„Virumaal rajamail, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” (“Henriku Liivimaa kroonika” / 13. saj)

Keeleteadlase Urmas Sutropi teooria kohaselt võiks “Henriku Liivimaa Kroonika” (Heinrici chronicon Livoniae) ladinakeelsete tekstide erinevates koopiates pisut erineval kujul (Tharapita, Tarapitha, Tharapitha) esineva saarlaste suure jumala nime eestipärane vorm olla Taarapita. Kroonikas mainitud hiiemägi, millelt Taarapita Saaremaale lennanud, arvatakse olevat kas Ebavere või Vaivara mägi.

Taarapita nime algupäraseks tähenduseks on pakutud mitmeid erinevaid variante. Uku Masing tõlgendas kroonikas esinevat nime sõjahüüuna „Taara, avita (abita, aita)!“. Toorapita ehk Tooru-avitaja hiiest kirjutab juba 18. sajandil Eestit külastanud rännumees Karl Feyerabend. Legendaarne kirjamees Lennart Meri on pakkunud, et Taarapita tähendab „Taara pikset“. Sõna “pikne” (pitkne) pärineb samast tüvest kui sõna “pikk” (pitk, pitka, soome: pitkä). Keeleteadlase Urmas Sutropi teooria kohaselt võiks Taarapita nime tõlgendada kui hüüdu “Taara pitka!” ehk „Taara (on) suur (pikk, kõrge)!”, mis vastab ka krooniku sõnadele, et Taarapita oli „saarlaste suur jumal“.

Lennart Meri ja arheoloog Vello Lõugas on oletanud, et kroonikas nimetatud Taarapita lennutee vastab kunagisele Kaali meteoriidi langemise joonele – meteoriit sisenes atmosfääri Virumaal, Pandivere kõrgustiku kandis ning maandus Saaremaal. Vello Lõugas kirjutab: „Kui Virumaa inimesed nägid meteoriiti langemas Saaremaale, järeldasid nad sellest, et nende jumal on suure välgu ja müristamisega valinud omale uue asupaiga.“

23.01.2019

„Kristlaste vägi rõõmustab, nad karjuvad, paluvad jumalat. Karjuvad ka need, rõõmustades oma Tarapitha üle. Need hüüavad appi hiit, nood Jeesust.“ (“Henriku Liivimaa Kroonika” / 13. saj)

Pildil: Ott Kangilaski maal Muhu linnuse vallutamisest.

Teine kirjakoht Henriku Liivimaa Kroonikas, kus Taarapitat (Tarapitha) mainitakse, kirjeldab Muhu linnuse vallutamisel peetud lahingut. Eestlastest olid selleks ajaks jäänud alistamata vaid saarlased, kelle peale vallutajate hammas ikka veel polnud hakanud. Peale pikki ja põhjalikke ettevalmistusi ning vägede koondamist läks sakslaste ja nende liitlaste hiigelmalev (u 20 000 meest) lõpuks 1227. aastal üle merejää. Suurte piiramismasinate toel vallutati Muhu linnus tormijooksuga ning purustati.

Muhu linnuse vallutamist kirjeldavas kroonikalõigus on öeldud ka, et eestlased „hüüavad appi hiit“. Selle põhjal on soome mütoloog Martti Haavio esitanud omapoolse teooria Taarapita päritolu ja tähenduse kohta. Haavio oletab, et „Tarap hiita“ tähendas sarapuu (liivi: tarab) hiit. Keeleteadlane Urmas Sutrop seda teooriat aga ei toeta, juhtides tähelepanu sellele, et Haavio kasutab nimekuju “Taraphita”, millist aga ei esine üheski Liivimaa kroonika käsikirjas.

