karupoja episoodide“ taustal väga detailne ajalooline sündmustik. Kõige kindlamaks orientiiriks “Beowulfi” sündmuste ajaloolisse konteksti paigutamisel on götalaste kuninga Hygelaci (muinaspõhja: Hugleikr) hukkumine rüüsteretkel Friisimaale 519. a paiku. Samuti annab eepos üsna põhjaliku ülevaate sellele sündmusele järgnenud Svea-Göta sõdadest, mida on mainitud ka “Ynglingite saagas”.

Tundub nagu oleks eepose koostamisel  võetud eelpool mainitud fantastilised põhisündmused, mis võisid pärineda mingist paju varasemast mütoloogilisest pärandist ning seostatud need tuntud tegelastega lähiminevikust. Tulemuseks ongi meieni jõudnud ainulaadne kangelaspoeem, mida peetakse ka Põhja-Euroopa esimeseks terviklikuks ilukirjanduslikuks teoseks.

Muudetud: 09.06.2017

Beowulfi kohta loe rohkem SIIT!

Beowulfi kangelasteod

Pildil: Poster 2005. aasta filmile „Beowulf ja Grendel“.

Wägmundingide hõimust pärinev Beowulf kasvas üles Götamaa (Geatland, tõenäoliselt tänapäeva Götaland Lõuna-Rootsis) kuninga Hredeli õukonnas. Hredel oli Beowulfi emapoolne vanaisa ning kohtles teda igati võrdselt omaenese poegadega. Eepos kirjeldab Beowulfi kui silmapaistvalt suurekasvulist, kuid rahumeelset tegelast, kes ei armastanud asjatult kakelda ega ennast esile upitada. Vaatamata sellele pärib just tema lõpuks kuningas Hredeli hinnalise sõjarüü:

 „Ei maha löönd täspäi ta koldekaaslasi, kui viha ka kees, ehkki inimsoo ülima jõu oli saanud kord jumalalt, seda suurt andi ta endaga kandis. Hulk aega küll teda geatid ei tunnustand, tuimaks pidasid. Ja küllaldast au ei osutand temale meeskonna vanemgi mõdulauas. Ja edukad ütlesid loiu olevat, et ülik on saamatu. Kuid siis saabus pööregi alandust kannatand sangari ellu. Kuninga soovil kord kohale toodi, peamehe palvel, Hredeli pärandus ja selle kõik asetas Beowulfi sülle ta, andis koja ning halduse.“ („Beowulf“)

Poeemi alguses saabub noor Beowulf appi taanlaste vanale kuningale Hrothgarile, keda kimbutab Grendeli nimeline koletis: „hirmus külamees“ ja „pahur soerd“, kellel „näisid olevat olnud küünte asemel terasest küünised, käekannused, õudsed teravad pinnud“. Beowulf võitleb Grendeli vastu ilma relvadeta ning rebib tal käe otsast, mille tagajärjel paharett sureb. Grendelil on aga sugulasi ning poja surma eest saabub kätte maksma tema ema: „voogude emahunt“, „suur hoovuste nõid“. Beowulfil tuleb sukelduda täies lahinguvarustuses salapärasesse „Näkkide järve“, kus „öösiti näha võib hirmsat imet, vee peal tuld“. Järve põhjast pääseb veealusesse koopasse, kus Beowulf võitleb Grendeli emaga, kelle ta lõpuks tapab sealtsamast koopast leitud iidse mõõgaga.

Beowulf esineb eeposes suure ja tugeva mehena, kes tihtipeale võitleb oma vaenlastega paljakäsi. Nii võidab ta maadluses koletu Grendeli, kelle peale ükski relv ei hakka ning pitsitab Friisimaal võideldes paljakäsi surnuks frankide kangelase Däghrefni. Samuti on Beowulf väga hea ujuja ning Näkkide järves käimine pole tal ainus kord  täies lahinguvarustuses vette minna. Noore poisina ujub Beowulf oma sõbra Brecaga võidu meres, seljas rõngasrüü ja kaasas mõõk ning jõuab välja kusagile meie kanti ehk siis “finnide maale”. Peale kuningas Hygelaci (Hredeli poeg) surma Friisimaal ujub Beowulf täies lahingurüüs Götamaale tagasi.

Peale seda kui kuningas Hredel ning kõik tema järglased üksteise järel hukkuvad, saab Beowulfist lõpuks kuningas ning ta valitseb Götamaad viiskümmend aastat. Eepose viimane episood toimubki ajal, mil Beowulf on juba vana. Üks mees võtab ettevaatamatult kullast peekri „nõmme veere peal“ „kivises koopas“ elava lohe aardest. „Vana puhete pahurus, tuld täis elukas, kääbaste otsija, õel karvutu lohe, kes öösiti lennus käib leegesse mähitult“ vihastab varga peale  ja hakkab ümberkaudseid asulaid süütama. Beowulf laseb teha omale rauast kilbi, kaitseks lohe tule vastu ning läheb elukat otsima. Suures hirmus jätavad kaaslased ta maha, vaid Beowulfi noor hõimukaaslane Wiglaf Weohstani poeg jääb oma kuninga kõrvale. Koos tapavad nad lohe, kuid Beowulf saab surmavalt haavata. Ta pärandab Wiglafile oma „kuldkirju kiivri, käevõru ja turvise“ ning sureb. Wiglaf on viimane ellujäänu muistsest wägmundingide hõimust, kust pärines ka Beowulfi isa Ecgtheow.

Muudetud: 09.06.2017

Muinassõdalased eeposes „Beowulf“

Pildil: Anglosaksi sõdalane 7. sajandist.

Eeposes „Beowulf“ on kohati üsna detailselt kirjeldatud kesmise rauaaja (5.-8 saj) sõdalaste võitlusvarustust. Kuna eepose tegevus toimub 6. sajandil, kirja pandi see aga alles 8. sajandil, siis pole küll päris kindel, millise ajastu varustust seal täpselt kirjeldatakse. Üldiselt aga toimusid muinasajal kõikvõimalikud muutused üsna aeglaselt, mistõttu ei saa see paari sajandit hõlmav ebatäsus olla väga määrav. Keskmise rauaaja relvade eeskujud olid valdavalt Rooma relvastuses.

Õhtuks suurde Heoroti halli puhkama jäävat Beowulfi võitlussalka on kirjeldatud järgmiselt:

„Väärt lahinguliistud nad peatsisse ladusid, säravad kilbid; kõrgemal laudadel, näha, et käepärast õilsamail kaimudel sõjakalt kiiver, rõngastest soomusrüü, piik tugev ja tihke – see nende tava siin, olla üksikvõitluseks alati valmis kas kodus või hiies, kus kunas just vaja, igal hetkel, kui vähegi hätta peaks sattuma vanem. Väärt väesalk oli see.“ („Beowulf“)

Stseenis, kus Beowulf valmistub laskuma Näkkide järve põhja, et võidelda Grendeli emaga, on kirjeldatud üksikasjalikult tema sõjarüüd:

„Vägilasrüüsse pani end Beowulf, surma põlgas ta; niisiis pidi väärt rõngassärk, käsitsi põimitu, avar ja kullane, laskma end uhta, see, mis veel kaitsta võis kontide koda, et vaenulik haare ei ohustaks hingust, et kurja pigistus elu ei kahjustaks, ja nii ka ta kiiver, pead, nägugi varjav, kaasa voogude põhja minema pidi nüüd, otsima hoovuseid aardeiga ehitu, üliku märk küljes, nii nagu muiste relvasepp teinud ta, imeks töödelnud, harja seakujud asetand, et sealtpeale eal talle kõvemgi terasmõõk külge ei hakkaks. Ja samavõrd õnneks oli abimees, mille ulatas laenuks nüüd Hrothgari laulik: mõõk nägus, käekaitsega, Hruntingiks kutsutud, relvi iidsete väärtuste esireast, rauast ja kirjad peal mürgistest rohtudest, meeste higis karastund, hätta ei jätnud see iiales ühtki, kel käes kord oli ta ja sõita kes söandas süngeimat teed pidi vaenlaste keskele. Ei esimest korda pannud end välja ta vägiteoks.“ („Beowulf“)

Oma rõngasrüü sai Beowulf päranduseks götalaste kuningalt Hredelilt, kes teda lapsepõlves kasvatanud oli. Mainitud on isegi selle valmistanud sepa nime: „Mu tubli rõngassärk, mis kaitsend mu rinda, see rüüdest parim, ta on Hredeli pärandus, Welandi töö.“ Sõjavarustust pärandati põlvest põlve ja igal asjal oli oma lugu. Beowulfi kõige ustavam sõber Wiglaf sai näiteks sõjavarustuse oma isalt Weohstanilt. See omakorda võitis väärisasjad omal ajal võitluses svealaste kuninga pojalt Eanmundilt: “tumeda kiivri, punutud turvise ja iidvana teraga mõõga, hiidude aarde.” Wiglafile, kes viimases võitluses lohega ainsana Beowulfi kõrvale jäi, pärandas oma varustuse ka Beowulf: „kuldkirju kiivri, käevõru ja turvise“.

Korduvalt on „Beowulfis“ mainitud göta sõdalaste kiivreid ehtinud kuldikujusid: „pea kohal metssiga, raudkõva kiivrikult“, „oimude kohal neil ääsides töödeldud kultide kujud, kaitstes elavaid“. Kiivrit ehtiv kuldikuju, tuntud nii anglosaksidel kui skandinaavlastel, on seotud viljakusjumala Freyri-kultusega. Freyri kuldharjaselise kuldi juures või selle nimel oli kombeks tõotusi anda. Kuldikujul oli ka praktilisem otstarve. Kuna muinasaegsed kiivrid valmistati üsna õhukesest plekist, ei olnud nad kugi tugevad ning eeposes on ka kirjeldatud, kuidas mõnel juhul kiiver mõõgalöögiga purustati. Paksust metallist valatud või sepistatud kiivrikult pakkus kaitset tugevamate löökide vastu: „Kiiver, pead, nägugi varjav, nii nagu muiste relvasepp teinud ta, imeks töödelnud, harja seakujud asetand, et sealtpeale eal talle kõvemgi terasmõõk külge ei hakkaks.“

Mõõkade puhul on korduvalt mainitud nendel olevaid kirjasid. Mõõga kohta, mille Beowulf leidis Grendeli järvest, on öeldud: „Peal oli kirjas sel teade aegade algusest, samas ka kuldsel ja säraval naastul oli veel ruunides otseteed öeldud, märgitud ära, kellele mõõk see, rauast ja auväärne, esmakord tehtud, pide keerdus ja maokindel.“

Kuningas Hrothgari nõunik ja kojalaulik Hunferd andis Beowulfile Hruntingi nimelise mõõga: „Mõõk nägus, käekaitsega, Hruntingiks kutsutud, relvi iidsete väärtuste esireast, rauast ja kirjad peal mürgistest rohtudest.“ Mürgiste rohtude all on siin tõenäoliselt mõeldud söövitavaid aineid, millega on võimalik rauda mustaks oksüdeerida. Teisal on mainitud ka „tumeda kiivrit“, mille Weohstan oma pojale Wiglafile pärandas. Oksüdeeritud raud on roostekindlam, tänapäeval kasutatakse happega oksüdeerumist näiteks tulirelvade puhul. Tumedat oksiidikihti võis saavutada ka kuumutatud raua õlis karastamisel. Mainitud „Kirjad“ mõõga teral võisid olla ka keeduterase ehk damasseeringu viirud, mis oksüdeerimisel hästi nähtavale tulevad.

