Rubriigiarhiiv: Muinasusund

Loomislaul ja Ilmalind

„Eesti, ingeri ja karjala “Loomislaulud” on võrsunud ühisest mütoloogilisest alusest, mis kõige selgemini ilmneb arvatavale vanimale laulukujule lähimas ingeri versioonis. Ilmalintu lendab merel, otsides pesapaika. Leidnud mätta, muneb ta sinna 3 muna. Tõuseb suur tuul ja munad veerevad vette. Neist sünnivad maa ja taevas ning päivä paistamaan, kuu kumottamaan ja tähdet taivaalle.” (Ingrid Rüütel „Muistne loomislaul eesti uuemas rahvatraditsioonis“)

Pildil: Veelinnu kujutis äänisjärve kaljuraiendilt (u 3000 aastat e.m.a).

Laial alal tuntud soomeugri loomismüüdi järgi on maailma tekkimine seotud Ilmalinnu ja tema pesaga. Tõenäoliselt on selle müüdi vanimaks versiooniks mansi mütoloogias säilinud “iseenesest veest kerkinud linnupesa” lugu. Selle loo järgi oli kõikjal vesi, mille põhja sukeldus veelind (kaur või metshani), kes tõi põhjast üles muda, mis seejärel kasvama hakkas. Nii kujunes esimene maamätas, millele Ilmalind oma pesa ehitas. Veelinnuga seonduva loomismüüdiga on seostatud ka neoliitikumi kuuluvaid veelinnu kujutisi, samuti Äänisjärve-äärseid kaljuraiendeid.

“Kalevalas” on esitatud tõenäoliselt pisut hilisem versioon, milles ehitas “parti, pisku lindu” pesa vee emakese Ilmatari veest välja tõstetud põlve peale ning munes sinna seitse muna. Lind hakkas mune hauduma, mille peale Ilmatari põlv nii kuumaks läks, et ta seda väristas ja munad vette veeresid. Munad läksid katki ja said maaks, taevaks ning taevakehadeks.

Eesti alal säilinud linnuloo versioon on tõenäoliselt kõige hilisem ning veest tõusnud mättale munenud Ilmalinnu asemel on siin peategelasteks hoopis põõsasse ehitatud pessa munev Päevalind. Selle loo järgi lendas linnuke koplisse, kus oli kolm põõsast – sinine, punane ja kuldne, ning valis viimase endale pesapaigaks. Kolm kuud haudus lind poegi. Seejärel loopis ta koorunud pojad pesast välja ning nendest said päike, kuu ja põllukivid.

Muudetud: 24.01.2019

Kaali meteoriit ja sellega seotud pärimused

„Kaali katastroofi tagajärgi on võrreldud väikese taktikalise tuumapimmi plahvatuse tagajärgedega. See on viimane maailma tihedasti asustatud piirkonda langenud hiidmeteoriit.” (Vello Lõugas „Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas”)

Pildil: Kaali meteoriidikraater Saaremaal (foto: Raivo Ird).  Kaali järvest leitud meteoriidiraua tükk (TÜ Loodusmuuseum / foto: Mare Isakar). Kaalist leitud pronksist ehtenõel (foto: Arheoloogiamuuseum).

Kaali meteoriidi langemine Saaremaale (u 16. saj e.m.a) tuli toonaste inimeste jaoks sõna otseses mõttes nagu välk selgest taevast. Pandivere kõrgustiku kandis atmosfääri tunginud raudmeteoriit läbis oma teekonna Saaremaale paarikümne sekundiga, kuumenedes selle aja jooksul mitme tuhande kraadini ning helendades silmipimestavalt, pikk tulesaba taga. Lennutee all rullus kurdistava mürina saatel üle maa kõike ettejäävat purustav lööklaine. Meteoriidi kokkupõrkel maapinnaga tekkis tohutu plahvatus ning veelgi suurem mürin, mida võis olla kuulda kuni tuhande kilomeetri kaugusele. Meteoriidi ergav saba oli taevas nähtav veel mõnda aega peale kokkupõrget ning eemalt vaatajaile võis paista nagu oleks Saaremaasse kaldu löödud hiiglaslik tuline vai. Plahvatuses õhku paiskunud tolm varjutas päikesevalguse ning ümberkaudsed maad mattusid süngesse hämarusse.