17.10.2018

„See on täide saadetud, see on tehtud, nimelt kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud!“ (“Henriku Liivimaa Kroonika” / 13. saj)

Nii kirjutab Henrik oma kroonikasse peale Muhu linnuse vallutamist ja Saaremaa alistamist, mida loetakse eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpuks. Kuid kes oli see vaarao, kes toona Saaremaal uputati? Muistses Egiptuses oli vaarao kõikvõimas valitseja ning ülijumal Päikese poeg. Kui Henrik võrdleb Taarapitat vaaraoga, kas võiks see siis tähendada, et ka Taarapita oli Päikese poeg? Valdav arvamus, nagu olnuks Taarapita muistsete eestlaste äikesejumal, ei välista tema seotust ka päikesega. Äikesejumala tegelaskuju eraldus meie esivanemate usundis varasemal ajal esinenud üldisest taevasest üliolendist, kes valitses ka päikese üle.

Kirjanik Karl Kello seostab Henriku poolt nimetatud vaarao Päevapoja nimelise tegelasega. Ta kirjutab oma raamatus „Põhjamaine vaarao“ järgmiselt: „Eesti-soome müütilistes rahvalauludes ja lugudes tuleb tihtilugu ette keegi Päevapoja-nimeline tegelane, kel paistnud päike otsaees või pea lael. Päevapoja tegevusareaal näibki paigutuvat põhiliselt Saaremaale. Soome Kalevala-laulude järgi valitseb pädev Päevapoeg nimetul saarel asuvat päikesemaad Päivölät.“ Kolmeharuliste kiirgavate kroonidega tegelasi esineb ka Volga piirkonnast leitud pronksiaegsete jumalakujukeste hulgas (pildil). Kello väitel on nende peas olev kolmeharuline peakate Põhjala metsarahvaste päikesejumaluse atribuut. Ka Saami paganlikku taevajumalat Tiirmest ehk Thora Gallest on 18. sajandi gravüüridel kujutatud päikesekiirtest ümbritsetud peaga.

Legendaarne kirjanik Lennart Meri ning Kaali järve kaevanud arheoloog Vello Lõugas on esitanud teooria kunagise Kaali meteoriidikatastroofi seostest Vana-Kreeka päikesjumala Heliose ja tema poja Phaethoni müüdiga. Legendi kohaselt ei suutnud Päikese poeg Phaethon tuliseid päikeseratsusid ohjeldada, sattus teelt kõrvale ja põhjustas hiigeltulekahju. Raevunud Zeus surmas Phaethoni oma välguga. Phaethon kukkus Eridanose jõkke, tema õdede  pisaraist tekkis merevaik. Eridanose jõe asukoht pole teada. Raul Talvik kirjutab oma raamatus “Teekond maailma ääreni”: „Eridanose jõe muistendile on pakutud järgmist seletust: Eridanose nimi on segi aetud Radanuse jõe omaga, mis on Visla harujõgi. See seoks Heliose müüdi, merevaigu ja Läänemere kokku.“

Paljud legendid ja sümbolid on vanemad ning omavahel sügavamalt seotud kui keegi oskab oletada. Võibolla on juhus, aga võibolla ei ole ka, et meie muinasaegse ehtekunsti ornamentikas väga levinud märk, väike ring või täpp suurema ringi sees, on ühtlasi egiptuse hieroglüüf „Ra“ (Päike). Vello Lõugas on koguni juhtinud tähelepanu sellele, et täpselt sama sümboli moodustavad muinasaegse ringmüüriga ümbritsetud Kaali järv ning järve keskel paiknev kivivare, mida madalama veetaseme puhul näha võib. Lõugase teooria kohaselt võib kivivare puhul olla tegemist muistse ohvrialtari jäänustega. Või seisis Püha järve keskel hoopis „vaarao“, Taarapita kuju, mille ristisõdijad peale Saaremaa vallutamist järve uputasid?

17.10.2018

„Arvates, et uus päevajumal on tõusnud, kogunesid nad kuuendal kuul kogu oma hõimuga ookeanimere suuremale Tareconta saarele, ladusid suure kivikuhila, mätsisid tõrvaga kokku, ajasid püsti ilmatusuure samba, selle alla kivist lõõre jättes ja nimetasid seda omas keeles Morholoseks, see tähendab jumalate täheks, – selliselt tuletatud nimega kutsuvad nad Saturnust. Nad ehitasid sinnasamasse suure kauni linna nimega Taraconta. Kristuse-eelsetel aegadel tegi see hõim suurt laastamistööd, hüüdes appi päevajumalat.“ (Aethicus Ister “Kosmograafia”  / 8. saj)

Pildil: Nikolai Kotšergini illustratsioon “Kalevala” ainetel.