Eeposes on korduvalt mainitud kilbivõitlust ning ka seda, et kilbid valmistati pärnapuust, „pärnapuud“ kasutatakse ka kilbi kenningina: „Olles viimase hetkeni pärnapuud proovinud veel – neist pääsesid vaevu vaid vähesed koju võitluste hundi käest.“ „Kord ägedas kilbivõitluses maha mängiti endi ja kaaslaste elu.“  „Ei kõhelnud tema nüüd, kilpi kergitas, kollast pärnapuud.“ Oma elu viimaseks võitluseks draakoniga laseb Beowulf valmistada tulekindla raudkilbi: „Vaprate kaitsja, õilsate vari, käskis, et tehtaks imeväärt kilp, läbini rauast: lõõmade vastu, mõistis ta, poleks ju puust olnud abi, poleks tuld tõrjund pärnalaud.“

Muudetud: 09.06.2017

Viikingid ehk varangid

„Varalise (varang) all võiks mõista laevkonna liiget, kaaskondlast, keda seob meeskonnaga mitte sugulusvahekord, vaid „hinge ja vere” vanne, Läänemerel tuntud kui „vaering“.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Viikingilaev ja varjaagid sõjaretkel (10. saj / pilt: Aleksei Averjanov).

Viikingiteks (vanaskandinaavia: víkingr – mereretkija) nimetati Põhjala muistseid meresõitjaid. Viiking ei olnud rahvus, vaid amet – iga mees võis soovi või vajaduse korral viikingiks käia. Idapoolsetel maadel tunti viikingeid ka varangide ehk varjaagidena (vanaskandinaavia: væring – vanne; væringjar – sõdalane, vandeseltsiline). Eesti keeles on nimetusel “varang” ilmne sarnasus sõnaga „vara” (varandus). Varang võis olla meie esivanemate jaoks varaline, varalkäija, vararetkija, varas vms. Lääne-Euroopas nimetati viikingeid ka normannideks (vanaskandinaavia: norðmaðr – põhjalane).

Skandinaavia viikingitel olid oma aja kohta väga head laevad. Tegelikult olid need pigem suured paadid – kerged, kiired ja sobilikud jõgedel liikumiseks. Selline laev võis madala süvise tõttu sõita otse kaldasse ning vajadusel oli seda võimalik üle kuiva maa järgmisele veeteele lohistada. Purje sai Läänemere muinaslaev praegustel andmetel eelviikingiajal (6.-8. saj). Eesti kalmetest leitud laevaneetide põhjal võib järeldada, et siinsed veesõidukid sarnanesid skandinaavlaste omadega. Laev oli muinasajal tavaliselt kogukonna, pere või vannutatud sõjasalga ühisomand. See oli hinnaline vara, mille väärtus võis võrduda suure talu maksumusega.

Skandinaavia viikingid võtsid oma laevadel ette pikki retki nii läände kui itta. Esimesed retked Läänemere idakaldale ehk Idateele (Austrvegr) tehti juba eelviikingiajal, mida Vendeli leiukoha järgi Rootsis ka Vendeli ajaks nimetatakse. Umbes aastal 600 jättis oma elu Eestisse siia rüüstama tulnud Uppsala kuningas Ingvar. 7. sajandil tekkis skandinaavlaste asundus Grobinasse (Läti läänerannikul) ning 8. sajandil Vana-Laadogasse (Venemaal). 8. sajandisse on ajandatud ka Saaremaalt Salme külast leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused Mälari piirkonnast pärit üliksõdalaste ning Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga.

8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale ning seda loetakse üldiselt viikingiaja (9.-11. saj) ametlikuks alguseks Euroopas. 9. sajandi alguses jõudsid varjaagid piki Volga ja Dnepri jõeteid Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Tekkinud Läänemerest kuni Musta mereni küündiva kaubandusvõrgustiku osadena tekkisid veel mitmed varalinnalised keskused – Hedeby (Taanis), Birka (Rootsis), Novgorod ja Pihkva (Venemaal). Varjaagidest ülikud etendasid olulist osa ka Vana-Vene riigi kujunemisel ning jõudsid välja Konstantinoopolisse, kus osa neist teenis keisri ihukaitsjatena Ida-Rooma sõjaväes.

Skandinaavia viikingite retked kestsid kuni 11. sajandini, mil Taanis, Norras ja Rootsis võeti vastu ristiusk. Peale seda võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, kes jätkasid viikingiks käimist veel kuni 13. sajandi alguseni.

Muudetud: 07.02.2018

Kuningas Ingvar ja Kivi lahing

“Kuningas Eysteinni poeg Yngvarr oli seejärel kuningas Rootsimaa üle. Ta oli vägev sõjamees ja oli tihti sõjalaevadel, sest siis oli jälle Rootsimaal palju sõdu mõlemate, nii taanlaste kui ka idateemeestega. Kuningas Yngvarr tegi rahu taanlastega ja võttis ette sõjakäigu Idateele. Ühel suvel viis ta väe välja ja sõitis Eestimaale ning sõdis seal suvel paigas, mille nimi on Kivi. Seal tulid eestlased välja suure väega ja nad pidasid lahingu. Seal oli nii vapper vägi, et rootslased ei saanud vastu. Seal langes kuningas Yngvarr, kuid tema vägi põgenes. Ta sai maetud sinna mereranna lähedale. See oli Adalsyslas. — On öeldud, et Yngvari Sysla sugu surmanud on ja lainete südames hiilgava kuninga ihhu eestlaste vägi haavad lõi ja Idameri kõrget surnut maheda lauluga lõbustab.“ („Ynglingite saaga“)

Pildil: Kiiver ja võitlevate sõdalaste kujutised Rootsist (7. saj), kivine rand Eestis (foto: Urmas Haljaste), Rootsi eliitsõdalane (7. saj).

Islandlane Snorri Sturluson (13. saj) on “Ynglingite saagasse” kirja pannud, kuidas eestlased (eistr, aestr) käinud mitmel korral Sveamaad rüüstamas. Ühel suvel (u aastal 600) kutsus Uppsala kuningas Ingvar (Yngvarr) kokku sõjaväe, tuli maale nimega Adalsüsla (Aðalsýsla) ja rüüstas kohas nimega Kivi (Stein). Kui kohale jõudis ülekaalukas eestlaste (sýslu kind) vägi, siis kuningas Ingvar langes ning maeti sinnasamasse merekaldale. Hiljem oli Ingvari poeg Önundr veel omakorda Eestisse retke korraldanud ja oma isa eest kätte tasunud.

Kivi lahingu täpne asupaik on siiani teadmata ning kurikuulsa Rootsi kuninga haud leidmata. Adalsüsla on saagades tähendanud “maad, mis asub Saaremaa vastas” ning seda on valdavalt tõlgendatud Läänemaana. “Kivi” nimelisi kohti leidub Läänemaa kivistel randadel mitmeid (Kiideva/Kividepää, Kiviküla) ning veelgi rohkem leidub seal lihtsalt suuri kive, mida võidi kohatähisena kasutada.

Teise võimaliku lahingupaigana on pakutud Saaremaad. Näiteks on 12. sajandil koostatud ladinakeelses teoses “Historia Norvegiae” väidetud, et Ingvar langes just Saaremaal (Eýsýsla). Sellele, et lahing toimus mingil saarel, viitab “Ynglingite saagas” kasutatud kujund “lainete südames”. Kirjeldusega „Saaremaa vastas“ võiks sobida ka Sõrve poolsaar,  mis oli muinasajal veel omaette saar. Sõrvet eraldas Saaremaast Salme väin, läbi mille läks tõenäoliselt omaaegne tähtis läänest itta kulgev veetee.

Kunagise Salme väina asukohast hiljuti leitud uhked laevamatused rootsi päritolu kuninglike sõdalastega viivad samuti mõtted kohe Ingvari sõjaretkele, kuid neid kahte sündmust lahutab, vähemalt praegu kehtivate dateeringute põhjal, umbes poolteist sajandit.

Muudetud: 20.11.2017

Salme muinaslaevad

„Salme leidudel on potentsiaal muuta täielikult meie arusaamu nii viikingiaja kontseptsioonist kui ka sellest, kes olid viikingid. Minu arvates on Salme Sündmus kõige olulisem viikingite alane leid, mis siiani avastatud. Taanis oleks see rahvuslik ikoon.“ (Eske Willerslev)

Pildil: Salme väin keskmisel rauaajal (pilt: „Eesti ajaloo atlas“) ja laevamatuste leiukoht. Suurema Salme laeva rekonstruktsioon ning leide laevaldelt: sõdalase pealuu, mõõgapideme detailid, luust täring (pildid: www.ekspress.delfi.ee, www.meiemaa.ee, www.spiegel.de).

Saaremaalt Salme külast on leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused lahingus hukkunud muistsete üliksõdalastega. Leid on ajandatud 8. sajandi esimesse poolde ning arheoloogid on tõestanud, et hukkunud olid pärit Rootsist, tõenäoliselt Mälari kandist. Tegemist pidi olema tähtsate ülikute ja nende kaaskonnaga, sest igale mehele oli kaasa pandud mõõk. Salme leid on ainulaadne kogu Euroopas, sest suurema laeva puhul on tegemist Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga, samuti pole kusagilt mujalt leitud nii palju sellest ajastust pärinevaid langenud sõdalasi üheskoos.

Kahe laeva peale kokku leiti enam kui neljakümne sõdalase luustikud ja umbes sama palju mõõku. Paljudel luustikel olid lahingvigastuste jäljed – läbi raiutud õlavarred, terariistade jäljed koljudel, roietel, selgroolülidel ja kämblaluudel, nooleots reieluupeas. Enamus mõõkadest olid üheteralised ning nad kõik olid tulesoleku jälgedega. Erilist tähelepanu väärivad neli skandinaaviapärase ornamendiga kullatud pronksist mõõgapidet. Lisaks inimluustikele ja mõõkadele leiti laevadest ka koeraluid, kilbikuplaid, nuge, odaotsi, nooleotsi, ihumiskive, mängunuppe, täringuid, sarvkamme ja helmeid. Mehel, kelle juurest leiti kõige uhkem mõõk, olid kaelalülid omavahel kokku kasvanud, tema pea liikumine oli seetõttu tõenäoliselt piiratud. Selle mehe suust leiti viikingite lauamängu (hnefatafl) kuninganupp.

Salme veresauna täpsemaid asjaolusid jäävad varjama ajahämaruse läbitungimatud varjud ning teha võib vaid oletusi. Tegemist võis olla Rootsist siia röövretkele tulnud viikingitega, mõne sealse kuninga saatkonnaga, aga võibolla hoopis kohaliku Saare kuninga kaaskonda kuuluvate ülemere palgasõdurite või liitlastega. Võõrad võisid võidelda nii eestlaste vastu kui ka omavahel. Sõrve poolsaar oli muinasajal veel saar, mida eraldas Saaremaast kitsas Salme väin (laiusega umbes 50 m). Läbi Salme väina läks tõenäoliselt läänest tulijate jaoks kõige otsem ja ohutum veetee Kuramaale, Liivi lahele ja Väinamerele, see oli oluline osa pikemast veeteest skandinaavlaste ja idapoolsete rahvaste vahel. Salme väinas võis olla sobiv koht peatumiseks, aga ka hea varitsuspaik kohalike jaoks.

“SENSORI” VIDEO SALME LAEVADEST

Muudetud: 05.02.2018

Idatee varjaagide juurest kreeklasteni

„Viikingiaja olulisim kaugkaubandustee oli Austrvegr ehk Idatee, mis sai alguse Birkast (Hedebyst), suundus pärast Ahvenamaa ja Edela-Soome sadamate läbimist Rävala peale, kulgedes seejärel juba piki Põhja-Eesti rannikut Loode-Venemaa suunas. Sealsete suurte jõgede kaudu oli võimalik omakorda seilata edasi nii Kaspia kui ka Musta mereni. Suuremate kärestike juurde, kus kaupa tuli ümber laadida, hakkasid kiiresti kujunema kindlustatud punktid, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.” (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Linnakse hõbeaare (11. saj / pilt: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut) ja Idatee.

