Rubriigiarhiiv: Loomislaulud

Loomislaulud

„Pääsukeine, päevalindu – tei ta pesa söödu pääle.
Munne kolmi muna sisse: üits sai aoss alla ilma,
teine päevas pääle ilma, kolmas sai kuusse taevasse.“
(Halliste 1889)

Pildil: Veelinnu kujutis Äänisjärve kaljuraiendilt (u 3000 aastat e.m.a).

Läänemeresoome rahvapärimuste järgi sündis maailm linnumunast. Sellest jutustavad eesti, ingeri ja karjala regivärsilised „Loomislaulud“ on tõenäoliselt võrsunud ühisest mütoloogilisest alusest. Rahvaluuleteadlased Matti Kuusi ja Ingrid Rüütel on esitanud nende laulude oletatava algmüüdi. Selle järgi on kõige enne olemas vaid taevas ja lõputu ürgookean, mille kohal Ilmalind (tavaliselt part) omale pesapaika otsib. Leidnud üksiku mätta, muneb ta selle peale kolm muna. Tuuleiil veeretab munad merre ning neist saavad taevas, maa, päike, kuu ja tähed.

“Kalevalas” ehitab “parti, pisku lindu” pesa Ilmatari veest välja tõstetud põlve peale ning muneb sinna seitse muna. Lind hakkab mune hauduma, mille peale Ilmatari põlv nii kuumaks läheb, et ta seda väristab ja munad vette veerevad. Munad lähevad katki ning saavad maaks, taevaks ja taevakehadeks. Algsetes karjala runolauludes on Ilmatari asemel Väinämöinen, kelle põlve peale Ilmalind pesa ehitab.

Karjala versioonile sarnase pärimuse on Saaremaalt Karja kihelkonnast omal ajal kirja pannud ka usundiloolane Oskar Loorits. Selle järgi olla üks „liig vana ja tugev neitsi“ 700 aastat käima peal olnud. Viimaks olnud tal üks poeg vee peal, põlved kõveras. Siis olla üks „rängata suur kotkas“ sinna juhtunud ja poisi põlvede vahele suure muna munenud. Jumal võtnud selle muna ja olla sellest maailma valmistanud, nagu ta praegu on.

Eestis laiemalt tuntud ja ilmselt hilisemast ajast pärinevates „Loomislauludes“ on peategelaseks Päevalind, sinikirju linnuke või pääsuke. Nendes lugudes lendab linnuke koplisse, kus on kolm põõsast – sinine, punane ja kuldne, ning valib viimase endale pesapaigaks. Kolm kuud haudub lind mune, seejärel loobib ta koorunud pojad pesast välja ning nendest saavad päike, kuu ja põllukivid.

Sarnaseid maailma munast loomise müüte on tuntud laial alal Ida-Euroopast Uurali mägedeni. Ka Vahemereäärsete kultuuride mütoloogias esinevad mingi jumalik lind ja muna. Neid müüte põhjalikumalt uurinud mütoloogid Uku Masing, Ülo Valk ja Enn Haabsaar on jõudnud ühisele järeldusele, et tõenäoliselt ulatuvad nende lugude juured tagasi Kesk- ja Ida-Euroopa kõige esimeste elanike ehk paleoeurooplasteni, kes asustasid siin taanduva mandrijää alt vabaneva maa ning kõnelesid teadusele seni tundmatuks jäänud keeltes. Nendelt võtsid munapärimuse hiljem üle siia saabunud soomeugrilased ja indoeurooplased. Paleoeurooplaste hulka kuulusid ka meie kodumaa kõige esimesed asukad, kes võisid seega mingit sarnast lugu juba teada.

Idapoolsete soome-ugri rahvaste hulgas (nt handid ja mansid) on levinud veidi teistsugune loomismüüt. Niinimetatud sukeldumismüüdis sukeldub veelind (tavaliselt part, metshani või kaur) algookeani põhja ning toob sealt üles tükikese muda, mis seejärel maaks kasvab. Tavaliselt sukeldub vee alla mitu lindu, kuid edu saadab vaid ühte. Sukeldumismüüdid on tuntud Ida-Euraasias ja Põhja-Ameerikas, ulatudes lääne suunas karjalaste ja slaavlasteni. Enn Haabsaare hinnangul loodi algne sukeldumismüüt Siberis. Kuna kõige vanema versiooni sellest on Põhja-Ameerika indiaanlaste esivanemad Aasiast Ameerikasse rännates endaga kaasa viinud, pidi see olema tekkinud juba enne nende lahkumist. Sukeldumismüüdi hilisemates versioonides osalevad lisaks lindudele loomistöös ka jumal ja kurat, mille puhul on tõenäoliselt tegemist juba indoiraani mõjutustega.