8. sajandil Iirimaal elanud piiskop Feirgil ehk Aethicus Ister kirjeldab oma raamatus “Kosmograafia” „ookeanimere saari“ nimedega Taraconta ja Rifargica. Kirjanik Lennart Meri ja keeleteadlane Urmas Sutrop on oletanud, et Rifargica tähistab Rävala (Rebala) randa ning Taraconta (Taarakond) Saaremaad. Teatavasti oli “Henriku Liivimaa Kroonikas” mainitud Taarapita ehk Taara „saarlaste suur jumal“ ja Taarakond võis seega tähendada Taara austajate maad või kogukonda.

Kui Aethicus Ister kirjutas, et Taraconta asus „ookeanimere saarel“, siis ei mõelnud ta muidugi Atlandit ega Vaikset ookeani. Ajal, mil ta oma raamatut kirjutas, erines sõna „ookean“ tähendus tänapäevasest. Nii muinaspõhja kui ka Euroopa keskaegse maailmapildi järgi oli maailm ringikujuline ja seda ümbritses „ookean“ ehk Maailmameri. Sellelt „välismerelt“ ulatusid suured merelahed sisemaale ning Läänemerd nähti justnimelt ühe sellise lahena. Suuremat jagu siinseid maid peeti ja nimetati „ookeanimere saarteks“, sealhulgas ka Skandinaavia poolsaart.

Aethicus Ister kirjutab, et Taraconta asukad “Octavianus Augustuse aegadel on maksu maksnud rannikul leitud kullas, kuid mitte ühelegi imperaatorile varem ega hiljem, ja ka siis vabatahtlikult, nähes, et naaberhõimud niisugust maksu maksavad“. See „rannikul leitud kuld“ on loomulikult merevaik, mida leidub kõige rohkem just Lääneme idarannikul.

Taraconta asukate kohta on veel öeldud, et nad pühitsesid talvist ja suvist pööripäeva. Viimasele viitab ka märkus, et nad kogunesid oma usulisteks talitusteks „kuuendal kuul“ ehk juunis, siis austasid nad „Saturnust“. Loomulikult ei kummardanud Taraconta asukad oma pidustustel Vana-Rooma viljakusjumalat, autor on siin lihtsalt püüdnud leida lähimat vastet talle tuntud paganlike jumalate hulgast. Veel hüüdsid taracontalased appi „päevajumalat“ ehk siis päikesejumalat (ka päikest nimetati vanasti päevaks).

On võimalik, et kõik need talitused olid seotud muistsete saarlaste Taarapita kultusega. Suure tõenäosusega oli valdavalt äikesejumalaks peetud Taarapita muuhulgas ka viljakusjumal, kes kevadeti piksenooltega maad viljastas ning võimsa taevajumalana seisis ta kindlasti suguluses ka Päikesega. Kirjanik Karl Kello on seostanud Taarapita “Kalevalas” ning eesti ja soome rahvalauludes esineva Päevapojaga, kes valitseb nimetul saarel asuvat päikesemaad Päivölät.

18.10.2018

„Kord sõdinud saaremaalased tugeva vaenlase vastu, kes kõvasti peale käis. Saarlased olid alla jäämas ja jumalad võtsid nõuks neile appi tulla. Põhjala rahvaste tuntud Toor saadeti maa peale saarlasi ahistusest välja päästma. Sellesinatse mäe peal pühas hiies võttis ta inimese kuju ja lendas siit otse kimbutatud saarele, paiskas vaenuväe tagasi ja vabastas saarlasi allajäämise ohust. Sealtpeale on Toorust saanud  eriline kaitsejumal Saaremaale ja hiis, kus ta esimest korda inimese kuju võttis, sai nimeks Toorapita, mis tähendas Tooru-avitajat.” (Karl Feyerabend / 18. saj)

Pildil: Skandinaavia piksejumal Thor. Autor: Igor Ožiganov.

