Rubriigiarhiiv: Viikingiaeg

Viikingid ehk varangid

„Varalise (varang) all võiks mõista laevkonna liiget, kaaskondlast, keda seob meeskonnaga mitte sugulusvahekord, vaid „hinge ja vere” vanne, Läänemerel tuntud kui „vaering“.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Viikingilaev ja varjaagid sõjaretkel (10. saj / pilt: Aleksei Averjanov).

Viikingiteks (vanaskandinaavia: víkingr – mereretkija) nimetati Põhjala muistseid meresõitjaid. Viiking ei olnud rahvus, vaid amet – iga mees võis soovi või vajaduse korral viikingiks käia. Idapoolsetel maadel tunti viikingeid ka varangide ehk varjaagidena (vanaskandinaavia: væring – vanne; væringjar – sõdalane, vandeseltsiline). Eesti keeles on nimetusel “varang” ilmne sarnasus sõnaga „vara” (varandus). Varang võis olla meie esivanemate jaoks varaline, varalkäija, vararetkija, varas vms. Lääne-Euroopas nimetati viikingeid ka normannideks (vanaskandinaavia: norðmaðr – põhjalane).

Skandinaavia viikingitel olid oma aja kohta väga head laevad. Tegelikult olid need pigem suured paadid – kerged, kiired ja sobilikud jõgedel liikumiseks. Selline laev võis madala süvise tõttu sõita otse kaldasse ning vajadusel oli seda võimalik üle kuiva maa järgmisele veeteele lohistada. Purje sai Läänemere muinaslaev praegustel andmetel eelviikingiajal (6.-8. saj). Eesti kalmetest leitud laevaneetide põhjal võib järeldada, et siinsed veesõidukid sarnanesid skandinaavlaste omadega. Laev oli muinasajal tavaliselt kogukonna, pere või vannutatud sõjasalga ühisomand. See oli hinnaline vara, mille väärtus võis võrduda suure talu maksumusega.

Skandinaavia viikingid võtsid oma laevadel ette pikki retki nii läände kui itta. Esimesed retked Läänemere idakaldale ehk Idateele (Austrvegr) tehti juba eelviikingiajal, mida Vendeli leiukoha järgi Rootsis ka Vendeli ajaks nimetatakse. Umbes aastal 600 jättis oma elu Eestisse siia rüüstama tulnud Uppsala kuningas Ingvar. 7. sajandil tekkis skandinaavlaste asundus Grobinasse (Läti läänerannikul) ning 8. sajandil Vana-Laadogasse (Venemaal). 8. sajandisse on ajandatud ka Saaremaalt Salme külast leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused Mälari piirkonnast pärit üliksõdalaste ning Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga.

8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale ning seda loetakse üldiselt viikingiaja (9.-11. saj) ametlikuks alguseks Euroopas. 9. sajandi alguses jõudsid varjaagid piki Volga ja Dnepri jõeteid Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Tekkinud Läänemerest kuni Musta mereni küündiva kaubandusvõrgustiku osadena tekkisid veel mitmed varalinnalised keskused – Hedeby (Taanis), Birka (Rootsis), Novgorod ja Pihkva (Venemaal). Varjaagidest ülikud etendasid olulist osa ka Vana-Vene riigi kujunemisel ning jõudsid välja Konstantinoopolisse, kus osa neist teenis keisri ihukaitsjatena Ida-Rooma sõjaväes.

Skandinaavia viikingite retked kestsid kuni 11. sajandini, mil Taanis, Norras ja Rootsis võeti vastu ristiusk. Peale seda võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, kes jätkasid viikingiks käimist veel kuni 13. sajandi alguseni.