Hiidmeteoriidi langemine Saaremaale võis jätta selle tähelepanuväärse sündmuse tunnistajateks olnud inimeste mällu väga sügava jälje ning mälestus juhtunust võis kanduda edasi põlvest põlve. Päikese usuline ja sümboolne tähtsustamine sellel ajajärgul on täheldatav üle kogu Põhja-Euroopa – näiteks pärinevad umbes samast ajast (u 16. saj e.m.a) Nebra taevaketas ja Trundholmi päikesevanker. On võimalik, et meteoriidi langemist tõlgendati päikese kukkumisena taevast maa peale. Soome eepose „Kalevala“ järgi varastas Põhjala emand Louhi päikese, kuu ja tule. Peajumal Ukko särtsatas siis sõrmest tulukese, mille ta andis hoida neiu Imbile, kes aga tulekera maale pillas, millest suur põlemine ja kahju sündis. „Kalevalas“ on kirjeldatud ka Karjala meeste teekonda, kes tulekera jälitades üle Neeva jõe lõunasse liikusid. Skandinaavia muistendites õgib aga päikese hiiglaslik hunt, kes on pärit „Midgardrist ida poolt ühest puistust, mida Rauametsaks hüütakse“ (Noorem Edda).

13. sajandist pärineva Henriku Liivimaa Kroonika (Heinrici chronicon Livoniae) järgi olevat Virumaal, „kus oli mägi ja väga ilus mets (Ebavere mägi või Vaivara Sinimägedes), kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” Mainitud Tharapita (Taarapita) teekond langeb kokku meteoriidi oletatava lennujoonega. See võis näida Eesti muinaselanikele piksejumala endana, kes hävitava väe ja kõrvulukustava mürinaga isiklikult maale laskus. Samuti on meieni jõudnud vanu regilaule, kus räägitakse Saaremaa põlemisest („Nägin Saaremaa põlema“). Kaali meteoriidi langemisest ning selle mõjust muistenditele, nii Eestis kui ka mujal Euroopas, on põhjalikult kirjutanud Lennart Meri („Hõbevalge“) ja Vello Lõugas („Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas“).

Muudetud: 18.01.2018

Muistsed kuningad kivikirstudes

„Rikka või pealiku tähenduses kujunes kuninga mõiste eesti keeles veel enne meie ajaarvamise algust. Ülikute kihi kujunemisel etendasid olulist osa mereretked ja sadamakeskustes arenes sotsiaalne eristumine kiiremini.” (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Ülikud pronksiajal (joonistanud: W. Petersen), Jõelähtme kivikirstkamed (foto: Heidi Tooming).

Seoses põlispõldude laiema levikuga hakkas Eesti rannikupiirkondades noorema pronksiaja (1100-500 e.m.a) jooksul põllumaad nappima. See viis maaomandi tekkimiseni ühiskonnas ning välja hakkas kujunema ka kohalike ülikute kiht. Tihedama asustusega aladel võidi haritavat maad pronksiaja lõpus juba ka maksustama hakata.

Omandiõigust ülesharitud maale püüti põlistada järjepidevalt ühes paigas elamisega. Kommetes ja usundis said seetõttu olulisteks kodu ning esivanemad, põldude juurde hakati maamärkidena rajama suuri ringikujulisi kivikirstkalmeid. Tõenäoliselt kuulus selliseid kalmeid omanud peredele rohkem maad kui tavalistele talupidajatele.

Kivikirstudesse maetud ülikuperekondade peremehi või pealikuid võidi juba nimetada ka kuningateks. Just nooremal pronksiajal, mil leidis aset elav kaubandus Eesti ja Skandinaavia võimukeskuste vahel, võeti läänemeresoome keeltesse üle arvukalt germaani laensõnu. Eesti keeles on sõna „kuningas” säilitanud oma kõige algsema vormi – protogermaani: kuningaz.