“Henriku Liivimaa Kroonikas” mainitud saarlaste suurest jumalast Taarapitast tuletatud Taara-nimeline tegelaskuju levis eestlaste teadvuses laiemalt 19. sajandil ilmunud “Kalevipoja” eepose kaudu. Varasemal ajal tundis eesti rannarahvas pigem piksejumal Toorut, kellel võis olla seoseid muinasskandinaavia Thoriga (Þórr). Kas rannarahva Tooru ja Henriku Taarapita tegelikust üks ja sama tegelane olid, pole teada. Siiski võib see võimalik olla, kuna lisaks Toorapita (Thorapita) mäe loole kirjutab Saksamaalt pärit rännumees Karl Feyerabend oma raamatus „Kosmopoliitilised rännakud. Kiri Eestimaalt 1797“, et kaasaegne maarahvas järgivat ikka veel endisaegseid paganlikke kombeid ning olevat oma esivanemate usule sama kindel kui 13. ja 14. sajandil.

Eesti rannarahva Tooru sidemetele skandinaavlaste Thoriga osutavad  eelkõige Läänemaal levinud tooruõhtu pühitsemised neljapäeviti (rootsi: Torsdag), tamme austamine äikesejumal puuna jne. Toora-, tuuri-, taara- ja taari-tüvelisi kohanimesid esineb silmatorkava tihedusega Saaremaal, Hiiumaal, Läänemaa rannikualal ja Tallinna naabruses endises Keila kihelkonnas.

Peajumal Odini poeg äikesejumal Thor oli skandinaavlaste armastatuim jumal. Piksejumalana oli ta põlluharimise kaitsja, kes tõi kasuliku sooja ning vihmase äikeseilma, mis pani külvid võrsuma. Thori relvaks oli võluhaamer Mjöllnir, mille abil ta sai jagu igat liiki hiiglastest ja koletistest ning oli inimkonna kaitsja. Tal olid leegitsevad silmad ning punased juuksed ja habe ning ta sõitis kaarikuga, mille ette oli rakendatud kaks sokku. Thori naiseks oli kuldsete juustega maajumalanna Sif. Eriti populaarne oli Thor viikingiajal. Thori vasarat kanti ristiusustamise vastase paganliku sümbolina, samuti on viikingiajast teada palju Thori-nimelisi isikuid. Vanimad Thor-tüüpi kohanimed Rootsis on koondunud Mälari järvestiku piirkonda ja suuremate jõgede suudmetesse.

18.10.2018

”Kuid hommikul läksid nad kuninga juurde, kohta nimega Karenz ja raiusid seal maha kolm puust ebajumalakuju, mida kutsuti nimedega Rinvit, Turupið ja Puruvit.” (“Knytlingasaga” / 13. saj)

Pildil: Piiskop Absalon ja Taani kuningas Valdemar I Rügeni saarel pagnlikke jumalakujusid purustamas. Autor: Laurits Tuxen.

Taarapitaga kõlalt väga sarnast tegelast nimetab 13. sajandil Islandil kirja pandud “Knytlingasaga”. Nimelt  asunud Rügeni saarel pühakoda kolme paganliku slaavi jumalakujuga, mille taanlased 1169. aasta paiku hävitasid. Nende jumalate nimed olid Rinvit, Puruvit ja Turupið.

Mitmed uurijad (A. Brückner, A. Kotljarevski, J. Puhvel) on oletanud, et Henriku Taarapita ja „Knytlingasaga“ Turupið on samased. Turupið ei kõla teadaolevatele slaavi jumalustele sarnaselt. Urmas Sutrop kirjutab: “Turupið ei sobi slaavi panteonile. Paljud slaavi mütoloogia uurijad lähevad sellest vaikides mööda.“ Aleksandr Kotljarevski usub, et Turupið on skandinaavia jumala Thori nime ja kuju vastukaja.