Muudetud: 07.02.2018

Kuningas Ingvar ja Kivi lahing

“Kuningas Eysteinni poeg Yngvarr oli seejärel kuningas Rootsimaa üle. Ta oli vägev sõjamees ja oli tihti sõjalaevadel, sest siis oli jälle Rootsimaal palju sõdu mõlemate, nii taanlaste kui ka idateemeestega. Kuningas Yngvarr tegi rahu taanlastega ja võttis ette sõjakäigu Idateele. Ühel suvel viis ta väe välja ja sõitis Eestimaale ning sõdis seal suvel paigas, mille nimi on Kivi. Seal tulid eestlased välja suure väega ja nad pidasid lahingu. Seal oli nii vapper vägi, et rootslased ei saanud vastu. Seal langes kuningas Yngvarr, kuid tema vägi põgenes. Ta sai maetud sinna mereranna lähedale. See oli Adalsyslas. — On öeldud, et Yngvari Sysla sugu surmanud on ja lainete südames hiilgava kuninga ihhu eestlaste vägi haavad lõi ja Idameri kõrget surnut maheda lauluga lõbustab.“ („Ynglingite saaga“)

Pildil: Kiiver ja võitlevate sõdalaste kujutised Rootsist (7. saj), kivine rand Eestis (foto: Urmas Haljaste), Rootsi eliitsõdalane (7. saj).

Islandlane Snorri Sturluson (13. saj) on “Ynglingite saagasse” kirja pannud, kuidas eestlased (eistr, aestr) käinud mitmel korral Sveamaad rüüstamas. Ühel suvel (u aastal 600) kutsus Uppsala kuningas Ingvar (Yngvarr) kokku sõjaväe, tuli maale nimega Adalsüsla (Aðalsýsla) ja rüüstas kohas nimega Kivi (Stein). Kui kohale jõudis ülekaalukas eestlaste (sýslu kind) vägi, siis kuningas Ingvar langes ning maeti sinnasamasse merekaldale. Hiljem oli Ingvari poeg Önundr veel omakorda Eestisse retke korraldanud ja oma isa eest kätte tasunud.

Kivi lahingu täpne asupaik on siiani teadmata ning kurikuulsa Rootsi kuninga haud leidmata. Adalsüsla on saagades tähendanud “maad, mis asub Saaremaa vastas” ning seda on valdavalt tõlgendatud Läänemaana. “Kivi” nimelisi kohti leidub Läänemaa kivistel randadel mitmeid (Kiideva/Kividepää, Kiviküla) ning veelgi rohkem leidub seal lihtsalt suuri kive, mida võidi kohatähisena kasutada.

Teise võimaliku lahingupaigana on pakutud Saaremaad. Näiteks on 12. sajandil koostatud ladinakeelses teoses “Historia Norvegiae” väidetud, et Ingvar langes just Saaremaal (Eýsýsla). Sellele, et lahing toimus mingil saarel, viitab “Ynglingite saagas” kasutatud kujund “lainete südames”. Kirjeldusega „Saaremaa vastas“ võiks sobida ka Sõrve poolsaar,  mis oli muinasajal veel omaette saar. Sõrvet eraldas Saaremaast Salme väin, läbi mille läks tõenäoliselt omaaegne tähtis läänest itta kulgev veetee.

Kunagise Salme väina asukohast hiljuti leitud uhked laevamatused rootsi päritolu kuninglike sõdalastega viivad samuti mõtted kohe Ingvari sõjaretkele, kuid neid kahte sündmust lahutab, vähemalt praegu kehtivate dateeringute põhjal, umbes poolteist sajandit.

Muudetud: 20.11.2017

Salme muinaslaevad

„Salme leidudel on potentsiaal muuta täielikult meie arusaamu nii viikingiaja kontseptsioonist kui ka sellest, kes olid viikingid. Minu arvates on Salme Sündmus kõige olulisem viikingite alane leid, mis siiani avastatud. Taanis oleks see rahvuslik ikoon.“ (Eske Willerslev)

Pildil: Salme väin keskmisel rauaajal (pilt: „Eesti ajaloo atlas“) ja laevamatuste leiukoht. Suurema Salme laeva rekonstruktsioon ning leide laevaldelt: sõdalase pealuu, mõõgapideme detailid, luust täring (pildid: www.ekspress.delfi.ee, www.meiemaa.ee, www.spiegel.de).