Läänemerest ida poole jäävaid veeteid ning nende ääres asuvaid maid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr). Sellel teel oli omakorda mitu haru, millest enamus läksid kas läbi või lähedalt mööda ka Eestist, jättes siia maha suure hulga muistseid hõbeaardeid. Kõige rohkem hõbemünte on Eestist leitud 11.-12. sajandi vahetusest – enam kui 80 aaret. Seda on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemeremaal samal ajal.

Idatee ehk tee „varjaagide juurest kreeklasteni“ algas Sveamaalt (Ida-Rootsis) või Ojamaalt (Gotland) ning  jooksis Ahvenamaa kohalt üle Põhjalahe Soome (Hanko-Porkkala). Kuna kariderohke Soome lõunarannik ei olnud laevatatav, sõideti edasi üle Soome lahe Naissaarele ja Rävala (Rebala) randa. Pirita jõe suue oli suurepärseks looduslikuks sadamakohaks – sobiva sügavusega ja tuulte eest hästi kaitstud. Seetõttu kujuneski sealne ümbrus juba rahvasterännuajal (5.-6. saj) väga tihedalt asustatud alaks. Pirita jõe järsul kaldakäärul asuv Iru linnamägi (rajatud u aastal 500) oli üheks esimeseks kihelkonnakeskuseks Eestis ning selle tähtsus tõusis viikingiajal (9.-11. saj) veelgi. Pirita jõe suudmest jätkus Idatee piki Põhja-Eesti rannikut – Toolse-Mahu-Narva.

Edasi sõideti mööda Narva jõge ja üle Peipsi järve Pihkvasse ning sealt Pihkva Emajõe (Velikaja), Polota ning Väina (Daugava) kaudu Dneprile, Kiievisse, Mustale merele ning Konstantinoopolisse. Polota ja Väina ühinemiskohale tekkis hiljem Polotski vürstiriik ning Väina ja Dnepri veelahkme ületamispaika Gnjozdovo viikingiaegne kaubanduskeskus (Smolensk).

Narvast võis aga sõita ka mööda Neeva jõge Novgorodi (Neeva-Laadoga-Olhava-Ilmen). Laadoga ja Olhava (Volhov) piirkond kujutas endast muistsete vepslaste asuala tuumikut ning jõe suudme lähedal asus Ida-Euroopa põhjaosa vanim kaubandus- ja käsitöökeskus Vana-Laadoga. Põhjala metsavööndi asukad tõid sinna kokku karusnahku, linn varustas neid omakorda kullassepatoodete, relvade ja tarbeasjadega. Ka see Idatee haru jõudis Lovati jõe kaudu lõpuks Dneprile või pööras Novgorodi juurest Volga peale, viies sealtkaudu vanasse Bulgarisse ning läbi Khasaari kaganaadi Kaspia merele, Kesk-Aasiasse ja Araabiasse. Kui sooviti sõita Pihkvast Novgorodi, kasutati selleks Šeloni jõge. Mitme olulise veetee ristumiskohta tekkinud Novgorodist sai 10. sajandiks piirkonna suurim ja tähtsaim keskus.

Uljamad meresõitjad, kes ei põlanud kallast silmist kaotada, võisid kasutada otseteed Ojamaalt Saaremaale ning sealt edasi Väinamerele. Ka Lääne-Eesti arheoloogiliste leidude puhul võib täheldada sarnasusi just Ojamaaga. Suure tõenäosusega oli Väinamere väravaks praeguse Salme jõe kohal asunud kitsuke väin Saaremaa ja muistse Sõrve saare vahel, sest Kura kurgus on meri salakaval ning halvasti laevatatav.

Väinamerelt võis sõita läbi Suure väina ning edasi mööda Põhja-Eesti rannikut või siseneda Pärnu lahte ning sõita mööda Emajõe veeteed (Pärnu jõgi-Võrtsjärv-Emajõgi) ülesvoolu Viljandisse, Tartusse ning Pihkvasse. Oluline oli ka Väina jõetee, mis sisenes Liivi lahest Väina (Daugava) jõele. Daugava probleemiks ning põhjuseks, miks seda viikingiajal vähe kasutati, oli selle kärestikurohkus.

Muudetud: 07.02.2018

 

Kaubandus viikingiajal

„Varasemad kaubateed olid tihti seotud veega, eriti jõgedega. Veeteed mööda liikumine on maitsi rändamisest tihti lihtsam ja ohutum ning laeva või paadiga saab korraga transportida märksa rohkem kaupa. Suuremate kärestike juurde, kus kaupa tuli ümber laadida, hakkasid kujunema kindlustatud punktid, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.“ (Näitus „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Kopranahad (foto: Mauri Kiudsoo). Kehra hõbeaare (foto: Juss Saska). Eestist leitud damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad (pildid: www.tutulus.ee).

Vesi ei olnud muinasajal erinevate piirkondade lahutaja, vaid hoopis liitis neid ning muinasaegne kaubandustegevus kulges valdavalt mööda jõgesid ning merekaldaid. Veeteedega külgnevatel randadel kehtis küll rannaõigus, mille järgi  kõik, mis mööda triivis või randa uhuti, kuulus leidjale, kuid kohalikul rannarahval oli õigus kehtestada endale sobivates paikades sadamarahu. Selliseid sadamaid võisid kaubavõõrad külastada ning seal kaubelda. Sadamate juurde ja lohistipaikadesse, kus tuli paate üle maismaa lohistada, hakkasid aja jooksul kujunema kindlustatud asuld. Seal peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi. Mitmetest sellistest kohtadest kujunesid aja jooksul keskused muinaskihelkondadele.

Kauplemisega tegelesid varasemal ajal peamiselt ülikud ning mereretked ja ülemerekaubandus etendasid olulist osa kohaliku ülikute kihi väljakujunemisel. Viikingiajal (9.-11. saj) tihenesid eestlaste sidemed eelkõige skandinaavlastega ning Eesti ülikute seas hakkasid üha enam levima skandinaaviapärased ehtemoed. Alates 9. sajandist hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat. Lisaks hõbedakangidele ja hõbedast kaela- ning käevõrudele on Eestist leitud rohkelt viikingiaegseid Araabia kalifaadi hõbemünte ehk dirhemeid ning hilisemast ajast peamiselt Ojamaal (Gotland) löödud hõbemünte.

Eestlaste vanimaks ning peamiseks viimakaubaks olid karusnahad. Eriti hinnatud olid kopranahad ja kopranõre. Samuti võidi meilt lõunamaadesse viia mett ja vaha. Eesti oli muinasajal ka kõige põhjapoolsemaks alaks, kus teravilja kasvatati ning aja jooksul kujunes ka see tähtsaks kaubaks, mida sai müüa. Kuna Eesti kliimas ei kuivanud vili põllul lõplikult ära, kuivatati seda rehetares parte peal. Suitsutoas kuivanud vili säilis tänu suitsu puhastavale toimele paremini kui tavaline vili. Eesti vilja turustati Novgorodis, Lõuna-Soomes ja Ojamaal. Tähtsaks kaubaks Idateel olid ka orjad, kelle järele valitses Hommikumaades suur nõudlus, kuid kelle vedu läbi ristiusustatud Lääne-Euroopa oli keeruline.

Viikingiaja jooksul kujunes Eestis kõige olulisemaks käsitööharuks raua sulatamine ja raudesemete valmistamine ning rauda müüdi ka naabermaadesse. Toorrauda veeti tõenäoliselt kõige rohkem välja just Ojamaale, kus soorauda ei leidunud, küll aga asus seal oluline sepatöökeskus, kus kohalikud sepad võõrsilt ostetud rauast esemeid valmistasid. Raudesemeid valmistati ka Eestis kohapeal. Näiteks on siinsete seppade taotud damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad levinud pea kõikidesse paikadesse Läänemere ääres.

Muudetud: 07.02.2018

 

Rõuge aare ja „tšuudi maffia“

“Laiemas plaanis võib kõnelda lausa „tšuudi maffiast“, kes oli enda kätte haaranud tulusa kopraäri – kohapeal külluses leiduvate nahkade vahetamise araabia maadest pärit hõbevalge vastu.“ (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)   

Pildil: Kopranahad ja kobras. Viikingiaegne kütt (pilt: Alone in the Past). Rõuge linnamäelt leitud hõbemündid ja kopraluust esemed (pilt: Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“).

Viikingiajal hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat ning mööda Idateed hakkasid Läänemere äärde voolama Araabia kalifaadi alal löödud hõbemündid ehk dirhemid. Vanimad teadaolevad araabia hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnusasula kohalt ning pärinevad 8.-9. sajandi vahetusest. Rõuge linnamäelt on leitud ka suures koguses kopraluid ning Kagu- ja Ida-Eesti toonase ülikkonna jaoks võiski peamiseks sissetulekuallikaks olla kopranahkadega kauplemine. Tõenäoliselt asus Rõuge linnamäel muistne kaubakeskus, mida juhtis linnuses elanud kohalik ülikupere.

Karusnahad olid eestlaste vanimaks ja peamiseks viimakaubaks ning neid kasutati sageli ka väärtuse üle arvestuse pidamiseks ja maksude suuruse määramiseks. Näiteks kogusid varjaagid 9. sajandil enda poolt alistatud hõimudelt andamina ühe hõbemündi ja ühe oravanaha majapidamise (suitsu) pealt. Kopra kui vees elava looma nahk on märksa vastupidavam kui teised karusnahad ning oli seetõttu eriti väärtuslik. Hinnaline oli ka kopra suguorganeist saadav kopranõre, mida kasutati ravimina. Koprale omistati ka üleloomulikku väge ning kopra kannaluust valmistatud ripats kuulub meie esivanemate ühe tüüpilisema kultuseseme hulka.

Rõuge linnusasulat ühendas Pihkva järvega veetee. Enne viikingiaega (9.-11. saj) ei olnud Pihkva järv ega ka Peipsi järv kujunenud veel kultuure ja rahvusi lahtutavaks piiriks. Pigem olid need sisemereks, mille mõlemal kaldal elasid kultuuriliselt ja keeleliselt ühtsed läänemeresoomlased. Euroopa kõige vanem araabia hõbemüntidest koosnev aare on Rõuge aardest vaid mõned aastad vanem ning pärineb Vana-Laadogalt, omaaegsest vepslaste kaubakeskusest. Põhjala metsavööndi asukad tõid sinna kokku Euroopa parimaid karusnahku, Laadoga varustas neid omakorda kullassepatoodete, relvade ja tarbeasjadega.

Muudetud: 16.02.2018

Viikingiaegsed hõbeaarded

„Millist osa etendas varjaagide laia idateede võrgustiku kujunemises nende lähim meretagune maa, kus alates Kuramaast kuni Põhjalaheni elasid läänemeresoome keeli kõnelevad rahvad? Ainuüksi põgus pilk maakaardile kinnitab, et ükski varjaag ei oleks pääsenud Läänemerelt Ida-Euroopa sügavustesse ilma seda piirkonda läbimata ja siinse rahvastikuga kontakteerumata. Kuna läänemeresoome aladele jäid kõik Idatee peamised sissesõiduväravad, võib oletada, et varjaagide idaretkede osanikeks olid algusest peale ka eestlaste esivanemad. Läänemeresoome eliidi osalusest Idatee kasutamises annavad tunnistust tollased aardeleiud, mille rohkuse poolest paistab silma just tänapäeva Eesti territoorium. Võib koguni öelda, et viimastes on talletunud Austrvegri ekspluateerimisel saadud tulu.“ (Evald Tõnisson „Idatee, Austrvegr, Österled – läänemeresoome perspektiivis“)

Pildil: Eestist leitud 10. sajandi araabia hõbemündid ja hõbedast käevõru (pildid: Arheoloogiamuuseum).

Läänemerest ida poole jäävaid veeteid ning nende ääres asuvaid maid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr). 9. sajandi alguses jõudsid varjaagid ehk skandinaavia viikingid piki Volga ja Dnepri jõeteid Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Tekkinud Läänemerest kuni Musta mereni küündivasse kaubandusvõrgustikku olid kaasatud ka meie esivanemad.