Arvatavasti on nii maailma munast loomise müüdid kui ka sukeldumismüüdid tekkinud juba vanemal kiviajal. Nendega on kirjanik, filmimees ning soome-ugri rahvaste asjatundja Lennart Meri seostanud ka Äänisjärve kaljuraiendeid (IV-III aastatuhat e.m.a). Loomismüütide võimalikke seoseid kaljuraiendite ja veelinnu kujutistega nooremast kiviajast on maininud ka eestlaste muinasusundit uurinud ajaloolane Tõnno Jonuks. Usundiloolane Juha Pentikäinen arvab aga, et soome “Loomislaulus” kohtuvad kosmilise muna motiiv lõuna poolt ja sukelduva veelinnu motiiv põhja poolt ning Läänemeri ongi piiriks nende kahe müüdi vahel.

Muudetud: 21.08.2020

>>> Kasutatud materjal

>>> Loomislaulude kohta loe rohkem SIIT! 

Karjala ja ingeri loomislaulud

Hanekene ilmalindu / lendelekse, lookelekse, / otsides pesa aseta. / Sestap vana Väinämöinen / lükkas põlveda merestä / halja’ aksi mätta’ aksi, / kulurohu kamaraksi. / Hanekene ilmalindu / heinast pesada kohendab / Väinämöise põlve pealta. / Munes ta kuusi munada, / raudamuna seitsmendama. / Hakkas hani haudumaie / Väinämöise põlve pealta. / Sellest vana Väinämöinen / tundis põlve põlevada, / ihuliikme tulitavat: / põlve pisut liigateli, / munad veeresid vedeje, / prõksatid merre karile. / Sõnas vana Väinämöinen: / “Mis on muna alapooli, / saagu alla maaemäksi; / mis on muna ülapooli, / saagu üles taeva’aksi; / mis on muna rebuosa, / saagu päevaks paistemaie, / ülemaksi taeva’asse; / mis on muna valgeosa, / saagu kuuksi kumendama. / Munakoore tükikesed / saagu tähiks taeva’asse.” (Karjala 1833)

Tuli parti, pisku lindu; / lendelekse, lookelekse / otsides pesa aseta, / asupaika haudumise. / Lendas lõunad, lendas lääned, / lendas looded ja edelad. / Ei leia aseta hääda, / paika ei pahemadagi, / kuhu panna võiks pesada, / asutada haudumista. / Liikelekse, lookelekse, / arus enda arvelekse: / “Kas teen toa ma tuule pääle, / pesa laine ladva pääle? / Tuul see mu toa purustab, / pesa lained need lõhuvad.” / Säällap siis see vee emake, / vee emake, ilma imbi, / tõstis põlveda meresta, / labaluuda laine’esta / pardile pesakohaksi, / asemeksi arma’aksi. / See oli parti, pisku lindu, / liikelekse lookelekse, / nägi põlve vee emakse / seljalla sinetavalla; / arvas heinamätta’aksi, / kamaraksi kerkivaksi. / Lendelekse, lookelekse, / põlve otsaje asukse. / Põlvele pesa ehitas, / munad kuldsed munesi: / kuusi kuldasta munada, / raudmuna seitsmendama. / Hakkas hauduma muneda, / põlve-otsa hoidemaie. / Haudus päeva, haudus kaksi, / haudus kokku kolmandagi, / jo siis sellest vee emake, / vee emake, ilma imbi, / tundis end tulinevada, / ihu kõike kõrbevada, / mõtles põlve ta põlevat, / kõik need soonedki sulavat. / Põlve ta pisut väristas, / liigateli liikmeida: / veeresid munad vedeje, / langesid jo laineisse, / sääl nad prõksatid puruksi, / katki läksid kildudeksi. / Ei munad mudasse jäänud / ega killud kooletesse. / Muutusid kenaksi killud, / tükid kõik need kauni’iksi: / alumine pool munasta / alamaksi maaemaksi, / ülemine pool munasta / ülemaksi taeva’aksi; / ülapool punarebusta / päikeseksi paistemaie; / ülapooli valge’esta / kuukeseks kumendamaie; / mis munassa kirjavada, / need tähiksi taeva’alle, / mis munassa mustavada, / need said ilma pilvedeksi. (“Kalevala”)