Saaremaalt Salme külast on leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused lahingus hukkunud muistsete üliksõdalastega. Leid on ajandatud 8. sajandi esimesse poolde ning arheoloogid on tõestanud, et hukkunud olid pärit Rootsist, tõenäoliselt Mälari kandist. Tegemist pidi olema tähtsate ülikute ja nende kaaskonnaga, sest igale mehele oli kaasa pandud mõõk. Salme leid on ainulaadne kogu Euroopas, sest suurema laeva puhul on tegemist Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga, samuti pole kusagilt mujalt leitud nii palju sellest ajastust pärinevaid langenud sõdalasi üheskoos.

Kahe laeva peale kokku leiti enam kui neljakümne sõdalase luustikud ja umbes sama palju mõõku. Paljudel luustikel olid lahingvigastuste jäljed – läbi raiutud õlavarred, terariistade jäljed koljudel, roietel, selgroolülidel ja kämblaluudel, nooleots reieluupeas. Enamus mõõkadest olid üheteralised ning nad kõik olid tulesoleku jälgedega. Erilist tähelepanu väärivad neli skandinaaviapärase ornamendiga kullatud pronksist mõõgapidet. Lisaks inimluustikele ja mõõkadele leiti laevadest ka koeraluid, kilbikuplaid, nuge, odaotsi, nooleotsi, ihumiskive, mängunuppe, täringuid, sarvkamme ja helmeid. Mehel, kelle juurest leiti kõige uhkem mõõk, olid kaelalülid omavahel kokku kasvanud, tema pea liikumine oli seetõttu tõenäoliselt piiratud. Selle mehe suust leiti viikingite lauamängu (hnefatafl) kuninganupp.

Salme veresauna täpsemaid asjaolusid jäävad varjama ajahämaruse läbitungimatud varjud ning teha võib vaid oletusi. Tegemist võis olla Rootsist siia röövretkele tulnud viikingitega, mõne sealse kuninga saatkonnaga, aga võibolla hoopis kohaliku Saare kuninga kaaskonda kuuluvate ülemere palgasõdurite või liitlastega. Võõrad võisid võidelda nii eestlaste vastu kui ka omavahel. Sõrve poolsaar oli muinasajal veel saar, mida eraldas Saaremaast kitsas Salme väin (laiusega umbes 50 m). Läbi Salme väina läks tõenäoliselt läänest tulijate jaoks kõige otsem ja ohutum veetee Kuramaale, Liivi lahele ja Väinamerele, see oli oluline osa pikemast veeteest skandinaavlaste ja idapoolsete rahvaste vahel. Salme väinas võis olla sobiv koht peatumiseks, aga ka hea varitsuspaik kohalike jaoks.

“SENSORI” VIDEO SALME LAEVADEST

Muudetud: 05.02.2018

Idatee varjaagide juurest kreeklasteni

„Viikingiaja olulisim kaugkaubandustee oli Austrvegr ehk Idatee, mis sai alguse Birkast (Hedebyst), suundus pärast Ahvenamaa ja Edela-Soome sadamate läbimist Rävala peale, kulgedes seejärel juba piki Põhja-Eesti rannikut Loode-Venemaa suunas. Sealsete suurte jõgede kaudu oli võimalik omakorda seilata edasi nii Kaspia kui ka Musta mereni. Suuremate kärestike juurde, kus kaupa tuli ümber laadida, hakkasid kiiresti kujunema kindlustatud punktid, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.” (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Linnakse hõbeaare (11. saj / pilt: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut) ja Idatee.