Alates 9. sajandist hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat. Kui vanimad teadaolevad hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnamäelt ning pärinevad 8.-9. sajandi vahetusest, siis 10. sajandi Eestist on teada juba üle kolmekümne araabia mündiaarde. Põhjamaadest on araabia hõbemünte ehk dirhemeid leitud kõige rohkem Rootsist (enamus Gotlandilt), teisel kohal on Eesti.

Piki Põhja-Eesti rannikut kulgeval Idateel sõitjad pidid pratamatult peatuma Rävala ja Virumaa linnuste kaitse all olevates sadamates ning kõige rikkam viikingiaegsete hõbeaarete rohkuse poolest ongi just Virumaa. Seal asusid muinasajal tähtsad sadamad Toolse, Purtse ja Mahu. Teisel kohal on Saaremaa, kus Kaarma-Valjala-Pöide ümbrus tähistab Ojamaalt (Gotland) alguse saanud ja Saaremaa lõunaranniku lähedalt möödunud kaubateed, mis kulges sealt edasi Läänemaa ja Rävala suunas.

Muudetud: 16.02.2018

Tšuudid

Kui Eesti rannikualade asukaid on läbi ajaloo tuntud „aestide“ või „estidena“, siis Kagu-Eesti elanike kohta on kasutatud ka nimetust „tšuudid“.

Juba 6. sajandi rooma ajalookirjutaja Jordanese teoses „Getica“ väidetakse, et idagootide kuningas Ermanaric (4. saj) vallutas oma võimu alla lisaks teistele ka rahva nimetusega tšuudid (Thiudos). Kas Jordanes tšuudid kuulusid eesti hõimude hulka või mitte, ei ole teada.

9. ja 10. sajandi vältel olid tšuudid varjaagide ja vepslaste kõrval Loode-Vene leetopissides (kroonikad) üheks enimmainitud rahvaks. Tšuudid olid kaasas Vana-Vene vürsti Olegi kuulsusrikastel sõjaretkedel Kiievisse ning Konstantinoopoli alla ja etendasid tähtsat osa Novgorodi sünniloos. Enne 10. sajandi lõppu tšuudide ja Kiievi suurvürsti vahel mingeid tülisid ei mainita. Peale ristiusu vastuvõtmist suurvürsti poolt olukord aga muutus. Vana-Vene aladel elavad soome sugu hõimud ristiti hulgakaupa ja väga vägivaldselt, mis halvendas oluliselt suhteid tšuudidega ning ühiseid sõjaretki sealtpeale enam ei korraldatud. Aastal 1030 tungis Kiievi suurvürst Jaroslav Tark hoopis Eestisse “tšuudide peale”, ilmse kavatsusega siinsed alad oma riigiga ühendada, kuid löödi 1061. aastal eestlaste poolt tagasi.

“Tšuudi” tähenduseks on pakutud “võõras” ning see nimi ei pruukinud algselt kuuluda ühelegi kindlale hõimule, vaid võis tähistada kõiki soomeugri keeli kõnelevaid rahvaid, kellel neid keeli mittetundvad slaavlased vahet ei teinud. Kui enamik teadlasi on veendunud, et alates 11. sajandist mõeldi leetopissides tšuudide all eestlasi, siis varasemate mainimiste puhul esineb ajaloolaste hulgas erinevaid arvamusi. Pole kindel, kas nendeks olid Kagu-Eesti aladel elanud eesti sugu hõimud, Peipsist idapool asunud saamide sugulashõimud või veel keegi. Esimesel juhul võiks tšuude seostada 6.-9. sajandini Kagu-Eestis levinud põletusmatustega liivakääbastega, mida leidub kõikjal ümber Peipsi ja Pihkva järve, kuid kõige rohkem Pihkva järve läänekaldal. Kuna Kagu-Eesti kääbaste hulgas leiduvad selle muidu üsna laialt levinud kalmetüübi vanimad esindajad, on tõenäoline, et need kujunesid välja just siin.

Muudetud: 24.01.2019

Tartu vallutamine ja Pihkva lahing

Eestlaste esimene vabadusvõitlus (1030-1061)

Kiievi munk Nestor kirjutab oma kroonikas „Ajalike aastate lugu” (1113), et aastal 1030 läks Kiievi suurvürst Jaroslav Tark tšuudide peale, võitis nad ja “rajas Jurjevi linnuse.“ Arheoloogilisest materjalist on muidugi teada, et eestlaste muinaslinnus oli Tartu Tähetorni kohal selleks ajaks seisnud juba mitu sajandit. „Linnuse rajamine“ venelaste poolt tähendab seega tõenäoliselt selle vallutamist ja taaskindlustamist.

Võib arvata, et suurvürstil oli kava liita Eesti alad Vana-Vene riigiga, sest tavapärase rüüstamise ja lahkumise asemel jäid Kiievi väed Tartusse paigale. Emajõgi oli tähtsaim kohalik veetee ning Tarbatu muinaslinnus asus selle ainsa hea ületuskoha juures. Jaroslav, kelle ristinimi oli Juri, andis vallutatud linnale oma nime.

Mõned aastad hiljem läks vahepeal surnud Jaroslavi poeg Izjaslav ise tšuudide vastu ja vallutas Keava linnuse, mis oli toona üks tähtsamaid keskuseid Eestis. 1060. aasta suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani nad maksma andamit. Sossolid võisid olla rannaeestlased (Skandinaavia saagades on Saaremaa Eysýsla ja Lääne-Eesti Aðalsýsla).

1061. aasta kevadel tulid aga sossolid koos suure eestlaste väega Tarbatu alla ja vallutasid selle tagasi. Nad põletasid kiievlaste linnuse maha ning jõudsid vastase jälitamisel Pihkvani välja. Seal võitlesid nad pihkvalaste ja novgorodlastega, kes kroonika andmetel kandsid ränki kaotusi (1000 langenud venelast).

Eesti ristiusustamisest ja liitmisest suurvürstiriigiga ei tulnud midagi välja. Järgnenud aastate jooksul Vana-Vene riik hoopis nõrgenes ning lagunes. Algas eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste kuldaeg või õigemini hõbeaeg. 11. ja 12. sajandi vahetusest on Eestist teada enam kui kaheksakümmend Ojamaa (Gotland) hõbemüntidest koosnevat aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemeremaal samal ajal.

Ajavahemikus 1030-1061 toimunut on nimetatud ka eestlaste esimeseks vabadusvõitluseks, mille eestlased võitsid. Neid võib lugeda kaugeleulatuva ajaloolise tähtsusega sündmusteks, mis määrasid Eesti hilisema kuulumise Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Vaid tänu nendele sündmustele on meil praegu Tartu ja Eesti, mitte Läänemere randadeni ulatuvad põlised Vene alad.

Muudetud: 23.07.2023

Läänemere viimased paganad

„12. sajandi algusest on siinmail leitud enam kui kaheksakümmend aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal.“ (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Detail Novgorodis asuvatest Sigtuna väravatest. Läänemere idakalda sõdalased viikingiajal. Hõbesõlg Muhumaalt (13. saj / pilt: Arheoloogiamuuseum).

Hilisrauaaeg (11.-13. saj) oli eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste kõrgaeg. 11. sajandiks olid Skandinaavia valitsejad võtnud vastu ristiusu, viikingiretkedele sealt enam ei mindud ning sellest ajast pärinevaid mündiaardeid sealt enam leitud ei ole. Vastupidiselt on aga 11. ja 12. sajandi vahetuse Eestist leitud kordades rohkem hõbeaardeid kui üheltki teiselt Läänemere maalt samal ajal. Suurem osa sellest hõbedast saadi tõenäoliselt siin toodetud sooraua müümisest naabermaadesse. Arvatavasti pole ka juhus, et läänemeresoomlaste majandusliku kõrgaja algus langeb kokku 1061. aastal toimunud Tartu vabastamisega Kiievi suurvürsti võimu alt ning eestlaste eduka sõjaretkega Pihkvasse. Järgmise poole sajandi jooksul puuduvad kroonikates igasugused teated Vene vürstide poolt Eesti alale korraldatud sõjaretkede kohta.

12. sajandiks ei olnud kristlus veel olulisel määral Eestisse jõudnud. Eestlased põletasid endiselt oma surnuid ning matsid neid kivikalmetesse. Kui läänepoolsete viikingite retked peale Skandinaaviamaade ristiusustamist raugesid, võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, keda ka idaviikingiteks nimetati. Väikeste ja kiirete laevadega korraldasid nad röövrünnakuid Taani ja Rootsi rannikule.

1187. aastal purustasid Läänemere idakalda paganad Rootsi tähtsaima keskuse Sigtuna, millest see linn enam ei toibunudki ning kuningriigi pealinn kolis üle Stockholmi. Retke ajendiks võis olla paar aastat varem toimunud norralaste rüüsteretk Eestisse, aga ka usupoliitilised vastuolud ja uued seadused, mis keelasid kristlastel paganatega kaubelda. Sigtunast toodi kaasa linna pronksplaatidega kaetud väravad, mis asuvad praegu Novgorodi Sofia katedraali ukse ees. Kuna väravad olid enne Novgorodi ilmumist vahepeal rohkem kui sada aastat teadmata kadunud, on oletatud, et need asusid võibolla mõnda aega hoopis Tartus ning novgorodlased viisid need siit kaasa alles mõnel oma 13. sajandi sõjakäigul.

Muinasaja lõpuks oli paganlik Eesti jäänud lääne- ning idakiriku mõjualade vahele ning nende surve alla. 12. sajandil  peetud lahingute suur hulk ja tasavägisus näitab eestlaste head sõjalist võimekust sellel ajal ning meie hilisrauaaegsed ringvall-linnused (Lõhavere, Pöide, Soontagana, Valjala, Varbola) on läänemeresoome rahvaste kõige võimsamad monumentaalehitised läbi ajaloo. 13. sajandil suutsid eestlased umbes kakskümmend aastat edukalt vastu panna suure hulga vastaste  järjekindlatele vallutamiskatsetele, enne kui lõpuks arvulisele ülekaalule alistuma pidid. Peale Eesti ristiusustamist läksid tähtsamad veeteed ja ülemerekaubandus sakslaste ning hansakaupmeeste kontrolli alla ning eestlased tõrjuti sellest aegamööda kõrvale.

Muudetud: 08.02.2018

Hilisrauaaegsed hõbeaarded

”Kui mujal Põhjamaades 11. sajandi teisel poolel mündiaarete moodustumine pidurdub ja 12. sajandi alguseks lakkab hoopis, siis Eestist teatakse just sellest perioodist ridamisi kogukaid mündiaardeid. 11. sajandi neljast viimasest aastakümnest ning 12. sajandi algusest on siinmail leitud enam kui 80 aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal. See oli läänemeresoomlaste kaubanduse kõrgaeg.“ (Näitus „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Eestist leitud 11.-13 sajandi hõbeaardeid (pildid: Arheoloogiamuuseum).

10. sajandi lõpul hakkas viikingiajal mööda Idateed läände tulvanud araabia hõbeda vool kokku kuivama. Alates 11. sajandist hakkasid ka Eestis araabia dirhemite asemel levima Lääne-Euroopa, eelkõige Ojamaa (Gotland), päritolu mündid. Suure tõenäosusega saadi see hõbe omal ajal raua tootmisest ja sellega kauplemisest. Eesti rannikupiirkondades on aarete tihedus suurim Saaremaal ja Virumaal, kust on ühtlasi ka kõige arvukamalt tõendeid muistsest rauatootmisest. Toorrauda veeti tõenäoliselt kõige rohkem välja just Ojamaale. 13. sajandi muistse vabadusvõitluse ajast on jäänud maapõue peamiselt ehetest koosnevaid hõbeaardeid. Selliseid on leitud näiteks Kostiverest ja Muhumaalt, ilmselt peideti need sõja ning vaenlase lähenemise hirmus.

