Rubriigiarhiiv: Aarded

Eesti muinasaarded

„Eesti asub Hõbevalgel teel, mida skandinaavlased tundsid austrvegri nime all.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Eestist leitud araabia hõbemündid (10. saj / foto: Margus Ansu). Muhumaalt leitud hõbesõlg (13 saj / pilt: Arheoloogiamuuseum).

 „Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal …“ Kas see laulurida räägib ikka tõtt? Looduslikul kujul Eestis neid väärismetalle tõesti ei leidu, küll aga on möödunud aegadest meie maapõue jäänud rohkelt muistseid pronksesemeid, hõbeaardeid ning koguni üksikuid kuldehteid. Eesti vanim hõbeaare, milleks on kaelavõru ja käevõrud, pärineb Kaali järve kaldalt. Vanimad teadaolevad araabia hõbemündid on leitud Rõuge linnamäelt ning on sinna jäänud millalgi 8.-9. sajandi vahetusel. 10. sajandi Eestist on teada juba üle kolmekümne araabia hõbemüntidest koosneva aardeleiu ning 11. ja 12. sajandi vahetusest enam kui kaheksakümmend Ojamaa hõbemüntidest koosnevat aaret. Viimast on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemeremaal samal ajal.

Muudetud: 16.02.2018

Rooma rauaaegsed aardeleiud

“Omaaegsetes ohvrileidudes kohtab kõige sagedamini massiivseid kaelavõrusid. Põhjapoolses Euroopas elanud inimestele oli kaelavõru sümboolse tähendusega ese, millega rõhutati isiku kõrget staatust ja erilist kohta ühiskonnas.” (Arheoloogiamuuseumi näitus “Eesti muistsed aarded”)

Pildil: Virumaalt leitud pronksist kaelavõrud (3.-4. saj / pildid: Arheoloogiamuuseum). Eestist leitud Rooma mündid (2.-3. saj / pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Rooma rauaajal (1.-5. saj) tekkisid meie esivanematel tihedamad sidemed lõunapoolsete balti hõimude ja Läänemere kaguranniku asundustega Visla suudme ümbruses. Need asundused olid toona kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele. Visla suudmest liikusid kaubad mööda Merevaiguteed lõunasse ning vastupidi, tuues rikkust ka Eesti randadele. Alates 2. sajandist suurenes meie maal oluliselt kasutatava pronksi hulk, 3.-4. sajandil hakkasid ilmuma ka esimesed hõbeehted.

Kõige järsema hüppe tegi rooma rauaaja majandusliku õitsengu käigus Virumaa, mille sidemed Visla suudmealadega olid tõenäoliselt kõige otsesemad ja tihedamad. Seda võib järeldada Läänemere kagurannikule omase ehtemoe järgi, mis on meieni jõudnud tänu rikkalikele hauapanustele Virumaa kalmetes. Samuti on Eesti põhjarannikult leitud 2.-3. sajandil Roomas vermitud vaskmünte.

Baltipäraseid ehteid on leitud ka Saaremaalt, tõenäoliselt oli saarlastel tihedaid suhteid Kuramaa ja Väina (Daugava) jõe äärsete piirkondadega. Eesti vanim hõbeaare pärineb Kaali järve kaldalt, kust on leitud kaks peenikest käevõru, kaelavõru ja spiraalsõrmus. Leiu täpne vanus pole teada. Eelrooma rauaajal (500-50 e.m.a) asus samas paigas kindlustatud asulakoht, kuid antud leid võib pärineda ka rooma rauaajast.

Muudetud: 16.02.2018

Lõuna-Eesti hõbeaarded

„Balti hõimude, põhiliselt kuršide, semgalite ja latgalite aladelt on eelkõige Saaremaale ja Lõuna-Eestisse toodud mitmesuguseid ehteid. Mil viisil kaubavahetus lõunapoolsete naabritega toimus, pole täpsemalt teada. Võib oletada, et rahvasterännu- ja eelviikingiajal toimus see nagu ikka prestiižkaupade vahetusena“ (Andres Tvauri “Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis”)

Pildil: Lõuna-Eestist leitud 5. sajandi hõbe- ja kuldaarded (pildid: Arheoloogiamuuseum) ning Bütsantsi päritolu hõbevaagen (pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Suurem osa Eesti keskmise rauaaja (5.-8. saj) aardeleidudest on avastatud Lõuna- ja Kagu-Eestist. Nendes sisalduvad ehted osutavad ühendustele lõunapoolsete balti hõimude (kuršid, semgalid, latgalid) ning Dnepri aladega.