Läänemerest ida poole jäävaid veeteid ning nende ääres asuvaid maid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr). Sellel teel oli omakorda mitu haru, millest enamus läksid kas läbi või lähedalt mööda ka Eestist, jättes siia maha suure hulga muistseid hõbeaardeid. Kõige rohkem hõbemünte on Eestist leitud 11.-12. sajandi vahetusest – enam kui 80 aaret. Seda on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemeremaal samal ajal.

Idatee ehk tee „varjaagide juurest kreeklasteni“ algas Sveamaalt (Ida-Rootsis) või Ojamaalt (Gotland) ning  jooksis Ahvenamaa kohalt üle Põhjalahe Soome (Hanko-Porkkala). Kuna kariderohke Soome lõunarannik ei olnud laevatatav, sõideti edasi üle Soome lahe Naissaarele ja Rävala (Rebala) randa. Pirita jõe suue oli suurepärseks looduslikuks sadamakohaks – sobiva sügavusega ja tuulte eest hästi kaitstud. Seetõttu kujuneski sealne ümbrus juba rahvasterännuajal (5.-6. saj) väga tihedalt asustatud alaks. Pirita jõe järsul kaldakäärul asuv Iru linnamägi (rajatud u aastal 500) oli üheks esimeseks kihelkonnakeskuseks Eestis ning selle tähtsus tõusis viikingiajal (9.-11. saj) veelgi. Pirita jõe suudmest jätkus Idatee piki Põhja-Eesti rannikut – Toolse-Mahu-Narva.

Edasi sõideti mööda Narva jõge ja üle Peipsi järve Pihkvasse ning sealt Pihkva Emajõe (Velikaja), Polota ning Väina (Daugava) kaudu Dneprile, Kiievisse, Mustale merele ning Konstantinoopolisse. Polota ja Väina ühinemiskohale tekkis hiljem Polotski vürstiriik ning Väina ja Dnepri veelahkme ületamispaika Gnjozdovo viikingiaegne kaubanduskeskus (Smolensk).

Narvast võis aga sõita ka mööda Neeva jõge Novgorodi (Neeva-Laadoga-Olhava-Ilmen). Laadoga ja Olhava (Volhov) piirkond kujutas endast muistsete vepslaste asuala tuumikut ning jõe suudme lähedal asus Ida-Euroopa põhjaosa vanim kaubandus- ja käsitöökeskus Vana-Laadoga. Põhjala metsavööndi asukad tõid sinna kokku karusnahku, linn varustas neid omakorda kullassepatoodete, relvade ja tarbeasjadega. Ka see Idatee haru jõudis Lovati jõe kaudu lõpuks Dneprile või pööras Novgorodi juurest Volga peale, viies sealtkaudu vanasse Bulgarisse ning läbi Khasaari kaganaadi Kaspia merele, Kesk-Aasiasse ja Araabiasse. Kui sooviti sõita Pihkvast Novgorodi, kasutati selleks Šeloni jõge. Mitme olulise veetee ristumiskohta tekkinud Novgorodist sai 10. sajandiks piirkonna suurim ja tähtsaim keskus.

Uljamad meresõitjad, kes ei põlanud kallast silmist kaotada, võisid kasutada otseteed Ojamaalt Saaremaale ning sealt edasi Väinamerele. Ka Lääne-Eesti arheoloogiliste leidude puhul võib täheldada sarnasusi just Ojamaaga. Suure tõenäosusega oli Väinamere väravaks praeguse Salme jõe kohal asunud kitsuke väin Saaremaa ja muistse Sõrve saare vahel, sest Kura kurgus on meri salakaval ning halvasti laevatatav.

Väinamerelt võis sõita läbi Suure väina ning edasi mööda Põhja-Eesti rannikut või siseneda Pärnu lahte ning sõita mööda Emajõe veeteed (Pärnu jõgi-Võrtsjärv-Emajõgi) ülesvoolu Viljandisse, Tartusse ning Pihkvasse. Oluline oli ka Väina jõetee, mis sisenes Liivi lahest Väina (Daugava) jõele. Daugava probleemiks ning põhjuseks, miks seda viikingiajal vähe kasutati, oli selle kärestikurohkus.