Pronksiaegsed kivikirstkalmed on omased rannikualadele – valdav enamik neist asub Saaremaal, Läänemaal ning Põhja-Eestis. Kalmed paiknesid tavaliselt kõrgematel kohtadel, kust avanes avar vaade ümbruskonnale, tihti merele või järvele. Tüüpilist kivikirstkalmet ümbritseb kividest ringmüür, mille keskel asuvasse suurtest paeplaatidest kirstu maeti peamiselt mehi. Märgid viitavad, et mingite rituaalide tarbeks võidi nende luid vahel ka kirstust välja võtta. Kirstu ja müüri vaheline ala oli täidetud kividega ja seda kasutati samuti matmiseks. Suuremate kalmete kõrgus võis olla üle 1,5 m ning kiviringi läbimõõt kuni 13 m. Sarnane kalmevorm püsis muutumatuna peaaegu tuhat aastat, suurem osa kivikirstkalmetest rajati ajavahemikus 1100-800 e.m.a. Kivikirstkalmele sarnane kalmevorm on laevkalme ehk kivilaev.

Muudetud: 03.10.2016

Läänemere kivilaevad

Pildil: Laevkalme Gotlandilt (foto: Jürgen Howaldt).

Laevkalme ehk kivilaev on kivikirstkalmele sarnane kalmetüüp. Kõige rohkem on laevkalmeid leitud Ojamaalt (Gotland), mõningaid ka Ahvenamaalt, Ölandilt, Edela-Soomest ja Kuramaalt. Eestist on teada kaks laevkalmet Sõrve poolsaarelt Lüllelt ning üks Tallinna lähedalt Väolt.

Laevkalmed pärinevad ligikaudu aastast 900 e.m.a ning peegeldavad tõenäoliselt Skandinaavia mõjusid. Erinevalt kivikirstkalmetest on laevkalmetesse maetud ainult põletatud surnuid ning sellised kivilaevad võisid olla mõeldud retkeks allilmas asuvasse surnute riiki.

Muudetud: 03.10.2016

Varased tarandkalmed

Eelrooma rauaaja alguses (u 500 e.m.a) tekkis Eestis uus kalmevorm – tarandkalme. Väikeste tarandikega varased tarandkalmed levisid samadel aladel, kus varem kivikirstkalmed  (peamiselt Saaremaa ja Läänemaal) ning kandsid edasi kivikirstkalmete pärandit. Matustes tõsteti esile kesksetesse kivikirstudesse maetud üksikuid surnuid, tõenäoliselt kohalikke ülikuid.

Mõningatelt varastest tarandkalmetest leitud luudelt ja koljudelt on leitud märke liha mahalõikamisest, mida on tõenäoliselt tehtud nende puhastamiseks – võimalik, et kultusliku kasutamise eesmärgil.

Ajaarvamise vahetusest pärinevatest kalmetest on leitud hauapanustena ka relvi, näiteks mõõku, mille sarnased olid laialt levinud ka Kesk-Euroopas ning Skandinaavias. Samal ajal hakkas laiemalt levima surnute põletamise komme. Kividest laotud nelinurkse tarandkalme uus ja suurem vorm kujunes välja 1.-2. sajandil.

Muudetud: 07.06.2017

Lohukivid ja viljakuskultus

Pildil: Väikeselohuline kultusekivi Eestist (www.register.muinas.ee).

Eelrooma rauaaja (500 e.m.a – 50 m.a.j) Eesti arvukaima muistiseliigi moodustavad lohukivid, mida on teada ligi kaks tuhat. Tõenäoliselt juba pronksiajal levima hakanud lohukivide puhul on tegemist on rändrahnudega, mille pinnale on toksitud väikesed lohud. Arvatakse, et lohkude tegemine võis olla seotud viljakuskultusega. Võrdlemisi sooja kliimaga eelrooma rauaaeg oli maaviljeluse õitsengu ajastu, mil tõusis kõrgema au sisse ka igasugune viljakust tagav maagia. Maastikul otsiti üles erilise kuulsuse ja tähelepanuväärse tekkelooga kohad, kus loodeti leida intiimset kontakti loodusega, ning muudeti need hiiteks ja ohvripaikadeks.

