„I aastatuhande keskpaigas on meil põhjust rääkida siinsete elanike otsekontaktidest Ülem-Dnepri piirkonnaga ja miks mitte ka Bütsantsi endaga.“ (Mauri Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”)

Pildil: Muhumaalt leitud pronksiaegne odaots Lõuna-Uuraltest (pilt: www.tutulus.ee). Sõrmiksõlg Kesk-Dnepri aladelt, hõbevaagen Bütsantsist ja pitsiline ketassõlg Dnepri piirkonnast (pildid: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Väga tähtsad jõeteed olid muinasajal Volga ja Dnepr. Mööda Volgat sai sõita ida suunas – Bulgarisse, Kaspia merre ja Araabiasse. Eesti üks vanimaid pronksesemeid, Muhu saarelt leitud odaots, pärineb algselt Lõuna-Uurali piirkonnast ning jõudis meie maale tõenäoliselt just mööda muistset Kaama-Volga veeteed. Volga piirkonnast pärinevaid leide on pronksiajast teisigi.

Dnepri veetee viis lõuna poole – Mustale merele ja Konstantinoopolisse. Eestist võis Dneprile saada Peipsi järvelt Pihkva Emajõele (Velikaja) sõites ning edasi mööda Polota ning Väina (Daugava) jõgesid. Polota ning Väina ühinemiskohale tekkis hiljem Polotski vürstiriik ning Väina ja Dnepri veelahkme ületamispaika Gnjozdovo viikingiaegne kaubanduskeskus (Smolensk). Dnepril asus ka Vana-Vene riigi pealinn Kiiev.

Tõenäoliselt on just Väina-Dnepri veetee kaudu Eestisse jõudnud üks haruldane Rooma pronkslamp, mõned Rooma mündid 4. sajandist ja Musta Mere ääres valmistatud hõbedast kaelavõrud. Emajõe äärest on leitud ka kaks ainulaadset hõbevaagnat 5. sajandist, mida algselt kasutasid tõenäoliselt Bütsantsi ülikud keisri õukonnas. Sedalaadi esemeid ei ole mujalt Põhja- ning Ida-Euroopast leitud.

Pihkva Emajõge või ka kogu veeteed Peipsilt Väinale üldisemalt on ajalooliselt nimetatud ka Issa jõeks. Kas muinasajal kohtusid Peipsi järvel kaks tähtsat veeteed – lääne-ida suunaline Emajõgi ning põhja-lõuna suunaline Isajõgi?

Muudetud: 08.02.2018