Muudetud: 07.02.2018

 

Kaubandus viikingiajal

„Varasemad kaubateed olid tihti seotud veega, eriti jõgedega. Veeteed mööda liikumine on maitsi rändamisest tihti lihtsam ja ohutum ning laeva või paadiga saab korraga transportida märksa rohkem kaupa. Suuremate kärestike juurde, kus kaupa tuli ümber laadida, hakkasid kujunema kindlustatud punktid, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.“ (Näitus „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Kopranahad (foto: Mauri Kiudsoo). Kehra hõbeaare (foto: Juss Saska). Eestist leitud damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad (pildid: www.tutulus.ee).

Vesi ei olnud muinasajal erinevate piirkondade lahutaja, vaid hoopis liitis neid ning muinasaegne kaubandustegevus kulges valdavalt mööda jõgesid ning merekaldaid. Veeteedega külgnevatel randadel kehtis küll rannaõigus, mille järgi  kõik, mis mööda triivis või randa uhuti, kuulus leidjale, kuid kohalikul rannarahval oli õigus kehtestada endale sobivates paikades sadamarahu. Selliseid sadamaid võisid kaubavõõrad külastada ning seal kaubelda. Sadamate juurde ja lohistipaikadesse, kus tuli paate üle maismaa lohistada, hakkasid aja jooksul kujunema kindlustatud asuld. Seal peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi. Mitmetest sellistest kohtadest kujunesid aja jooksul keskused muinaskihelkondadele.

Kauplemisega tegelesid varasemal ajal peamiselt ülikud ning mereretked ja ülemerekaubandus etendasid olulist osa kohaliku ülikute kihi väljakujunemisel. Viikingiajal (9.-11. saj) tihenesid eestlaste sidemed eelkõige skandinaavlastega ning Eesti ülikute seas hakkasid üha enam levima skandinaaviapärased ehtemoed. Alates 9. sajandist hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat. Lisaks hõbedakangidele ja hõbedast kaela- ning käevõrudele on Eestist leitud rohkelt viikingiaegseid Araabia kalifaadi hõbemünte ehk dirhemeid ning hilisemast ajast peamiselt Ojamaal (Gotland) löödud hõbemünte.

Eestlaste vanimaks ning peamiseks viimakaubaks olid karusnahad. Eriti hinnatud olid kopranahad ja kopranõre. Samuti võidi meilt lõunamaadesse viia mett ja vaha. Eesti oli muinasajal ka kõige põhjapoolsemaks alaks, kus teravilja kasvatati ning aja jooksul kujunes ka see tähtsaks kaubaks, mida sai müüa. Kuna Eesti kliimas ei kuivanud vili põllul lõplikult ära, kuivatati seda rehetares parte peal. Suitsutoas kuivanud vili säilis tänu suitsu puhastavale toimele paremini kui tavaline vili. Eesti vilja turustati Novgorodis, Lõuna-Soomes ja Ojamaal. Tähtsaks kaubaks Idateel olid ka orjad, kelle järele valitses Hommikumaades suur nõudlus, kuid kelle vedu läbi ristiusustatud Lääne-Euroopa oli keeruline.

Viikingiaja jooksul kujunes Eestis kõige olulisemaks käsitööharuks raua sulatamine ja raudesemete valmistamine ning rauda müüdi ka naabermaadesse. Toorrauda veeti tõenäoliselt kõige rohkem välja just Ojamaale, kus soorauda ei leidunud, küll aga asus seal oluline sepatöökeskus, kus kohalikud sepad võõrsilt ostetud rauast esemeid valmistasid. Raudesemeid valmistati ka Eestis kohapeal. Näiteks on siinsete seppade taotud damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad levinud pea kõikidesse paikadesse Läänemere ääres.