Muudetud: 07.06.2017

Läänemere muistsed päikeselinnad

Viimastel sajanditel enne meie ajaarvamise algust ilmusid Läänemere saartele ja rannikuile (Rootsi rand, Ojamaa, Öland, Eesti saared, Läänemaa) väikesed ringvall-linnused. Ringikujuliselt ehitatud linnused võisid sümboliseerida päikeseketast, mistõttu neid nimetatakse ka päikeselinnadeks.

Ringvall-linnused paiknesid küll enamasti asustuskeskustes, kuid tundub, et alaliselt nendes siiski ei elatud. Samuti ei pruukinud sõjaline kaitse olla nende ainus otstarve – tegemist võis olla ka kogunemiskohtadega pidustuste, tseremooniate ning laatade puhuks.

Ringvallide ehitamise algseks eeskujuks võis olla Kaali pühapaik Saaremaal, mis ümbritseti võimsa kividest ringmüüriga juba veidi varem – umbes 8.-7. saj e.m.a. Elava liiklustee ääres asuv Saaremaa kuulus toona Eesti arenenumate maaviljeluspiirkondade hulka ning paistis silma tiheda asustuse ja mitmekesiste välissidemete poolest.

Muudetud: 07.06.2017

Tacituse aestiorum gentes

Aastal 98 mainib Rooma kirjamees Tacitus oma raamatus „Germania” Läänemere idakaldal elavaid aestide hõime (Aestiorum gentes):

„Nüüd siirdusingi Sveebimere (Läänemere) parempoolsele rannale. Seal elavad mere ääres aestide hõimud, kellel on sveebide tavad ja välimus, kuid keel on lähemal Britannia keelele. Nad kummardavad emajumalat. Oma usundi märgina kannavad nad metskuldi kujutist. See tunnus korvab relvi, on kaitseks kõikide vastu ja annab jumalatari kummardajaile puutumatust isegi vaenlaste keskel. Raudrelva kasutatakse harva, nuia päris sageli. Eri viljaliike ja muid saadusi viljelevad nad kannatlikumalt, kui oleks võinud oodata germaanlastele omase laiskuse põhjal.” (Publius Cornelius Tacitus „Germania”)

Muudetud: 17.08.2017

Rooma rauaaja suured tarandkalmed

Rooma rauaajal hakati Eestis surnuid põletama. Tarandkalmed olid kollektiivhauad, kus surnute jäänused ja panused kivide vahel segunesid. („Eesti ajaloo atlas“)

Pildil: Tuulingumäe tarandkalme (1. saj).

Rauaaja alguses (u 500 e.m.a) tekkis Eestis uus kalmevorm – tarandkalme. Kividest laotud nelinurkse kalme uus ja suurem vorm kujunes välja 1.-2. sajandi jõukal järjel oleval Virumaal ning levis sealt edasi Kesk- ja Lõuna-Eestisse. Läänemaal ja saartel hakati suuri tarandkalmeid rajama aga alles 4.-5. sajandil, kui seal vahepeal hõrenenud asustus taastus. Tarandkalmete ehitamisest loobuti rahvasterännuaja alguses (5. saj), kuid mõningatesse olemasolevatesse kalmetesse maeti surnuid edasi veel väga pika aja jooksul pärast seda.

Tarandkalmete asupaikadena eelistati kõrgemaid künkaid ja seljakuid. Algul maeti nendesse põletamata, hiljem nõrgalt põletatud ja alates 3. sajandist tugevalt põletatud surnuid. Erinevalt varasemast ajast, segati surnute põletatud säilmed nüüd kalmes omavahel kokku, nii et üksikisikuid ei olnud enam võimalik eristada.