01.08.2018

“Obi-äärsete hantide kujutlust mööda oli nende esivanemaks ja tootemiloomaks karu, kes omakorda oli ülijumala Num-Toremi poeg. Mansid tundsid samakõlalist jumalat, 1730. aasta kirjaviisi järgi Thor, Toor. Tšuvaššidel, kelle kujunemises etendasid oma osa volgasoome hõimud, esineb Torum jumala või taeva tähenduses.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Pruunkaru. Foto: Karl Adami. Saami taevajumal Tiirmes ehk Thora Galles Bernard Picarti gravüüril (18. saj).

Üks paljudest võimalustest on, et muinaseestlaste Taarapita pärineb väga vanast ajast, mil soomeugri hõimud elasid veel koos Volga-Oka-Kama piirkonnas (3.-2. at e.m.a). Keeleteadlane Urmas Sutrop peab üsna usutavaks võimalust, et muinaseestlaste Taara ehk Taarapita nimi on uurali päritolu ning moodustatud tüvest “tere”, mis tähendas algselt kõrget või ülemist. Sellisel juhul võivad kokku kuuluda eestlaste Taara, koola-saami Tiirmes, handi ja mansi Toorem (Numi-Torum) ning lõunasamojeedi Teere. Taara oleks selle tõlgenduse kohaselt jumal, kes on ise kõrge ning asub kõrgel üleval taevas.

Handid (ja mansid) on soomeugri rahvas, kes arvatakse olevat pärit Lõuna-Uurali steppidest, kust nad 1. aastatuhande keskpaiku rändasid oma praegustele asualadele. Handi usundi järgi elab Ülailma kõige kõrgemal korrusel taevajumal Numi-Torum. Handi keeles tähendab Torum (Torom, Torem, mansi: Tarom) nii taevast kui ka taevajumalat, uurali sõna “num” tähendab ülemist. Numi-Torum elab nii kõrgel taevas, et tal pole inimeste maailmaga asja. Kui mõni inimene tahab Numi-Torumi poole pöörduda, siis peab ta seda tegema läbi mõne Numi-Torumi lapse.

Hantide mütoloogias on Taevas ehk Päike meessoost ja Maa naissoost. Numi-Torumi naine on viljakusjumalanna ja kõigi tulede ema Kaltas (Kaltes, Tjoras). Numi-Torumi kõige vanem poeg ja vastand on haigusevaim ja Allilma valitseja Kul ehk Kali-Torum, kellest sõltub, kui kaua inimene elab. Kuli (handi: kala) sümboliks on  vana “sarviline” haug. Lisaks seostatakse Kuli metalli, eriti rauaga. Numi-Torumi noorim poeg (või tütar) oli Karu. Alguses elas ta taevas isa kojas, kuid hiljem laskus maa peale elama ja temast sai alguse inimeste sugu. Seetõttu tuleb alati pärast karu tapmist korraldada karupeied. Numi-Torumi noorima pojana on nimetatud ka Koni ehk Maailma Valvavat Meest, kes sõidab valge hobuse seljas päikese kombel üle taeva ning hoiab ja kaitseb inimesi (vrd Päevapoeg).

Uku Masing arvab, et handi ja mansi Toorem on ühenduses saami sõnaga “diermes” (kõu). Saami paganlik taevajumal Tiirmes ehk Thora Galles esineb 18. sajandi gravüüridel sammast (vrd Ilmasammas ja Sampo) või  mehe suguliiget (viljakusjumala sümbol) meenutava puuslikuna. Mõnel pildil võib teda näha kandmas ka vasarat (vrd Ukonvasara) või kirvest ning mõnel pildil on tal päikesena valgust kiirgav pea. Piltide juures olevad selgitavad tekstid ütlevad sageli, et tegemist on Thoriga.