Muudetud: 07.02.2018

 

Rõuge aare ja „tšuudi maffia“

“Laiemas plaanis võib kõnelda lausa „tšuudi maffiast“, kes oli enda kätte haaranud tulusa kopraäri – kohapeal külluses leiduvate nahkade vahetamise araabia maadest pärit hõbevalge vastu.“ (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)   

Pildil: Kopranahad ja kobras. Viikingiaegne kütt (pilt: Alone in the Past). Rõuge linnamäelt leitud hõbemündid ja kopraluust esemed (pilt: Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“).

Viikingiajal hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat ning mööda Idateed hakkasid Läänemere äärde voolama Araabia kalifaadi alal löödud hõbemündid ehk dirhemid. Vanimad teadaolevad araabia hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnusasula kohalt ning pärinevad 8.-9. sajandi vahetusest. Rõuge linnamäelt on leitud ka suures koguses kopraluid ning Kagu- ja Ida-Eesti toonase ülikkonna jaoks võiski peamiseks sissetulekuallikaks olla kopranahkadega kauplemine. Tõenäoliselt asus Rõuge linnamäel muistne kaubakeskus, mida juhtis linnuses elanud kohalik ülikupere.

Karusnahad olid eestlaste vanimaks ja peamiseks viimakaubaks ning neid kasutati sageli ka väärtuse üle arvestuse pidamiseks ja maksude suuruse määramiseks. Näiteks kogusid varjaagid 9. sajandil enda poolt alistatud hõimudelt andamina ühe hõbemündi ja ühe oravanaha majapidamise (suitsu) pealt. Kopra kui vees elava looma nahk on märksa vastupidavam kui teised karusnahad ning oli seetõttu eriti väärtuslik. Hinnaline oli ka kopra suguorganeist saadav kopranõre, mida kasutati ravimina. Koprale omistati ka üleloomulikku väge ning kopra kannaluust valmistatud ripats kuulub meie esivanemate ühe tüüpilisema kultuseseme hulka.

Rõuge linnusasulat ühendas Pihkva järvega veetee. Enne viikingiaega (9.-11. saj) ei olnud Pihkva järv ega ka Peipsi järv kujunenud veel kultuure ja rahvusi lahtutavaks piiriks. Pigem olid need sisemereks, mille mõlemal kaldal elasid kultuuriliselt ja keeleliselt ühtsed läänemeresoomlased. Euroopa kõige vanem araabia hõbemüntidest koosnev aare on Rõuge aardest vaid mõned aastad vanem ning pärineb Vana-Laadogalt, omaaegsest vepslaste kaubakeskusest. Põhjala metsavööndi asukad tõid sinna kokku Euroopa parimaid karusnahku, Laadoga varustas neid omakorda kullassepatoodete, relvade ja tarbeasjadega.

Muudetud: 16.02.2018

Viikingiaegsed hõbeaarded

„Millist osa etendas varjaagide laia idateede võrgustiku kujunemises nende lähim meretagune maa, kus alates Kuramaast kuni Põhjalaheni elasid läänemeresoome keeli kõnelevad rahvad? Ainuüksi põgus pilk maakaardile kinnitab, et ükski varjaag ei oleks pääsenud Läänemerelt Ida-Euroopa sügavustesse ilma seda piirkonda läbimata ja siinse rahvastikuga kontakteerumata. Kuna läänemeresoome aladele jäid kõik Idatee peamised sissesõiduväravad, võib oletada, et varjaagide idaretkede osanikeks olid algusest peale ka eestlaste esivanemad. Läänemeresoome eliidi osalusest Idatee kasutamises annavad tunnistust tollased aardeleiud, mille rohkuse poolest paistab silma just tänapäeva Eesti territoorium. Võib koguni öelda, et viimastes on talletunud Austrvegri ekspluateerimisel saadud tulu.“ (Evald Tõnisson „Idatee, Austrvegr, Österled – läänemeresoome perspektiivis“)

Pildil: Eestist leitud 10. sajandi araabia hõbemündid ja hõbedast käevõru (pildid: Arheoloogiamuuseum).

