Jumal olla ennast äkitselt vee päält leidnud, pole muud kui lahve vesi olnud, ei puid ega rohtu, ei kivi ega mulda – olla maailma loonud kotka munast. Üks ilmatu suur kotkas olla kaa vee pääl rahutumalt alatasa, ühtepuhku senna ja tenna, edasi ja tagasi lendnud. Selsamal puhul oli ka üks liig vana ja tugev neitsit olnud, see olla 700 aastat käima pääl olnud. Viimaks olnud temal üks poeg vee pääl olles, kõveras põlved rõukus. Siis olla see rängata suur kotkas, mis alati ühest paigast toisse lendas, sinna juhtunud ja munenud poisi rõukude vahele ühe liig suure muna. Jumal võtnud selle muna omale ja olla sellest munast maailma valmistanud, nagu ta praegu on. Nenda olla ilm vana eesti rahva paganausu järele loodud. (Karja kihelkond)

Pääsukeine, päevalindu – / tei ta pesa söödu pääle. / Munne kolmi muna sisse: / üits sai aoss alla ilma, / teine päevas pääle ilma, / kolmas sai kuusse taevasse. (Halliste 1889)

Üle lendsi, linnukene, / üle lendsi ilma kõige, / üle ilma suure järve, / üle ilmatse keriku. / Õtsis maad munetessanna, / aset hautellessanna. / Ei saand maad munetessanna, / aset hautellessanna. / Üle lendsi, linnukene, / üle lendsi ilma kõige, / lendsi üle sinise põesa – / põlge’es sinise põesa, / lendsi üle punase põesa – / põlge’es punase põesa, / lendsi üle kõllakarva – / võttis kõlla kõlvusasta: / siie pean pesa tegema, / siie pean munad munema, / siie poegi haudumaie./ Haudus kuu, haudus kaksi, / haudus pooli kolmatagi, / natukeise neljatagi, / hakkas alle katsumaie: / leis pojad verisulesta. / Hakkas poegija jagama: / üks sai maale marijasta, / tõine põllula kivesta, / kolmas kuusta taiva’aie, / neljas päivast pääle ilma. / Mis sai maale marijasta, / säält nie marid mainitasse; / mis sai põllula kivesta, / säält nie õlled tehtanesse; / mis sai päivast pääle ilma, / säält nie ajad arvetasse; / mis sai kuusta taiva’aie, / säält nie tunnid tunnetasse. (Jõhvi 1888)

Muudetud: 25.08.2020