Muudetud: 16.02.2018

Valhalla – sõdalase viimne koda

Juurdlev ja rahulik olgu mehepoeg ja võitluseks valmis, iga mees rõõmus, iga mees reibas, kuni surm on silma ees. Ekslik on inime, kes arvab end elavat igavesti, kui väldib võitlust. Ei raugaeast leia ta eal seda rahu, mis odade antud.“ (Vanem Edda)

Odinit hüütakse Alfödriks, sest tema on kõigi jumalate isa. Kaks ronka istuvad tema õlgadel ja lausuvad talle kõrva sisse kõike uut, mida näevad või kuulevad, nimed on neil Huginn ja Muninn. Teda hüütakse ka Valfödriks, kuna kõik need, kes lahinguväljal (valril) langevad, on tema kasupojad – need ta võtab vastu Vingoolfi ja Valhallasse ja seal neid kutsutakse eestvõitlejaiks.

Neile kergesti tuntav on Odini taremood, kes tulevad tema juurde: piigid on roovideks, seinad kilpidest pandud, rõngasrüüd pinkidel. Õhtu pool uksel ripub üleval hunt, aga kõrgemal kõigub kotkas. Kits Heidruun seisab üleval Valhalla katusel ja närib Lääraadri puu (Ilmapuu) okstelt rohelist, tema nisadest aga voolab välja mõdu, täites iga päev sangaga anuma, mis on nii suur, et kõik sangarid sealt joonuks saavad.

Uksi küll viissada ja nelikümmend veel on Valhallal mu arust, meest kaheksasada igast minema kiirustab, kui vaja on hundiga (Fenrir) võidelda. Kuid ei kunagi ole inimeste arv Valhallas sedavõrd suur, et otsa saaks liha kuldi küljest, kelle nimi on Säähriimnir. Iga päev teda keedetakse, aga õhtuks on ta terve. Selle eine, mis Odini laual seisab, annab ta kahele hundile: Gerit ja Frekit toidab võitlustes taltunud auline kähmluste isa, sest et vaid viinast söönuks saab, elab relvaehtene Odin.

Aga millega sangarid meelt lahutavad, kui nad parajasti ei joo? Iga päev, kui nad on end riidesse pannud, võtavad nad relvad ja lähevad välja õuele ja peavad võitlust ja võidavad üksühte, see on nende mäng, ja kui hommikune eineaeg kätte jõuab, siis ratsutavad nad kotta sisse ja istuvad jooma. Uljaspead viimseni iga päev vehklevad Odini õuemail, nad valivad surmasid, naasevad võitlusest ja siis istuvad üheskoos rahus. Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev ja viimne lahing ehk Ragnarök, siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev, viimne lahing ehk Ragnarök, siis hunt (Fenrir) kugistab alla päikese ja teine hunt viib minema kuu, taevalaelt aga kaovad tähed. Kõik maapinnad ja mäed värisevad ja maa seest tulevad lahti puud, vajuvad kokku mäestikud ja purunevad kõik köidikud ning ahelad. Siis pääseb lahti Fenrir-hunt, siis uhub meri üle maa, sest jöötunite vägi läheb liikvele Midgardrimaos ning ta ründab maad. Mürast ja möllust lõhkeb taevas ja Muuspelli pojad ratsavad esile. Siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

(Lühendatud kogumikest „Vanem Edda“ ja „Noorem Edda”, tõlkinud R. Sepp)

Muudetud: 09.06.2017

Eestlaste usund hilisrauajal

„Breemeni Adami teoses räägitakse Läänemeres olevast saarest Aestland, mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel: „austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad füüsiliselt terved oleks ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks.”” (Tõnno Jonuks „Eesti muinasusund“)

Pildil: Kaali meteoriidikratri valli jalamil asuv „Kuradi puu“, muistsete puujumalate rekonstruktsioonid.

Hilisrauaaja alguseks ei olnud kristlus veel Eestisse jõudnud. Saksa vaimulik Breemeni Adam (11. saj) mainib oma kroonikas Eestis ja Kuramaal elavaid nõidu, arbujaid ja surnumanajaid, kelle juures kaugetelt maadelt käidud nõu küsimas. Seal räägitakse ka Läänemeres olevast saarest (Saaremaa?), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat, vaid austavad draakoneid ja linde, kellele toovad inimohvreid.

Hilisrauaajal põletasid eestlased endiselt oma surnuid ning matsid neid kivikalmetesse, mis olid küll muutunud varasemast ühetaolisemateks. Suurenes ka maahaudade ja laibamatuste hulk, tekkisid esimesed kalmistud. Surnutele pandi endiselt rohkelt kaasa ehteid, kuid relvi ja tööriistu enam mitte nii palju. Väga levinud oli hauapeatsisse või jalutsisse asetatud savinõu sütega.

Esimesteks märkideks kristlike mõjude jõudmisest Eestisse võivad olla kalmetest ja haudadest leitud võrdhaarse risti kujulised ripatsid, mis hakkasid levima 11. sajandil. Ristiusustamine tähendas kõikjal Põhja-Euroopas ka uue keskvõimu kehtestamist, mistõttu kohtas see tugevat vastuseisu. Paganliku soomeugri maailma vastureaktsioonina ristiusu levimise vastu on nähtud loomakujuliste (linnud, maod) ripatsite, kihvripatsite ja Thori vasarate kandmist. Samuti muistsete kivikalmete taaskasutusele võtmist ja uhkete laevkalmete või kuningakääbaste rajamist. Väga tugevaks paganliku religiooni sümboliks sai põletusmatus, mille vastu kirik pidas vajalikuks alustada võitlust.

1191. aasta jaanilaupäeval (23. juuni) leidis aset päikesevarjutus, mis eestlaste uskumuse kohaselt kuulutas kurjade aegade lähenemist. Sündmuse langemine aasta kõige tähtsamale pühale, mil ülistati tuld, päikest ja valgust, näis eriti halva endena. Samal ajal tegutsesid siin juba ka kristlastest misjonärid ning eestlased süüdistanudki Liivimaalt tulnud preestrit Theoderici selles, et ta „söövat päikese ära“. Kohe peale halvaendelist sündmust rüüstasidki novgorodlased järjekordselt Tartu (1191) ja pisut hiljem Otepää (1192). 1193. aastal kuulutas Paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu ning aastal 1208 korraldasid sakslased ja latgalid esimesed röövretked Ugandisse. Algas eestlaste muistne vabadusvõitlus, mis kestis kuni aastani 1227, mil kogu Eesti oli sunnitud alistuma ning võtma vastu ristiusu.

Muudetud: 07.06.2017

Taarapita

„Virumaal rajamail, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” (“Henriku Liivimaa kroonika”)

13. sajandist pärinevas “Henriku Liivimaa Kroonikas” (Heinrici chronicon Livoniae) on juttu „saarlaste suurest jumalast Tharapitast“, kes Virumaal asuvalt hiiemäelt Saaremaale lennanud. Keeleteadlase Urmas Sutropi teooria kohaselt võiks Henriku kroonika ladinakeelsete tekstide erinevates koopiates pisut erineval kujul (Tharapita, Tarapitha, Tharapitha) esineva nime eestipärane vorm olla Taarapita.

Kõlalt sarnast tegelast nimetab ka 13. sajandil Islandil kirja pandud “Knytlingasaga”. Nimelt  asunud Rügeni saarel kolm paganlikku jumalat, kelle kujud taanlased 1169. aasta paiku hävitasid – Rinvit, Puruvit ja Turupið. Lisaks mainib 8. sajandil Iirimaal elanud piiskop Feirgil ehk Aethicus Ister oma raamatus “Kosmograafia” saart nimega Taraconta, mis Lennart Meri ja Urmas Sutropi arvates võis olla Saaremaa (Taarakund, Taarakond).

Taara tegelaskuju Eestisse jõudmise lugu ei ole selge. Üheks võimaluseks peetakse, et Taara pärineb läänest ja tema eeskujuks on skandinaavia piksejumal Thor (Þórr). Teine võimalus on, et Taara on uurali päritolu ning moodustatud tüvest „tere“, mis algselt tähendas kõrget või ülemist. Sellisel juhul on tema sugulasteks saami Tiirmes (pikne), handi ja mansi Toorem (taevas, jumal) ning lõunasamojeedi karagassi Teere (taevas, jumal). Kolmanda variandina on võimalik, et kunagi on Euroopas olemas olnud ühtne piksejumal, kellest lisaks Thorile ja Taarapitale pärinevad veel Armeenia eelkristlik jumal Thorkh ning keldi piksejumal Taranis. Väga suur on ka tõenäosus, et mõjutusi tuli mitmest erinevast suunast ning aja jooksul sulasid kõik need tegelased rahvausundis ja müütides omavahel ühte.

Kuigi saarlaste suure jumala Taarapita olemus ja algne päritolu on jäänud tänini saladuseks, on meie teadusemehed valdavalt arvamusel, et tegemist oli muistsete eestlaste äikesejumalaga. Lennart Meri ja arheoloog Vello Lõugas on oletanud ka, et Taarapita lennutee vastab kunagisele Kaali meteoriidi langemise joonele ning Taarapita sünnilugu tuleks otsida justnimelt sealt.

Muudetud: 23.01.2017

Taarapita kohta loe rohkem SIIT!

Jürioo ülestõus 1343-1345

„Vastuhakk oli eelnevalt korraldatud, selle juhid võtsid ühendust ja sõlmisid kokkuleppeid Rootsi ja Pihkva võimukandjatega ning olid olnud ühenduses Taani kuningaga.“
(„Eesti ajalugu II“)

Pildil: Jüriöö ülestõusu mälestusmärk Tallinnas Sõjamäel.

Seoses Taani kuningavõimu nõrgenemisega tõusis 14. sajandil päevakorda vahepeal taas Taani kätte sattunud Põhja-Eesti alade müümine Liivi ordule. See ei olnud aga meeltmööda kohalikele, kellele sobis valitsejaks palju enam Taani kuninga kauge ja lodev võim kui ordu raudne käsi. Taani ja Rootsi olid parajasti omavahel sõjas, Liivimaa valitsejad omakorda sõjas venelastega – eestlastele tundus olukord võimu haaramiseks soodne. Bartholomäus Hoeneke “Liivimaa noorema riimkroonika” andmetel „tahtsid Eestlased oma kuningaid saada“.

Ülestõusnute tegevus oli eelnevalt põhjalikult ette valmistatud, selle juhid võtsid ühendust ning sõlmisid kokkuleppeid Rootsi ja Pihkva võimukandjatega, samuti Taani kuningaga. Ülestõusu juhtideks ja korraldajateks peab ajaloolane Sulev Vahtre kõige tõenäolisemalt kõrgemat kihti talupoegi, varasemate muinasülikute järeltulijad, kelle käes oli endiselt kohalik haldusvõim (talupojaomavalitsused) ja kohaliku tähtsusega kohtupidamine (talupojakohtud). Nendel inimestel oli eestlaste ühiskonnas endiselt tähtis positsioon ja suur mõju. Ülestõusu korraldamisega võisid seotud olla ka eesti soost vasallid, kuigi mingeid kindlaid tõendeid selle kohta pole. Paraku, nagu enamike Eestis toimunud sõdade puhul tüüpiline, koosnesid ka ülestõusnute vastasjõud peamiselt eestlastest. Välismaalaste arv toonases Eestis ei olnud kuigi suur ning piirdus peamiselt juhtivate isikute ning linnakodanikega. Arvatakse, et piiskopi- ning orduvägedes oli eesti rahvusest sõjamehi isegi kuni 90%.