Läänemerest ida poole jäävaid veeteid ning nende ääres asuvaid maid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr). 9. sajandi alguses jõudsid varjaagid ehk skandinaavia viikingid piki Volga ja Dnepri jõeteid Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Tekkinud Läänemerest kuni Musta mereni küündivasse kaubandusvõrgustikku olid kaasatud ka meie esivanemad.

Alates 9. sajandist hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat. Kui vanimad teadaolevad hõbemündid Eestis on leitud Rõuge linnamäelt ning pärinevad 8.-9. sajandi vahetusest, siis 10. sajandi Eestist on teada juba üle kolmekümne araabia mündiaarde. Põhjamaadest on araabia hõbemünte ehk dirhemeid leitud kõige rohkem Rootsist (enamus Gotlandilt), teisel kohal on Eesti.

Piki Põhja-Eesti rannikut kulgeval Idateel sõitjad pidid pratamatult peatuma Rävala ja Virumaa linnuste kaitse all olevates sadamates ning kõige rikkam viikingiaegsete hõbeaarete rohkuse poolest ongi just Virumaa. Seal asusid muinasajal tähtsad sadamad Toolse, Purtse ja Mahu. Teisel kohal on Saaremaa, kus Kaarma-Valjala-Pöide ümbrus tähistab Ojamaalt (Gotland) alguse saanud ja Saaremaa lõunaranniku lähedalt möödunud kaubateed, mis kulges sealt edasi Läänemaa ja Rävala suunas.

Muudetud: 16.02.2018

Tšuudid

Kui Eesti rannikualade asukaid on läbi ajaloo tuntud „aestide“ või „estidena“, siis Kagu-Eesti elanike kohta on kasutatud ka nimetust „tšuudid“.

Juba 6. sajandi rooma ajalookirjutaja Jordanese teoses „Getica“ väidetakse, et idagootide kuningas Ermanaric (4. saj) vallutas oma võimu alla lisaks teistele ka rahva nimetusega tšuudid (Thiudos). Kas Jordanes tšuudid kuulusid eesti hõimude hulka või mitte, ei ole teada.

9. ja 10. sajandi vältel olid tšuudid varjaagide ja vepslaste kõrval Loode-Vene leetopissides (kroonikad) üheks enimmainitud rahvaks. Tšuudid olid kaasas Vana-Vene vürsti Olegi kuulsusrikastel sõjaretkedel Kiievisse ning Konstantinoopoli alla ja etendasid tähtsat osa Novgorodi sünniloos. Enne 10. sajandi lõppu tšuudide ja Kiievi suurvürsti vahel mingeid tülisid ei mainita. Peale ristiusu vastuvõtmist suurvürsti poolt olukord aga muutus. Vana-Vene aladel elavad soome sugu hõimud ristiti hulgakaupa ja väga vägivaldselt, mis halvendas oluliselt suhteid tšuudidega ning ühiseid sõjaretki sealtpeale enam ei korraldatud. Aastal 1030 tungis Kiievi suurvürst Jaroslav Tark hoopis Eestisse “tšuudide peale”, ilmse kavatsusega siinsed alad oma riigiga ühendada, kuid löödi 1061. aastal eestlaste poolt tagasi.

“Tšuudi” tähenduseks on pakutud “võõras” ning see nimi ei pruukinud algselt kuuluda ühelegi kindlale hõimule, vaid võis tähistada kõiki soomeugri keeli kõnelevaid rahvaid, kellel neid keeli mittetundvad slaavlased vahet ei teinud. Kui enamik teadlasi on veendunud, et alates 11. sajandist mõeldi leetopissides tšuudide all eestlasi, siis varasemate mainimiste puhul esineb ajaloolaste hulgas erinevaid arvamusi. Pole kindel, kas nendeks olid Kagu-Eesti aladel elanud eesti sugu hõimud, Peipsist idapool asunud saamide sugulashõimud või veel keegi. Esimesel juhul võiks tšuude seostada 6.-9. sajandini Kagu-Eestis levinud põletusmatustega liivakääbastega, mida leidub kõikjal ümber Peipsi ja Pihkva järve, kuid kõige rohkem Pihkva järve läänekaldal. Kuna Kagu-Eesti kääbaste hulgas leiduvad selle muidu üsna laialt levinud kalmetüübi vanimad esindajad, on tõenäoline, et need kujunesid välja just siin.