Ilmselt muutus lisaks matusekommetele varasemast kollektiivsemaks ka kogu muu elukorraldus ning ühiskondlik tähtsuskese laienes ühelt valitsevalt ülikult tervele tema perekonnale. Sellega koos muutus ka surnute hingede kuvand – nendesse ei suhtutud enam kui üksikutesse isikutesse, vaid kui esivanemate ühtsesse ja terviklikku kogukondlikku hinge.

Muudetud: 07.06.2017

Eestlaste usund hilisrauajal

„Breemeni Adami teoses räägitakse Läänemeres olevast saarest Aestland, mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel: „austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad füüsiliselt terved oleks ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks.”” (Tõnno Jonuks „Eesti muinasusund“)

Pildil: Kaali meteoriidikratri valli jalamil asuv „Kuradi puu“, muistsete puujumalate rekonstruktsioonid.

Hilisrauaaja alguseks ei olnud kristlus veel Eestisse jõudnud. Saksa vaimulik Breemeni Adam (11. saj) mainib oma kroonikas Eestis ja Kuramaal elavaid nõidu, arbujaid ja surnumanajaid, kelle juures kaugetelt maadelt käidud nõu küsimas. Seal räägitakse ka Läänemeres olevast saarest (Saaremaa?), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat, vaid austavad draakoneid ja linde, kellele toovad inimohvreid.

Hilisrauaajal põletasid eestlased endiselt oma surnuid ning matsid neid kivikalmetesse, mis olid küll muutunud varasemast ühetaolisemateks. Suurenes ka maahaudade ja laibamatuste hulk, tekkisid esimesed kalmistud. Surnutele pandi endiselt rohkelt kaasa ehteid, kuid relvi ja tööriistu enam mitte nii palju. Väga levinud oli hauapeatsisse või jalutsisse asetatud savinõu sütega.

Esimesteks märkideks kristlike mõjude jõudmisest Eestisse võivad olla kalmetest ja haudadest leitud võrdhaarse risti kujulised ripatsid, mis hakkasid levima 11. sajandil. Ristiusustamine tähendas kõikjal Põhja-Euroopas ka uue keskvõimu kehtestamist, mistõttu kohtas see tugevat vastuseisu. Paganliku soomeugri maailma vastureaktsioonina ristiusu levimise vastu on nähtud loomakujuliste (linnud, maod) ripatsite, kihvripatsite ja Thori vasarate kandmist. Samuti muistsete kivikalmete taaskasutusele võtmist ja uhkete laevkalmete või kuningakääbaste rajamist. Väga tugevaks paganliku religiooni sümboliks sai põletusmatus, mille vastu kirik pidas vajalikuks alustada võitlust.

1191. aasta jaanilaupäeval (23. juuni) leidis aset päikesevarjutus, mis eestlaste uskumuse kohaselt kuulutas kurjade aegade lähenemist. Sündmuse langemine aasta kõige tähtsamale pühale, mil ülistati tuld, päikest ja valgust, näis eriti halva endena. Samal ajal tegutsesid siin juba ka kristlastest misjonärid ning eestlased süüdistanudki Liivimaalt tulnud preestrit Theoderici selles, et ta „söövat päikese ära“. Kohe peale halvaendelist sündmust rüüstasidki novgorodlased järjekordselt Tartu (1191) ja pisut hiljem Otepää (1192). 1193. aastal kuulutas Paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu ning aastal 1208 korraldasid sakslased ja latgalid esimesed röövretked Ugandisse. Algas eestlaste muistne vabadusvõitlus, mis kestis kuni aastani 1227, mil kogu Eesti oli sunnitud alistuma ning võtma vastu ristiusu.