Jüriöö ülestõus algas Harjumaal, ööl vastu jüripäeva, 23. aprillil 1343. aastal. Mässajate vägi asus sõjalaagrisse Tallinna all. Umbes samal ajal algas sõjategevus ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus piirati ümber Haapsalu. Saksa ordu oli parasjagu (tõenäoliselt mitte juhuse läbi) sõdimas Pihkva piiril. Saanud teate ülestõusust, pöörduti sealt kiiresti tagasi. 4. mail toimusid Paides ülestõusnute  ja ordumeistri vahel läbirääkimised, mis lõppesid eestlaste saadikute tapmisega sakslaste poolt. Ordumeistri sõjavägi, põrganud 11. mail ülestõusnutega kokku Kämblas ja Kanaveres, purustas 14. mail eestlaste sõjalaagri Lasnamäe Sõjamäel. Tallinn läks Saksa ordu võimu alla, ülestõusnute toetamiseks kohale jõudnud Turu ja Viiburi foogtid pidid samuti taanduma.

Sellega kogu asi aga alles algas. Jüriöö ülestõus kestis kokku umbes kaks aastat, mille jooksul kindlustasid harjulased vähemalt kaks linnust (võibolla Varbola ja Lohu) ning sakalased ühe. Mai lõpul sooritasid pihkvalased ülestõusnute kutsel sõjakäigu Tartu piiskopkonna lõunaosasse. Suvel oli vähemalt Harjumaa veel endiselt eestlaste käes, hiljemalt juulis algas sõda ka Saaremaal, kus võeti ära Pöide linnus. Alles oktoobri lõpus Preisimaalt Riiga saabunud abivägi suutis Harjumaa enese valdusesse saada. Eestlaste vastupanu lõplikku mahasurumist Preisi abivägede poolt pole kroonikates kuigi palju kirjeldatud, mistõttu on ülestõusu teise, võibolla hoopis olulisema, poole sündmused meile praktiliselt teadmata.

1344. aasta veebruaris tungis orduvägi üle merejää Saaremaale, kus saarlased olid kindlustanud ennast Karja linnuses. Pärast ägedat ja ohvriterohket võitlust linnus vallutati ning saarlaste juht Vesse hukati piinarikkalt – tema jalad rebiti kiviheitemasina abil liigestest välja. Lõplik Saaremaa vallutamine toimus aga alles 1345. aasta alguses, kui sinna suundus orduvägi koos abilistega Riia peapiiskopkonnast. 1346. aastal müüs Taani kuningas Harju- ja Virumaa Saksa Ordule, veel 1348. aastal taotlesid mõned Eestimaa vasallid üleminekut Rootsi või Taani kuninga võimu alla.

Muudetud: 23.04.2018

Mikael Agricola

Turu piiskopi Mikael Agricola (16. saj) loetleb oma “Psaltri” eessõnas läänesoomlaste paganlikke jumalaid:

„Neid kummardasid hämelased,
niihästi mehed kui naised:
Tapio metsas saaki andis, ja
Ahti veest kalu kandis.
Väinämöinen värsse tagus,
Rahkoi kuu mustaks jagas …
Ilmarinen rahu ja (kõue) ilma tegi,
ning edasi viis matkamehi.
Turisas andis võitu sõjas,
Kratti pidas hoolt varast,
Tonttu maja elu üle valitses,
kuna Piru paljusid hullutas.
Ka Kaped sõid neilt ära kuud,
Kalevipojad lõid niidud ja muud.“
(Mikael Agricola “Psaltr”)

Muudetud: 01.08.2018

„Kalevala“ pärisnimede seletusi

Pildil: Akseli Gallen-Kallele „Sampo kaitsmine“ (1896)

Ahti – eeposes Lemminkäise teine nimi.

Ahto – veehaldjas, Ahtola elanik, Vellamo mees.

Alue järv – tulesünniloitsudes esinev mütoloogiline järvenimi.

Ilma immed, Luonnotarid – “looduse tütred”, ilma- ja õhuhaldjad; vanim neist on Ilmatar.

Ilmatar – ilmatütar, Väinamöise ema.

Ilmarinen (Ilmari) – nimi on juba enne ühis-soome aega tähendanud kõrgemat ilmahaldjat või – jumalat. Taevavõlvi taguja. Tarvitatud ka tavalise mehenimena.

Jumal – see igivana sõna on tähendanud mingit kõrgemat taeva- ja kõuehaldjat. Jumalised on rahvarunodes Päevala pidurahva kohta käiv.

Kaleva – vanimaid eesti-soome-karjala kangelasnimesid. Algupäraselt tähendas „kalev“ tõenäoliselt lihtsalt tugevat ja on tekkinud sõnast „kali“ (jõud, vägi), nagu vägev sõnast vägi. Nime on arvatavasti tarvitatud juba ühis-soome ajal teatud kangelas- või ülimusnimena, kust ta on siirdunud nii eesti, karjala ja soome rahvalauludesse kui ka vene bõliinadesse. Hiljem tarvitati seda nii Soomes kui Eestis hiidvägimehe nimena, eriti ühenduses Kalevin poika, Kalevipoeg. Kalevala, Kalevate või Kaleva soo asupaik; rahvarunos esineb harva. Kalevatar, Kaleva soost naine.

Lemminkäinen – tavaline mehenimi niihästi vanadel karjalastel, soomlastel kui ka liivlastel, tähendab lemmitut, armastatut; vrd. eesti Lembitu. “Kalevalas” on tema nimega seotud ka muidu iseseisvad Ahti Saarelaise ja Kaukamoise lood.

Lokka – Ilmarise ema.

Louhi – rahvaluules esineb see peaaegu ainult loitsudes fantastilise nõiamoori või paha haldja nimena, samuti kui Loviatar. Alles Lönnrot on ta sealt liitnud ka Põhjala (rahvalaulus Vuojola) perenaise nimeks.

Mannu eit, Maa emand – maas asuv viljakushaldjas.

Metsala, Metsola, Metsa linna – metshaldjate kodu, kus asuvad metsaisand Tapio, metsaemand Mielikki ja hulk nende lapsi – metsatütreid, nagu Tellervo ja Tuulikki (ja Sinipiigad), metsapoegi, nagu Nyyrikki (Nyrckes) jt. Kuigi nad kehastavad metsa ja eriti metsloomade elujõudu ja on viimaste kaitsjad, kujutletakse neid nagu häid talupidajaid sõbralikena ka jahimehe vastu, kui see oskab neid ainult hästi meelitada, ise puhas olla jne.

Mielikki – metshaldja naine (arvatavasti sõnast „mieluisa“ – meeldiv) ja kõigi jahiloomade üle valitsev metsa perenaine. Kujutlus säärasest metsaemast pärineb arvatavasti juba iidsest matriarhaadi ajast.

Pimentola – pimeduse kodu, Põhjala teisendnimetus loitsudes.

Piru – kurivaim (vrd. leedu Perkunas, slaavi Perun).

Põhjala (Pohja, Pohjala) – loitsudes tähendab see enamasti umbes sama, mis Hiitola, paharettide elukoht kaugel põhjas. Vahel märgib ka surnute asukohta. Muis runodes mõistetakse selle all mingit asulat või küla (sama mis Vuojola), kuid ka üldse Soome põhjapoolset osa, praegustki Põhjamaad ja Lapimaad.

Päevala (Päivölä) – personifitseeritud päeva, s.o. päikese kodu, rahvarunos ka taeva piltlik nimetus. Päeva poeg ja tütar on mütoloogilised olendid ka Eestis ja väga vanad.

Sampo – salapärane nõidusjõuline tootmisese. Nimetus „sampo“ arvatakse tulnud sõnast sammas, sambake, millega algupäraselt on tähistatud taevavõlvi (“kirjukaant”) kandvat maailamsammast, mis iga päev end ümber keerab ja nii jahu jahvatab. Lönnroti käsitluse järgi  oli Sampo ka võimusümboliks, mille tõttu Kalevla Põhjalale makse pidi maksma.

Sööjatar (Syöjätär) – naispahareti kuju, muinasjuttudes lohede ema.

Tapio – metsa ülemhaldjas, Karjala ning Ida – ja Põhja-Soome jahirahva usundi tähelepandavamaid austusobjekte.

Tuuri – nähtavasti Ukko teisendnimetus (võib-olla mõjutatud Thorist).

Ukko – ilmajumal (sõnast „ukko“ – taat), eriti äikese ja pilvede haldjas. Esineb algupäraselt peamiselt isikustatud loodusjõu, mitte ülijumalana.

Väinämöinen – nimi nähtavasti algupäraselt tähendab mingi väina või laia jõe (vrd. Väina jõgi – Daugava) ääres asujat, Kalevala-runode peakangelane. Esineb enamasti lugupeetud ja nõidusvõimelise inimsangarina.

Äijö – Ukko teisendnimetus (sõnast „äijä“ – suur, palju; vrd. eesti äi ja äike).

(Lühendatud 1985. aasta „Kalevala“ väljaande pärisnimede registrist)

Muudetud: 23.04.2018

Läänemeresoome äikesejumalad

„Pitkse nooled on kiwwisuggo ja silledad, nii ku üks wai.” (Saaremaa)

13. sajandist pärinevas “Henriku Liivimaa Kroonikas” (Heinrici chronicon Livoniae) on juttu „saarlaste suurest jumalast Tharapitast“, kes Virumaal asuvalt hiiemäelt Saaremaale lennanud. Kuigi Taarapita olemus ja algne päritolu on jäänud tänini saladuseks, on meie teadusemehed valdavalt arvamusel, et tegemist oli muistsete eestlaste äikesejumalaga. Eesti rannikul, eriti Läänemaal, on äikesejumalat ka hilisemal ajal Taaraks või Tooruks kutsutud.

Äikest ning samuti äikesejumalat on Eestis nimetatud erinevalt. Lõuna-Eestis ja Hiiumaal on ta Vanaisa või Taevaisa, mis on kindlasti eesti omapäritolu. Soome ilma- ja äikesejumal on Ukko või Äijö, mis mõlemad tähendavad samuti vanameest või isa. “Äijä” tähendab soome keeles lisaks ka suurt. Ukko ja Äijö teisenditena  tuntakse Virumaal Ukut ja Kirde-Eestist Äikest (tähenduses: äiake, isake). Saarlastel seevastu puudub mandril üldlevinud sõna „äike“ ja nende Taevataat kannab nime Kõu või Pikne, mis võivad olla varased balti laenud.

Soome äikesejumala Ukko relvaks on Ukonvasara. Kuigi ka Skandinaavia piksejumal Thor teeb mürinat vasaraga (Mjöllnir), ei ole keeleteadlase Paul Ariste arvates Ukonvasara siiski germaani laen, vaid palju varasem indoiraani laen soome-volga perioodist. Läänemeresoomlaste esivanemateks olnud lääneuurali hõimud elasid sellel perioodil veel kusagil Oka jõe piirkonnas, kus nende lõunanaabriteks olid algiraani keeli kõnelevad rahvad. Sellest ajast pärinevad ka sellised algiraani laenud läänemeresoome keeltesse nagu “vasar”, “taevas” ja “jumal”. Usundiloolane Tarmo Kulmar oletab, et äikesejumala tegelaskuju läänemeresoomlaste usundis eralduski üldisemast taevasest üliolendist umbes sellel ajal (u 3. at e.m.a).

Piksevasara algne vorm võib olla kivikirves. Kõuemürina kohta ütlesid eestlased vanasti, et taevakivid mürisevad. Lennart Meri kirjutab oma raamatus „Hõbevalge“, et saarlaste uskumust mööda on relvad, millega Taara kurjasid vaimusid taga ajab, „pitkse“ nooled, mis on „kiwwisuggo ja silledad, nii kui üks wai“. Kui juhtuti maa seest leidma mõni kiviaegne kirves või muidu ilus sile kivi, arvati et see on piksenool või kõuekirves. Sellistel kõuekividel usuti olevat erinevaid raviomadusi. Oli levinud ka arusaam, et Taevaisa viljastab kevadeti oma piksenooltega Maad (Maaema).