Pääsulind, päevalind, / see tore õhulind / lendles suvepäevad, / mängles ööd pimedad, / otsis maad, et magada, / muru, et muneda, / lehti, et puhata, põldu, / et pesitseda. / Nägi mätta merest, / sinise mere seest. / Valas vaskse pesakese, / munes kuldsed munakesed. / Tuli tuul, õige tuul, / mere tuulispask vihane, / lükkas pesa Lauga jõkke, / veeretas munad vette.  (Vadjamaa 1947)

Muudetud: 25.08.2020

Eesti loomislaulud

Jumal olla ennast äkitselt vee päält leidnud, pole muud kui lahve vesi olnud, ei puid ega rohtu, ei kivi ega mulda – olla maailma loonud kotka munast. Üks ilmatu suur kotkas olla kaa vee pääl rahutumalt alatasa, ühtepuhku senna ja tenna, edasi ja tagasi lendnud. Selsamal puhul oli ka üks liig vana ja tugev neitsit olnud, see olla 700 aastat käima pääl olnud. Viimaks olnud temal üks poeg vee pääl olles, kõveras põlved rõukus. Siis olla see rängata suur kotkas, mis alati ühest paigast toisse lendas, sinna juhtunud ja munenud poisi rõukude vahele ühe liig suure muna. Jumal võtnud selle muna omale ja olla sellest munast maailma valmistanud, nagu ta praegu on. Nenda olla ilm vana eesti rahva paganausu järele loodud. (Karja kihelkond)

Pääsukeine, päevalindu – / tei ta pesa söödu pääle. / Munne kolmi muna sisse: / üits sai aoss alla ilma, / teine päevas pääle ilma, / kolmas sai kuusse taevasse. (Halliste 1889)

Üle lendsi, linnukene, / üle lendsi ilma kõige, / üle ilma suure järve, / üle ilmatse keriku. / Õtsis maad munetessanna, / aset hautellessanna. / Ei saand maad munetessanna, / aset hautellessanna. / Üle lendsi, linnukene, / üle lendsi ilma kõige, / lendsi üle sinise põesa – / põlge’es sinise põesa, / lendsi üle punase põesa – / põlge’es punase põesa, / lendsi üle kõllakarva – / võttis kõlla kõlvusasta: / siie pean pesa tegema, / siie pean munad munema, / siie poegi haudumaie./ Haudus kuu, haudus kaksi, / haudus pooli kolmatagi, / natukeise neljatagi, / hakkas alle katsumaie: / leis pojad verisulesta. / Hakkas poegija jagama: / üks sai maale marijasta, / tõine põllula kivesta, / kolmas kuusta taiva’aie, / neljas päivast pääle ilma. / Mis sai maale marijasta, / säält nie marid mainitasse; / mis sai põllula kivesta, / säält nie õlled tehtanesse; / mis sai päivast pääle ilma, / säält nie ajad arvetasse; / mis sai kuusta taiva’aie, / säält nie tunnid tunnetasse. (Jõhvi 1888)

Muudetud: 25.08.2020

Viited: Loomislaulud

Ehin, K. 2000. Läänemeresoome „Loomislaul“. Tartu.
Haabsaar, E. 2009. Soome-Ugri saamine. Argo. Tallinn
Heinapuu, O. 2001. Linnud, kuradid ja munad. Tartu.
Heinapuu, O. 2005. Regilaulutüüp „Loomine“: tekste ja kontekste. Tartu.
Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Lintrop, A. 1977. Palakesi obiugri mütoloogiast I. Mäetagused 4/1997. lk 20-33.
Lönnrot, E. 1985. Kalevala. Tallinn. Eesti Raamat.
Rüütel, I. 1969. Muistne “Loomislaul” eesti uuemas rahvatraditsioonis. Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed VI. Tartu. Eesti Raamat. lk 102-132.
Valk, Ü. 1993. Kust tuli Ilmalind? I. Vikerkaar 2/1993. lk 21-29.
Valk, Ü. 1993. Kust tuli Ilmalind? II. Vikerkaar 3/1993. lk 60-65.