Muudetud: 07.06.2017

Taarapita

„Virumaal rajamail, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” (“Henriku Liivimaa kroonika”)

13. sajandist pärinevas “Henriku Liivimaa Kroonikas” (Heinrici chronicon Livoniae) on juttu „saarlaste suurest jumalast Tharapitast“, kes Virumaal asuvalt hiiemäelt Saaremaale lennanud. Keeleteadlase Urmas Sutropi teooria kohaselt võiks Henriku kroonika ladinakeelsete tekstide erinevates koopiates pisut erineval kujul (Tharapita, Tarapitha, Tharapitha) esineva nime eestipärane vorm olla Taarapita.

Kõlalt sarnast tegelast nimetab ka 13. sajandil Islandil kirja pandud “Knytlingasaga”. Nimelt  asunud Rügeni saarel kolm paganlikku jumalat, kelle kujud taanlased 1169. aasta paiku hävitasid – Rinvit, Puruvit ja Turupið. Lisaks mainib 8. sajandil Iirimaal elanud piiskop Feirgil ehk Aethicus Ister oma raamatus “Kosmograafia” saart nimega Taraconta, mis Lennart Meri ja Urmas Sutropi arvates võis olla Saaremaa (Taarakund, Taarakond).

Taara tegelaskuju Eestisse jõudmise lugu ei ole selge. Üheks võimaluseks peetakse, et Taara pärineb läänest ja tema eeskujuks on skandinaavia piksejumal Thor (Þórr). Teine võimalus on, et Taara on uurali päritolu ning moodustatud tüvest „tere“, mis algselt tähendas kõrget või ülemist. Sellisel juhul on tema sugulasteks saami Tiirmes (pikne), handi ja mansi Toorem (taevas, jumal) ning lõunasamojeedi karagassi Teere (taevas, jumal). Kolmanda variandina on võimalik, et kunagi on Euroopas olemas olnud ühtne piksejumal, kellest lisaks Thorile ja Taarapitale pärinevad veel Armeenia eelkristlik jumal Thorkh ning keldi piksejumal Taranis. Väga suur on ka tõenäosus, et mõjutusi tuli mitmest erinevast suunast ning aja jooksul sulasid kõik need tegelased rahvausundis ja müütides omavahel ühte.

Kuigi saarlaste suure jumala Taarapita olemus ja algne päritolu on jäänud tänini saladuseks, on meie teadusemehed valdavalt arvamusel, et tegemist oli muistsete eestlaste äikesejumalaga. Lennart Meri ja arheoloog Vello Lõugas on oletanud ka, et Taarapita lennutee vastab kunagisele Kaali meteoriidi langemise joonele ning Taarapita sünnilugu tuleks otsida justnimelt sealt.

Muudetud: 23.01.2017

Taarapita kohta loe rohkem SIIT!

Mikael Agricola

Turu piiskopi Mikael Agricola (16. saj) loetleb oma “Psaltri” eessõnas läänesoomlaste paganlikke jumalaid:

„Neid kummardasid hämelased,
niihästi mehed kui naised:
Tapio metsas saaki andis, ja
Ahti veest kalu kandis.
Väinämöinen värsse tagus,
Rahkoi kuu mustaks jagas …
Ilmarinen rahu ja (kõue) ilma tegi,
ning edasi viis matkamehi.
Turisas andis võitu sõjas,
Kratti pidas hoolt varast,
Tonttu maja elu üle valitses,
kuna Piru paljusid hullutas.
Ka Kaped sõid neilt ära kuud,
Kalevipojad lõid niidud ja muud.“
(Mikael Agricola “Psaltr”)

Muudetud: 01.08.2018

Läänemeresoome äikesejumalad

„Pitkse nooled on kiwwisuggo ja silledad, nii ku üks wai.” (Saaremaa)

13. sajandist pärinevas “Henriku Liivimaa Kroonikas” (Heinrici chronicon Livoniae) on juttu „saarlaste suurest jumalast Tharapitast“, kes Virumaal asuvalt hiiemäelt Saaremaale lennanud. Kuigi Taarapita olemus ja algne päritolu on jäänud tänini saladuseks, on meie teadusemehed valdavalt arvamusel, et tegemist oli muistsete eestlaste äikesejumalaga. Eesti rannikul, eriti Läänemaal, on äikesejumalat ka hilisemal ajal Taaraks või Tooruks kutsutud.