18.11.2018

Saarlaste suur jumal Tharapita

„Virumaal rajamail, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” (“Henriku Liivimaa kroonika” / 13. saj)

Keeleteadlase Urmas Sutropi teooria kohaselt võiks “Henriku Liivimaa Kroonika” (Heinrici chronicon Livoniae) ladinakeelsete tekstide erinevates koopiates pisut erineval kujul (Tharapita, Tarapitha, Tharapitha) esineva saarlaste suure jumala nime eestipärane vorm olla Taarapita. Kroonikas mainitud hiiemägi, millelt Taarapita Saaremaale lennanud, arvatakse olevat kas Ebavere või Vaivara mägi.

Taarapita nime algupäraseks tähenduseks on pakutud mitmeid erinevaid variante. Uku Masing tõlgendas kroonikas esinevat nime sõjahüüuna „Taara, avita (abita, aita)!“. Toorapita ehk Tooru-avitaja hiiest kirjutab juba 18. sajandil Eestit külastanud rännumees Karl Feyerabend. Legendaarne kirjamees Lennart Meri on pakkunud, et Taarapita tähendab „Taara pikset“. Sõna “pikne” (pitkne) pärineb samast tüvest kui sõna “pikk” (pitk, pitka, soome: pitkä). Keeleteadlase Urmas Sutropi teooria kohaselt võiks Taarapita nime tõlgendada kui hüüdu “Taara pitka!” ehk „Taara (on) suur (pikk, kõrge)!”, mis vastab ka krooniku sõnadele, et Taarapita oli „saarlaste suur jumal“.

Lennart Meri ja arheoloog Vello Lõugas on oletanud, et kroonikas nimetatud Taarapita lennutee vastab kunagisele Kaali meteoriidi langemise joonele – meteoriit sisenes atmosfääri Virumaal, Pandivere kõrgustiku kandis ning maandus Saaremaal. Vello Lõugas kirjutab: „Kui Virumaa inimesed nägid meteoriiti langemas Saaremaale, järeldasid nad sellest, et nende jumal on suure välgu ja müristamisega valinud omale uue asupaiga.“

23.01.2019

Tarapitha Muhu linnuse vallutamisel

„Kristlaste vägi rõõmustab, nad karjuvad, paluvad jumalat. Karjuvad ka need, rõõmustades oma Tarapitha üle. Need hüüavad appi hiit, nood Jeesust.“ (“Henriku Liivimaa Kroonika” / 13. saj)

Pildil: Ott Kangilaski maal Muhu linnuse vallutamisest.

Teine kirjakoht Henriku Liivimaa Kroonikas, kus Taarapitat (Tarapitha) mainitakse, kirjeldab Muhu linnuse vallutamisel peetud lahingut. Eestlastest olid selleks ajaks jäänud alistamata vaid saarlased, kelle peale vallutajate hammas ikka veel polnud hakanud. Peale pikki ja põhjalikke ettevalmistusi ning vägede koondamist läks sakslaste ja nende liitlaste hiigelmalev (u 20 000 meest) lõpuks 1227. aastal üle merejää. Suurte piiramismasinate toel vallutati Muhu linnus tormijooksuga ning purustati.

Muhu linnuse vallutamist kirjeldavas kroonikalõigus on öeldud ka, et eestlased „hüüavad appi hiit“. Selle põhjal on soome mütoloog Martti Haavio esitanud omapoolse teooria Taarapita päritolu ja tähenduse kohta. Haavio oletab, et „Tarap hiita“ tähendas sarapuu (liivi: tarab) hiit. Keeleteadlane Urmas Sutrop seda teooriat aga ei toeta, juhtides tähelepanu sellele, et Haavio kasutab nimekuju “Taraphita”, millist aga ei esine üheski Liivimaa kroonika käsikirjas.

17.10.2018

Uputatud vaarao

„See on täide saadetud, see on tehtud, nimelt kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud!“ (“Henriku Liivimaa Kroonika” / 13. saj)

Nii kirjutab Henrik oma kroonikasse peale Muhu linnuse vallutamist ja Saaremaa alistamist, mida loetakse eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpuks. Kuid kes oli see vaarao, kes toona Saaremaal uputati? Muistses Egiptuses oli vaarao kõikvõimas valitseja ning ülijumal Päikese poeg. Kui Henrik võrdleb Taarapitat vaaraoga, kas võiks see siis tähendada, et ka Taarapita oli Päikese poeg? Valdav arvamus, nagu olnuks Taarapita muistsete eestlaste äikesejumal, ei välista tema seotust ka päikesega. Äikesejumala tegelaskuju eraldus meie esivanemate usundis varasemal ajal esinenud üldisest taevasest üliolendist, kes valitses ka päikese üle.

Kirjanik Karl Kello seostab Henriku poolt nimetatud vaarao Päevapoja nimelise tegelasega. Ta kirjutab oma raamatus „Põhjamaine vaarao“ järgmiselt: „Eesti-soome müütilistes rahvalauludes ja lugudes tuleb tihtilugu ette keegi Päevapoja-nimeline tegelane, kel paistnud päike otsaees või pea lael. Päevapoja tegevusareaal näibki paigutuvat põhiliselt Saaremaale. Soome Kalevala-laulude järgi valitseb pädev Päevapoeg nimetul saarel asuvat päikesemaad Päivölät.“ Kolmeharuliste kiirgavate kroonidega tegelasi esineb ka Volga piirkonnast leitud pronksiaegsete jumalakujukeste hulgas (pildil). Kello väitel on nende peas olev kolmeharuline peakate Põhjala metsarahvaste päikesejumaluse atribuut. Ka Saami paganlikku taevajumalat Tiirmest ehk Thora Gallest on 18. sajandi gravüüridel kujutatud päikesekiirtest ümbritsetud peaga.

Legendaarne kirjanik Lennart Meri ning Kaali järve kaevanud arheoloog Vello Lõugas on esitanud teooria kunagise Kaali meteoriidikatastroofi seostest Vana-Kreeka päikesjumala Heliose ja tema poja Phaethoni müüdiga. Legendi kohaselt ei suutnud Päikese poeg Phaethon tuliseid päikeseratsusid ohjeldada, sattus teelt kõrvale ja põhjustas hiigeltulekahju. Raevunud Zeus surmas Phaethoni oma välguga. Phaethon kukkus Eridanose jõkke, tema õdede  pisaraist tekkis merevaik. Eridanose jõe asukoht pole teada. Raul Talvik kirjutab oma raamatus “Teekond maailma ääreni”: „Eridanose jõe muistendile on pakutud järgmist seletust: Eridanose nimi on segi aetud Radanuse jõe omaga, mis on Visla harujõgi. See seoks Heliose müüdi, merevaigu ja Läänemere kokku.“

Paljud legendid ja sümbolid on vanemad ning omavahel sügavamalt seotud kui keegi oskab oletada. Võibolla on juhus, aga võibolla ei ole ka, et meie muinasaegse ehtekunsti ornamentikas väga levinud märk, väike ring või täpp suurema ringi sees, on ühtlasi egiptuse hieroglüüf „Ra“ (Päike). Vello Lõugas on koguni juhtinud tähelepanu sellele, et täpselt sama sümboli moodustavad muinasaegse ringmüüriga ümbritsetud Kaali järv ning järve keskel paiknev kivivare, mida madalama veetaseme puhul näha võib. Lõugase teooria kohaselt võib kivivare puhul olla tegemist muistse ohvrialtari jäänustega. Või seisis Püha järve keskel hoopis „vaarao“, Taarapita kuju, mille ristisõdijad peale Saaremaa vallutamist järve uputasid?

17.10.2018

Taarakond

„Arvates, et uus päevajumal on tõusnud, kogunesid nad kuuendal kuul kogu oma hõimuga ookeanimere suuremale Tareconta saarele, ladusid suure kivikuhila, mätsisid tõrvaga kokku, ajasid püsti ilmatusuure samba, selle alla kivist lõõre jättes ja nimetasid seda omas keeles Morholoseks, see tähendab jumalate täheks, – selliselt tuletatud nimega kutsuvad nad Saturnust. Nad ehitasid sinnasamasse suure kauni linna nimega Taraconta. Kristuse-eelsetel aegadel tegi see hõim suurt laastamistööd, hüüdes appi päevajumalat.“ (Aethicus Ister “Kosmograafia”  / 8. saj)

Pildil: Nikolai Kotšergini illustratsioon “Kalevala” ainetel.

8. sajandil Iirimaal elanud piiskop Feirgil ehk Aethicus Ister kirjeldab oma raamatus “Kosmograafia” „ookeanimere saari“ nimedega Taraconta ja Rifargica. Kirjanik Lennart Meri ja keeleteadlane Urmas Sutrop on oletanud, et Rifargica tähistab Rävala (Rebala) randa ning Taraconta (Taarakond) Saaremaad. Teatavasti oli “Henriku Liivimaa Kroonikas” mainitud Taarapita ehk Taara „saarlaste suur jumal“ ja Taarakond võis seega tähendada Taara austajate maad või kogukonda.

Kui Aethicus Ister kirjutas, et Taraconta asus „ookeanimere saarel“, siis ei mõelnud ta muidugi Atlandit ega Vaikset ookeani. Ajal, mil ta oma raamatut kirjutas, erines sõna „ookean“ tähendus tänapäevasest. Nii muinaspõhja kui ka Euroopa keskaegse maailmapildi järgi oli maailm ringikujuline ja seda ümbritses „ookean“ ehk Maailmameri. Sellelt „välismerelt“ ulatusid suured merelahed sisemaale ning Läänemerd nähti justnimelt ühe sellise lahena. Suuremat jagu siinseid maid peeti ja nimetati „ookeanimere saarteks“, sealhulgas ka Skandinaavia poolsaart.

Aethicus Ister kirjutab, et Taraconta asukad “Octavianus Augustuse aegadel on maksu maksnud rannikul leitud kullas, kuid mitte ühelegi imperaatorile varem ega hiljem, ja ka siis vabatahtlikult, nähes, et naaberhõimud niisugust maksu maksavad“. See „rannikul leitud kuld“ on loomulikult merevaik, mida leidub kõige rohkem just Lääneme idarannikul.

Taraconta asukate kohta on veel öeldud, et nad pühitsesid talvist ja suvist pööripäeva. Viimasele viitab ka märkus, et nad kogunesid oma usulisteks talitusteks „kuuendal kuul“ ehk juunis, siis austasid nad „Saturnust“. Loomulikult ei kummardanud Taraconta asukad oma pidustustel Vana-Rooma viljakusjumalat, autor on siin lihtsalt püüdnud leida lähimat vastet talle tuntud paganlike jumalate hulgast. Veel hüüdsid taracontalased appi „päevajumalat“ ehk siis päikesejumalat (ka päikest nimetati vanasti päevaks).

On võimalik, et kõik need talitused olid seotud muistsete saarlaste Taarapita kultusega. Suure tõenäosusega oli valdavalt äikesejumalaks peetud Taarapita muuhulgas ka viljakusjumal, kes kevadeti piksenooltega maad viljastas ning võimsa taevajumalana seisis ta kindlasti suguluses ka Päikesega. Kirjanik Karl Kello on seostanud Taarapita “Kalevalas” ning eesti ja soome rahvalauludes esineva Päevapojaga, kes valitseb nimetul saarel asuvat päikesemaad Päivölät.

18.10.2018

Tooru

„Kord sõdinud saaremaalased tugeva vaenlase vastu, kes kõvasti peale käis. Saarlased olid alla jäämas ja jumalad võtsid nõuks neile appi tulla. Põhjala rahvaste tuntud Toor saadeti maa peale saarlasi ahistusest välja päästma. Sellesinatse mäe peal pühas hiies võttis ta inimese kuju ja lendas siit otse kimbutatud saarele, paiskas vaenuväe tagasi ja vabastas saarlasi allajäämise ohust. Sealtpeale on Toorust saanud  eriline kaitsejumal Saaremaale ja hiis, kus ta esimest korda inimese kuju võttis, sai nimeks Toorapita, mis tähendas Tooru-avitajat.” (Karl Feyerabend / 18. saj)

Pildil: Skandinaavia piksejumal Thor. Autor: Igor Ožiganov.