Muudetud: 24.01.2019

Valhalla – sõdalase viimne koda

Juurdlev ja rahulik olgu mehepoeg ja võitluseks valmis, iga mees rõõmus, iga mees reibas, kuni surm on silma ees. Ekslik on inime, kes arvab end elavat igavesti, kui väldib võitlust. Ei raugaeast leia ta eal seda rahu, mis odade antud.“ (Vanem Edda)

Odinit hüütakse Alfödriks, sest tema on kõigi jumalate isa. Kaks ronka istuvad tema õlgadel ja lausuvad talle kõrva sisse kõike uut, mida näevad või kuulevad, nimed on neil Huginn ja Muninn. Teda hüütakse ka Valfödriks, kuna kõik need, kes lahinguväljal (valril) langevad, on tema kasupojad – need ta võtab vastu Vingoolfi ja Valhallasse ja seal neid kutsutakse eestvõitlejaiks.

Neile kergesti tuntav on Odini taremood, kes tulevad tema juurde: piigid on roovideks, seinad kilpidest pandud, rõngasrüüd pinkidel. Õhtu pool uksel ripub üleval hunt, aga kõrgemal kõigub kotkas. Kits Heidruun seisab üleval Valhalla katusel ja närib Lääraadri puu (Ilmapuu) okstelt rohelist, tema nisadest aga voolab välja mõdu, täites iga päev sangaga anuma, mis on nii suur, et kõik sangarid sealt joonuks saavad.

Uksi küll viissada ja nelikümmend veel on Valhallal mu arust, meest kaheksasada igast minema kiirustab, kui vaja on hundiga (Fenrir) võidelda. Kuid ei kunagi ole inimeste arv Valhallas sedavõrd suur, et otsa saaks liha kuldi küljest, kelle nimi on Säähriimnir. Iga päev teda keedetakse, aga õhtuks on ta terve. Selle eine, mis Odini laual seisab, annab ta kahele hundile: Gerit ja Frekit toidab võitlustes taltunud auline kähmluste isa, sest et vaid viinast söönuks saab, elab relvaehtene Odin.

Aga millega sangarid meelt lahutavad, kui nad parajasti ei joo? Iga päev, kui nad on end riidesse pannud, võtavad nad relvad ja lähevad välja õuele ja peavad võitlust ja võidavad üksühte, see on nende mäng, ja kui hommikune eineaeg kätte jõuab, siis ratsutavad nad kotta sisse ja istuvad jooma. Uljaspead viimseni iga päev vehklevad Odini õuemail, nad valivad surmasid, naasevad võitlusest ja siis istuvad üheskoos rahus. Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev ja viimne lahing ehk Ragnarök, siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev, viimne lahing ehk Ragnarök, siis hunt (Fenrir) kugistab alla päikese ja teine hunt viib minema kuu, taevalaelt aga kaovad tähed. Kõik maapinnad ja mäed värisevad ja maa seest tulevad lahti puud, vajuvad kokku mäestikud ja purunevad kõik köidikud ning ahelad. Siis pääseb lahti Fenrir-hunt, siis uhub meri üle maa, sest jöötunite vägi läheb liikvele Midgardrimaos ning ta ründab maad. Mürast ja möllust lõhkeb taevas ja Muuspelli pojad ratsavad esile. Siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

(Lühendatud kogumikest „Vanem Edda“ ja „Noorem Edda”, tõlkinud R. Sepp)

Muudetud: 09.06.2017