“Laiemas plaanis võib kõnelda lausa „tšuudi maffiast“, kes oli enda kätte haaranud tulusa kopraäri – kohapeal külluses leiduvate nahkade vahetamise araabia maadest pärit hõbevalge vastu.“ (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)   

Pildil: Kopranahad ja kobras. Viikingiaegne kütt (pilt: Alone in the Past). Rõuge linnamäelt leitud hõbemündid ja kopraluust esemed (pilt: Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“).

Viikingiajal hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat ning mööda Idateed hakkasid Läänemere äärde voolama Araabia kalifaadi alal löödud hõbemündid ehk dirhemid. Vanimad teadaolevad araabia hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnusasula kohalt ning pärinevad 8.-9. sajandi vahetusest. Rõuge linnamäelt on leitud ka suures koguses kopraluid ning Kagu- ja Ida-Eesti toonase ülikkonna jaoks võiski peamiseks sissetulekuallikaks olla kopranahkadega kauplemine. Tõenäoliselt asus Rõuge linnamäel muistne kaubakeskus, mida juhtis linnuses elanud kohalik ülikupere.

Karusnahad olid eestlaste vanimaks ja peamiseks viimakaubaks ning neid kasutati sageli ka väärtuse üle arvestuse pidamiseks ja maksude suuruse määramiseks. Näiteks kogusid varjaagid 9. sajandil enda poolt alistatud hõimudelt andamina ühe hõbemündi ja ühe oravanaha majapidamise (suitsu) pealt. Kopra kui vees elava looma nahk on märksa vastupidavam kui teised karusnahad ning oli seetõttu eriti väärtuslik. Hinnaline oli ka kopra suguorganeist saadav kopranõre, mida kasutati ravimina. Koprale omistati ka üleloomulikku väge ning kopra kannaluust valmistatud ripats kuulub meie esivanemate ühe tüüpilisema kultuseseme hulka.

Rõuge linnusasulat ühendas Pihkva järvega veetee. Enne viikingiaega (9.-11. saj) ei olnud Pihkva järv ega ka Peipsi järv kujunenud veel kultuure ja rahvusi lahtutavaks piiriks. Pigem olid need sisemereks, mille mõlemal kaldal elasid kultuuriliselt ja keeleliselt ühtsed läänemeresoomlased. Euroopa kõige vanem araabia hõbemüntidest koosnev aare on Rõuge aardest vaid mõned aastad vanem ning pärineb Vana-Laadogalt, omaaegsest vepslaste kaubakeskusest. Põhjala metsavööndi asukad tõid sinna kokku Euroopa parimaid karusnahku, Laadoga varustas neid omakorda kullassepatoodete, relvade ja tarbeasjadega.

Muudetud: 16.02.2018

„Millist osa etendas varjaagide laia idateede võrgustiku kujunemises nende lähim meretagune maa, kus alates Kuramaast kuni Põhjalaheni elasid läänemeresoome keeli kõnelevad rahvad? Ainuüksi põgus pilk maakaardile kinnitab, et ükski varjaag ei oleks pääsenud Läänemerelt Ida-Euroopa sügavustesse ilma seda piirkonda läbimata ja siinse rahvastikuga kontakteerumata. Kuna läänemeresoome aladele jäid kõik Idatee peamised sissesõiduväravad, võib oletada, et varjaagide idaretkede osanikeks olid algusest peale ka eestlaste esivanemad. Läänemeresoome eliidi osalusest Idatee kasutamises annavad tunnistust tollased aardeleiud, mille rohkuse poolest paistab silma just tänapäeva Eesti territoorium. Võib koguni öelda, et viimastes on talletunud Austrvegri ekspluateerimisel saadud tulu.“ (Evald Tõnisson „Idatee, Austrvegr, Österled – läänemeresoome perspektiivis“)

Pildil: Eestist leitud 10. sajandi araabia hõbemündid ja hõbedast käevõru (pildid: Arheoloogiamuuseum).

Läänemerest ida poole jäävaid veeteid ning nende ääres asuvaid maid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr). 9. sajandi alguses jõudsid varjaagid ehk skandinaavia viikingid piki Volga ja Dnepri jõeteid Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Tekkinud Läänemerest kuni Musta mereni küündivasse kaubandusvõrgustikku olid kaasatud ka meie esivanemad.

Alates 9. sajandist hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat. Kui vanimad teadaolevad hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnamäelt ning pärinevad 8.-9. sajandi vahetusest, siis 10. sajandi Eestist on teada juba üle kolmekümne araabia mündiaarde. Põhjamaadest on araabia hõbemünte ehk dirhemeid leitud kõige rohkem Rootsist (enamus Gotlandilt), teisel kohal on Eesti.

Piki Põhja-Eesti rannikut kulgeval Idateel sõitjad pidid pratamatult peatuma Rävala ja Virumaa linnuste kaitse all olevates sadamates ning kõige rikkam viikingiaegsete hõbeaarete rohkuse poolest ongi just Virumaa. Seal asusid muinasajal tähtsad sadamad Toolse, Purtse ja Mahu. Teisel kohal on Saaremaa, kus Kaarma-Valjala-Pöide ümbrus tähistab Ojamaalt (Gotland) alguse saanud ja Saaremaa lõunaranniku lähedalt möödunud kaubateed, mis kulges sealt edasi Läänemaa ja Rävala suunas.

Muudetud: 16.02.2018