Keskmise rauaaja kõige rikkalikum hõbe- ja kuldaarete leid pärineb Tartu lähedalt Kardlast (5. saj). Selles leiduvate suurte ambsõlgede päritolukohaks peetakse Ida-Preisi ja Lääne-Leedu piirkonda. Mõnest kaelavõrust võetud proovid viitavad aga väga erilise koostisega hõbedale, mida esineb üksnes Transilvaanias. Emajõe äärest on leitud ka kaks ainulaadset hõbevaagnat 5. sajandist, mida algselt kasutasid tõenäoliselt Bütsantsi ülikud keisri õukonnas. Sedalaadi esemeid ei ole mujalt Põhja- ning Ida-Euroopast leitud.

Muudetud: 16.02.2018

Rõuge aare ja „tšuudi maffia“

“Laiemas plaanis võib kõnelda lausa „tšuudi maffiast“, kes oli enda kätte haaranud tulusa kopraäri – kohapeal külluses leiduvate nahkade vahetamise araabia maadest pärit hõbevalge vastu.“ (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)   

Pildil: Kopranahad ja kobras. Viikingiaegne kütt (pilt: Alone in the Past). Rõuge linnamäelt leitud hõbemündid ja kopraluust esemed (pilt: Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“).

Viikingiajal hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat ning mööda Idateed hakkasid Läänemere äärde voolama Araabia kalifaadi alal löödud hõbemündid ehk dirhemid. Vanimad teadaolevad araabia hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnusasula kohalt ning pärinevad 8.-9. sajandi vahetusest. Rõuge linnamäelt on leitud ka suures koguses kopraluid ning Kagu- ja Ida-Eesti toonase ülikkonna jaoks võiski peamiseks sissetulekuallikaks olla kopranahkadega kauplemine. Tõenäoliselt asus Rõuge linnamäel muistne kaubakeskus, mida juhtis linnuses elanud kohalik ülikupere.

Karusnahad olid eestlaste vanimaks ja peamiseks viimakaubaks ning neid kasutati sageli ka väärtuse üle arvestuse pidamiseks ja maksude suuruse määramiseks. Näiteks kogusid varjaagid 9. sajandil enda poolt alistatud hõimudelt andamina ühe hõbemündi ja ühe oravanaha majapidamise (suitsu) pealt. Kopra kui vees elava looma nahk on märksa vastupidavam kui teised karusnahad ning oli seetõttu eriti väärtuslik. Hinnaline oli ka kopra suguorganeist saadav kopranõre, mida kasutati ravimina. Koprale omistati ka üleloomulikku väge ning kopra kannaluust valmistatud ripats kuulub meie esivanemate ühe tüüpilisema kultuseseme hulka.

Rõuge linnusasulat ühendas Pihkva järvega veetee. Enne viikingiaega (9.-11. saj) ei olnud Pihkva järv ega ka Peipsi järv kujunenud veel kultuure ja rahvusi lahtutavaks piiriks. Pigem olid need sisemereks, mille mõlemal kaldal elasid kultuuriliselt ja keeleliselt ühtsed läänemeresoomlased. Euroopa kõige vanem araabia hõbemüntidest koosnev aare on Rõuge aardest vaid mõned aastad vanem ning pärineb Vana-Laadogalt, omaaegsest vepslaste kaubakeskusest. Põhjala metsavööndi asukad tõid sinna kokku Euroopa parimaid karusnahku, Laadoga varustas neid omakorda kullassepatoodete, relvade ja tarbeasjadega.

Muudetud: 16.02.2018

Viikingiaegsed hõbeaarded

„Millist osa etendas varjaagide laia idateede võrgustiku kujunemises nende lähim meretagune maa, kus alates Kuramaast kuni Põhjalaheni elasid läänemeresoome keeli kõnelevad rahvad? Ainuüksi põgus pilk maakaardile kinnitab, et ükski varjaag ei oleks pääsenud Läänemerelt Ida-Euroopa sügavustesse ilma seda piirkonda läbimata ja siinse rahvastikuga kontakteerumata. Kuna läänemeresoome aladele jäid kõik Idatee peamised sissesõiduväravad, võib oletada, et varjaagide idaretkede osanikeks olid algusest peale ka eestlaste esivanemad. Läänemeresoome eliidi osalusest Idatee kasutamises annavad tunnistust tollased aardeleiud, mille rohkuse poolest paistab silma just tänapäeva Eesti territoorium. Võib koguni öelda, et viimastes on talletunud Austrvegri ekspluateerimisel saadud tulu.“ (Evald Tõnisson „Idatee, Austrvegr, Österled – läänemeresoome perspektiivis“)

Pildil: Eestist leitud 10. sajandi araabia hõbemündid ja hõbedast käevõru (pildid: Arheoloogiamuuseum).