19.10.2018

„Surtsatas tulesädeke, kukkusi punakerake / looja loodulta kohalta, ilma Ukko annetulta / läbi taeva’a tasase, kaudu ilmagi ilusa, / läbi umbse suitsuaugu, kaudu kuiva harjapalgi / Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laetumaie.“ ( „Kalevala“)      

Soome rahvuseeposes “Kalevala” saab Põhjala kuri emand Louhi kätte Kuu ja Päikese ning peidab need kivimäkke. Varastab tulegi Kalevala tubadest. Ülijumal Ukko võõristab pimedust ja lööb tuld uueks kuuks ja päikeseks. Ta usaldab tule äiutamise ilmaneitsi Imbi kätte, kuid – oh häda! – tulekübe pudeneb Imbi sõrmede vahelt. Järgneb katastroof: “Taevas lapiti lõhenes, ilma kõiki auklikuksi”. Tuli pudeneb maale ja kukub “Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laetumaie”, hävitades seal kõik, mis teele jääb: “põletas palju maida, palju maida, palju soida”. Lõpuks kukub taevatuli Alue järve: “Siisap läksi lippamaie laineilla Alue järve”. Sama lugu kirjeldavad ka läänemeresoome muistsed tuleloitsud: “Põles enne palju maida, tollel hullul tulesuvel, halval põlemiseaastal”.

Kes oli see Tuuri, kellele taoline kuri õnnetus osaks sai ja kus asus tema uus tuba ehk nimetatud laetu pühapaik? Tuuri uut tuba on “Kalevalas” mainitud veel ühel korral. Nimelt palub Lemminkäise ema mesilast-metsalindu, et see tooks elutoovat mett tuuri rahva juurest: “Mesilane, linnukene, lenda sinna teisa’alle, üle veel merest üheksast, mereselja saare pääle, mesiselle manderille, Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laetumaie!” Selle kirjakoha järgi asub nimetatud paik kusagil saare peal. Eestikeelse “Kalevala” kommentaarides on veel kirjutatud, et Tuuri on nähtavasti Ukko teisendnimetus, võib-olla mõjutatud Skandinaavia kõuejumalast Thorist.

Oma raamatus “Hõbevalge” seob Lennart Meri “Kalevalas” ning läänemeresoome vanades tuleloitsudes esineva legendi Kaali meteoriidikatastroofiga, paigutades Tuuri elupaiga Saaremaale: “Tuleloitsu põlenud maastikus võiksime ära tunda katastroofijärgset Saaremaad”. Tuleloitsud asetavad Tuuri uue toa Alue järve ning “tulise kose” kõrvale. Alue järv esineb rahvaluules veel teiselgi kujul: “Taevast langenud tuli kukkunud otse Kalevanjärve”. See järv on Lennart Meri tõlgenduses Kaali järv, millest põhjavesi pärast meteoriidiplahvatust tulise kosena üles purskus. Tuuri ei oleks sellisel juhul aga keegi muu, kui saarlaste suur jumal Taarapita (meteoriidi kujul), kes “Henriku Liivimaa kroonika” sõnul Virumaalt Saaremaale lennanud ja sinna oma uue elupaiga (uue toa) rajanud.

Tuuri uue toa kui “Palvoise laetumaie” ehk laetu pühapaiga kohta on oma teooria Karl Kellol, kelle väitel mõistetakse sellise nimetuse all tavaliselt päikese templit. Antud juhul oleks siis tegemist Kaali meteoriidikraatriga – kõrgetest vallidest ümbritsetud laetu pühapaigaga. Lisaks asus pronksiajal Kaali Järvemäel ka linnusasula, mida kaitses valliharjale ehitatud kõrge paekividest müür. Kello kirjutab oma raamatus “Põhjamaine vaarao”: “Soome loitsud ja laulud tunnevad valget Kaleva mõisa päikesemaa Päivölä mäe otsas, eesti laulud Päeva uut valget tuba meresaarel. Keldi muinasjuttudes räägitakse Idamaa nõia kantsist, kuhu pääseb sisse üksnes katuse kaudu.”

19.10.2018