Äikest ning samuti äikesejumalat on Eestis nimetatud erinevalt. Lõuna-Eestis ja Hiiumaal on ta Vanaisa või Taevaisa, mis on kindlasti eesti omapäritolu. Soome ilma- ja äikesejumal on Ukko või Äijö, mis mõlemad tähendavad samuti vanameest või isa. “Äijä” tähendab soome keeles lisaks ka suurt. Ukko ja Äijö teisenditena  tuntakse Virumaal Ukut ja Kirde-Eestist Äikest (tähenduses: äiake, isake). Saarlastel seevastu puudub mandril üldlevinud sõna „äike“ ja nende Taevataat kannab nime Kõu või Pikne, mis võivad olla varased balti laenud.

Soome äikesejumala Ukko relvaks on Ukonvasara. Kuigi ka Skandinaavia piksejumal Thor teeb mürinat vasaraga (Mjöllnir), ei ole keeleteadlase Paul Ariste arvates Ukonvasara siiski germaani laen, vaid palju varasem indoiraani laen soome-volga perioodist. Läänemeresoomlaste esivanemateks olnud lääneuurali hõimud elasid sellel perioodil veel kusagil Oka jõe piirkonnas, kus nende lõunanaabriteks olid algiraani keeli kõnelevad rahvad. Sellest ajast pärinevad ka sellised algiraani laenud läänemeresoome keeltesse nagu “vasar”, “taevas” ja “jumal”. Usundiloolane Tarmo Kulmar oletab, et äikesejumala tegelaskuju läänemeresoomlaste usundis eralduski üldisemast taevasest üliolendist umbes sellel ajal (u 3. at e.m.a).

Piksevasara algne vorm võib olla kivikirves. Kõuemürina kohta ütlesid eestlased vanasti, et taevakivid mürisevad. Lennart Meri kirjutab oma raamatus „Hõbevalge“, et saarlaste uskumust mööda on relvad, millega Taara kurjasid vaimusid taga ajab, „pitkse“ nooled, mis on „kiwwisuggo ja silledad, nii kui üks wai“. Kui juhtuti maa seest leidma mõni kiviaegne kirves või muidu ilus sile kivi, arvati et see on piksenool või kõuekirves. Sellistel kõuekividel usuti olevat erinevaid raviomadusi. Oli levinud ka arusaam, et Taevaisa viljastab kevadeti oma piksenooltega Maad (Maaema).

18.11.2018

Kasutatud kirjandus / Muinasusund

Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Kello, K. 2007. Draakoni märgi all. Tallinna raamatutrükikoda. Tallinn.
Kleis, R. (tõlkinud) Tarvel, E (toimetanud) 1982. Henriku Liivimaa Kroonika. Tallinn. Eesti raamat.
Kriiska, A.; Tvauri, A.; Selart, A.; Kibal, B.; Andresen, A.; Pajur, A. 2006. Eesti ajaloo atlas. Tallinn. Avita
Kulmar, T. 2006. Taevasest üliolendist usundilooliselt ja muinaseesti aineses. Mäetagused. Elektrooniline ajakiri, 30, 17 – 32.
Lang, V. 2007. Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis. Tartu.
Lõugas, V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn
Lönnrot, E. 1985. Kalevala. Tallinn. Eesti Raamat.
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Mägi, M. 2007. Collectivity versus individuality: the warrior ideology of Iron Age burial rites on Saaremaa. Archaeologia Baltica, 8, 263 – 272.
Sepp, R. (tõlkinud ja kommenteerinud) 1990. Beowulf. Tallinn. Eesti Raamat
Sepp, R. (tõlkinud) 1990. Noorem Edda. Tallinn. Eesti Raamat.
Sutrop, U. 2002. Taarapita – saarlaste suur jumal. Mäetagused, 16, 7 – 38.
Tvauri, A. 2012. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu.
Vahtre, S. 1990. Muinasaja loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn. Olion

Muudetud: 19.07.2017