Läänemerest ida poole jäävaid veeteid ning nende ääres asuvaid maid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr). 9. sajandi alguses jõudsid varjaagid ehk skandinaavia viikingid piki Volga ja Dnepri jõeteid Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Tekkinud Läänemerest kuni Musta mereni küündivasse kaubandusvõrgustikku olid kaasatud ka meie esivanemad.

Alates 9. sajandist hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat. Kui vanimad teadaolevad hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnamäelt ning pärinevad 8.-9. sajandi vahetusest, siis 10. sajandi Eestist on teada juba üle kolmekümne araabia mündiaarde. Põhjamaadest on araabia hõbemünte ehk dirhemeid leitud kõige rohkem Rootsist (enamus Gotlandilt), teisel kohal on Eesti.

Piki Põhja-Eesti rannikut kulgeval Idateel sõitjad pidid pratamatult peatuma Rävala ja Virumaa linnuste kaitse all olevates sadamates ning kõige rikkam viikingiaegsete hõbeaarete rohkuse poolest ongi just Virumaa. Seal asusid muinasajal tähtsad sadamad Toolse, Purtse ja Mahu. Teisel kohal on Saaremaa, kus Kaarma-Valjala-Pöide ümbrus tähistab Ojamaalt (Gotland) alguse saanud ja Saaremaa lõunaranniku lähedalt möödunud kaubateed, mis kulges sealt edasi Läänemaa ja Rävala suunas.

Muudetud: 16.02.2018

Hilisrauaaegsed hõbeaarded

”Kui mujal Põhjamaades 11. sajandi teisel poolel mündiaarete moodustumine pidurdub ja 12. sajandi alguseks lakkab hoopis, siis Eestist teatakse just sellest perioodist ridamisi kogukaid mündiaardeid. 11. sajandi neljast viimasest aastakümnest ning 12. sajandi algusest on siinmail leitud enam kui 80 aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal. See oli läänemeresoomlaste kaubanduse kõrgaeg.“ (Näitus „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Eestist leitud 11.-13 sajandi hõbeaardeid (pildid: Arheoloogiamuuseum).

10. sajandi lõpul hakkas viikingiajal mööda Idateed läände tulvanud araabia hõbeda vool kokku kuivama. Alates 11. sajandist hakkasid ka Eestis araabia dirhemite asemel levima Lääne-Euroopa, eelkõige Ojamaa (Gotland), päritolu mündid. Suure tõenäosusega saadi see hõbe omal ajal raua tootmisest ja sellega kauplemisest. Eesti rannikupiirkondades on aarete tihedus suurim Saaremaal ja Virumaal, kust on ühtlasi ka kõige arvukamalt tõendeid muistsest rauatootmisest. Toorrauda veeti tõenäoliselt kõige rohkem välja just Ojamaale. 13. sajandi muistse vabadusvõitluse ajast on jäänud maapõue peamiselt ehetest koosnevaid hõbeaardeid. Selliseid on leitud näiteks Kostiverest ja Muhumaalt, ilmselt peideti need sõja ning vaenlase lähenemise hirmus.

Muudetud: 16.02.2018

Kasutatud kirjandus / Aarded

Jonuks, T. (tõlkinud ja kommenteerinud) 2003. Ynglingite saaga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum
Kiudsoo, M. 2016. Viikingiaja aarded Eestist. Imeline Ajalugu. Imeline Teadus. Eesti Meremuuseum.
Kiudsoo, M. 2016. Viikingiaja aarded Eestist. Imeline Ajalugu. Imeline Teadus. Eesti Meremuuseum.
Kriiska, A.; Tvauri, A.; Selart, A.; Kibal, B.; Andresen, A.; Pajur, A. 2006. Eesti ajaloo atlas. Tallinn. Avita
Lang, V. (2007). Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis. Tartu.
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Peel, C. (edited by) 1999. Guta saga: The History of the Gotlanders. Viking Society for Northern Research. University College London.
Talvik, R. 2015. Teekond maailma ääreni. Director Meedia.
Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu.

Muudetud: 07.02.2018