“Henriku Liivimaa Kroonikas” mainitud saarlaste suurest jumalast Taarapitast tuletatud Taara-nimeline tegelaskuju levis eestlaste teadvuses laiemalt 19. sajandil ilmunud “Kalevipoja” eepose kaudu. Varasemal ajal tundis eesti rannarahvas pigem piksejumal Toorut, kellel võis olla seoseid muinasskandinaavia Thoriga (Þórr). Kas rannarahva Tooru ja Henriku Taarapita tegelikust üks ja sama tegelane olid, pole teada. Siiski võib see võimalik olla, kuna lisaks Toorapita (Thorapita) mäe loole kirjutab Saksamaalt pärit rännumees Karl Feyerabend oma raamatus „Kosmopoliitilised rännakud. Kiri Eestimaalt 1797“, et kaasaegne maarahvas järgivat ikka veel endisaegseid paganlikke kombeid ning olevat oma esivanemate usule sama kindel kui 13. ja 14. sajandil.

Eesti rannarahva Tooru sidemetele skandinaavlaste Thoriga osutavad  eelkõige Läänemaal levinud tooruõhtu pühitsemised neljapäeviti (rootsi: Torsdag), tamme austamine äikesejumal puuna jne. Toora-, tuuri-, taara- ja taari-tüvelisi kohanimesid esineb silmatorkava tihedusega Saaremaal, Hiiumaal, Läänemaa rannikualal ja Tallinna naabruses endises Keila kihelkonnas.

Peajumal Odini poeg äikesejumal Thor oli skandinaavlaste armastatuim jumal. Piksejumalana oli ta põlluharimise kaitsja, kes tõi kasuliku sooja ning vihmase äikeseilma, mis pani külvid võrsuma. Thori relvaks oli võluhaamer Mjöllnir, mille abil ta sai jagu igat liiki hiiglastest ja koletistest ning oli inimkonna kaitsja. Tal olid leegitsevad silmad ning punased juuksed ja habe ning ta sõitis kaarikuga, mille ette oli rakendatud kaks sokku. Thori naiseks oli kuldsete juustega maajumalanna Sif. Eriti populaarne oli Thor viikingiajal. Thori vasarat kanti ristiusustamise vastase paganliku sümbolina, samuti on viikingiajast teada palju Thori-nimelisi isikuid. Vanimad Thor-tüüpi kohanimed Rootsis on koondunud Mälari järvestiku piirkonda ja suuremate jõgede suudmetesse.

18.10.2018

Turupit

”Kuid hommikul läksid nad kuninga juurde, kohta nimega Karenz ja raiusid seal maha kolm puust ebajumalakuju, mida kutsuti nimedega Rinvit, Turupið ja Puruvit.” (“Knytlingasaga” / 13. saj)

Pildil: Piiskop Absalon ja Taani kuningas Valdemar I Rügeni saarel pagnlikke jumalakujusid purustamas. Autor: Laurits Tuxen.

Taarapitaga kõlalt väga sarnast tegelast nimetab 13. sajandil Islandil kirja pandud “Knytlingasaga”. Nimelt  asunud Rügeni saarel pühakoda kolme paganliku slaavi jumalakujuga, mille taanlased 1169. aasta paiku hävitasid. Nende jumalate nimed olid Rinvit, Puruvit ja Turupið.

Mitmed uurijad (A. Brückner, A. Kotljarevski, J. Puhvel) on oletanud, et Henriku Taarapita ja „Knytlingasaga“ Turupið on samased. Turupið ei kõla teadaolevatele slaavi jumalustele sarnaselt. Urmas Sutrop kirjutab: “Turupið ei sobi slaavi panteonile. Paljud slaavi mütoloogia uurijad lähevad sellest vaikides mööda.“ Aleksandr Kotljarevski usub, et Turupið on skandinaavia jumala Thori nime ja kuju vastukaja.

01.08.2018

Torum ja Tiirmes

“Obi-äärsete hantide kujutlust mööda oli nende esivanemaks ja tootemiloomaks karu, kes omakorda oli ülijumala Num-Toremi poeg. Mansid tundsid samakõlalist jumalat, 1730. aasta kirjaviisi järgi Thor, Toor. Tšuvaššidel, kelle kujunemises etendasid oma osa volgasoome hõimud, esineb Torum jumala või taeva tähenduses.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Pruunkaru. Foto: Karl Adami. Saami taevajumal Tiirmes ehk Thora Galles Bernard Picarti gravüüril (18. saj).

Üks paljudest võimalustest on, et muinaseestlaste Taarapita pärineb väga vanast ajast, mil soomeugri hõimud elasid veel koos Volga-Oka-Kama piirkonnas (3.-2. at e.m.a). Keeleteadlane Urmas Sutrop peab üsna usutavaks võimalust, et muinaseestlaste Taara ehk Taarapita nimi on uurali päritolu ning moodustatud tüvest “tere”, mis tähendas algselt kõrget või ülemist. Sellisel juhul võivad kokku kuuluda eestlaste Taara, koola-saami Tiirmes, handi ja mansi Toorem (Numi-Torum) ning lõunasamojeedi Teere. Taara oleks selle tõlgenduse kohaselt jumal, kes on ise kõrge ning asub kõrgel üleval taevas.

Handid (ja mansid) on soomeugri rahvas, kes arvatakse olevat pärit Lõuna-Uurali steppidest, kust nad 1. aastatuhande keskpaiku rändasid oma praegustele asualadele. Handi usundi järgi elab Ülailma kõige kõrgemal korrusel taevajumal Numi-Torum. Handi keeles tähendab Torum (Torom, Torem, mansi: Tarom) nii taevast kui ka taevajumalat, uurali sõna “num” tähendab ülemist. Numi-Torum elab nii kõrgel taevas, et tal pole inimeste maailmaga asja. Kui mõni inimene tahab Numi-Torumi poole pöörduda, siis peab ta seda tegema läbi mõne Numi-Torumi lapse.

Hantide mütoloogias on Taevas ehk Päike meessoost ja Maa naissoost. Numi-Torumi naine on viljakusjumalanna ja kõigi tulede ema Kaltas (Kaltes, Tjoras). Numi-Torumi kõige vanem poeg ja vastand on haigusevaim ja Allilma valitseja Kul ehk Kali-Torum, kellest sõltub, kui kaua inimene elab. Kuli (handi: kala) sümboliks on  vana “sarviline” haug. Lisaks seostatakse Kuli metalli, eriti rauaga. Numi-Torumi noorim poeg (või tütar) oli Karu. Alguses elas ta taevas isa kojas, kuid hiljem laskus maa peale elama ja temast sai alguse inimeste sugu. Seetõttu tuleb alati pärast karu tapmist korraldada karupeied. Numi-Torumi noorima pojana on nimetatud ka Koni ehk Maailma Valvavat Meest, kes sõidab valge hobuse seljas päikese kombel üle taeva ning hoiab ja kaitseb inimesi (vrd Päevapoeg).

Uku Masing arvab, et handi ja mansi Toorem on ühenduses saami sõnaga “diermes” (kõu). Saami paganlik taevajumal Tiirmes ehk Thora Galles esineb 18. sajandi gravüüridel sammast (vrd Ilmasammas ja Sampo) või  mehe suguliiget (viljakusjumala sümbol) meenutava puuslikuna. Mõnel pildil võib teda näha kandmas ka vasarat (vrd Ukonvasara) või kirvest ning mõnel pildil on tal päikesena valgust kiirgav pea. Piltide juures olevad selgitavad tekstid ütlevad sageli, et tegemist on Thoriga.

19.10.2018

Tuuri

„Surtsatas tulesädeke, kukkusi punakerake / looja loodulta kohalta, ilma Ukko annetulta / läbi taeva’a tasase, kaudu ilmagi ilusa, / läbi umbse suitsuaugu, kaudu kuiva harjapalgi / Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laetumaie.“ ( „Kalevala“)      

Soome rahvuseeposes “Kalevala” saab Põhjala kuri emand Louhi kätte Kuu ja Päikese ning peidab need kivimäkke. Varastab tulegi Kalevala tubadest. Ülijumal Ukko võõristab pimedust ja lööb tuld uueks kuuks ja päikeseks. Ta usaldab tule äiutamise ilmaneitsi Imbi kätte, kuid – oh häda! – tulekübe pudeneb Imbi sõrmede vahelt. Järgneb katastroof: “Taevas lapiti lõhenes, ilma kõiki auklikuksi”. Tuli pudeneb maale ja kukub “Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laetumaie”, hävitades seal kõik, mis teele jääb: “põletas palju maida, palju maida, palju soida”. Lõpuks kukub taevatuli Alue järve: “Siisap läksi lippamaie laineilla Alue järve”. Sama lugu kirjeldavad ka läänemeresoome muistsed tuleloitsud: “Põles enne palju maida, tollel hullul tulesuvel, halval põlemiseaastal”.

Kes oli see Tuuri, kellele taoline kuri õnnetus osaks sai ja kus asus tema uus tuba ehk nimetatud laetu pühapaik? Tuuri uut tuba on “Kalevalas” mainitud veel ühel korral. Nimelt palub Lemminkäise ema mesilast-metsalindu, et see tooks elutoovat mett tuuri rahva juurest: “Mesilane, linnukene, lenda sinna teisa’alle, üle veel merest üheksast, mereselja saare pääle, mesiselle manderille, Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laetumaie!” Selle kirjakoha järgi asub nimetatud paik kusagil saare peal. Eestikeelse “Kalevala” kommentaarides on veel kirjutatud, et Tuuri on nähtavasti Ukko teisendnimetus, võib-olla mõjutatud Skandinaavia kõuejumalast Thorist.

Oma raamatus “Hõbevalge” seob Lennart Meri “Kalevalas” ning läänemeresoome vanades tuleloitsudes esineva legendi Kaali meteoriidikatastroofiga, paigutades Tuuri elupaiga Saaremaale: “Tuleloitsu põlenud maastikus võiksime ära tunda katastroofijärgset Saaremaad”. Tuleloitsud asetavad Tuuri uue toa Alue järve ning “tulise kose” kõrvale. Alue järv esineb rahvaluules veel teiselgi kujul: “Taevast langenud tuli kukkunud otse Kalevanjärve”. See järv on Lennart Meri tõlgenduses Kaali järv, millest põhjavesi pärast meteoriidiplahvatust tulise kosena üles purskus. Tuuri ei oleks sellisel juhul aga keegi muu, kui saarlaste suur jumal Taarapita (meteoriidi kujul), kes “Henriku Liivimaa kroonika” sõnul Virumaalt Saaremaale lennanud ja sinna oma uue elupaiga (uue toa) rajanud.

Tuuri uue toa kui “Palvoise laetumaie” ehk laetu pühapaiga kohta on oma teooria Karl Kellol, kelle väitel mõistetakse sellise nimetuse all tavaliselt päikese templit. Antud juhul oleks siis tegemist Kaali meteoriidikraatriga – kõrgetest vallidest ümbritsetud laetu pühapaigaga. Lisaks asus pronksiajal Kaali Järvemäel ka linnusasula, mida kaitses valliharjale ehitatud kõrge paekividest müür. Kello kirjutab oma raamatus “Põhjamaine vaarao”: “Soome loitsud ja laulud tunnevad valget Kaleva mõisa päikesemaa Päivölä mäe otsas, eesti laulud Päeva uut valget tuba meresaarel. Keldi muinasjuttudes räägitakse Idamaa nõia kantsist, kuhu pääseb sisse üksnes katuse kaudu.”

19.10.2018