„Viikingiaja olulisim kaugkaubandustee oli Austrvegr ehk Idatee, mis sai alguse Birkast (Hedebyst), suundus pärast Ahvenamaa ja Edela-Soome sadamate läbimist Rävala peale, kulgedes seejärel juba piki Põhja-Eesti rannikut Loode-Venemaa suunas. Sealsete suurte jõgede kaudu oli võimalik omakorda seilata edasi nii Kaspia kui ka Musta mereni. Suuremate kärestike juurde, kus kaupa tuli ümber laadida, hakkasid kiiresti kujunema kindlustatud punktid, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.” (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)
Pildil: Linnakse hõbeaare (11. saj / pilt: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut) ja Idatee.
Läänemerest ida poole jäävaid veeteid ning nende ääres asuvaid maid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr). Sellel teel oli omakorda mitu haru, millest enamus läksid kas läbi või lähedalt mööda ka Eestist, jättes siia maha suure hulga muistseid hõbeaardeid. Kõige rohkem hõbemünte on Eestist leitud 11.-12. sajandi vahetusest – enam kui 80 aaret. Seda on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemeremaal samal ajal.
Idatee ehk tee „varjaagide juurest kreeklasteni“ algas Sveamaalt (Ida-Rootsis) või Ojamaalt (Gotland) ning jooksis Ahvenamaa kohalt üle Põhjalahe Soome (Hanko-Porkkala). Kuna kariderohke Soome lõunarannik ei olnud laevatatav, sõideti edasi üle Soome lahe Naissaarele ja Rävala (Rebala) randa. Pirita jõe suue oli suurepärseks looduslikuks sadamakohaks – sobiva sügavusega ja tuulte eest hästi kaitstud. Seetõttu kujuneski sealne ümbrus juba rahvasterännuajal (5.-6. saj) väga tihedalt asustatud alaks. Pirita jõe järsul kaldakäärul asuv Iru linnamägi (rajatud u aastal 500) oli üheks esimeseks kihelkonnakeskuseks Eestis ning selle tähtsus tõusis viikingiajal (9.-11. saj) veelgi. Pirita jõe suudmest jätkus Idatee piki Põhja-Eesti rannikut – Toolse-Mahu-Narva.
Edasi sõideti mööda Narva jõge ja üle Peipsi järve Pihkvasse ning sealt Pihkva Emajõe (Velikaja), Polota ning Väina (Daugava) kaudu Dneprile, Kiievisse, Mustale merele ning Konstantinoopolisse. Polota ja Väina ühinemiskohale tekkis hiljem Polotski vürstiriik ning Väina ja Dnepri veelahkme ületamispaika Gnjozdovo viikingiaegne kaubanduskeskus (Smolensk).
Narvast võis aga sõita ka mööda Neeva jõge Novgorodi (Neeva-Laadoga-Olhava-Ilmen). Laadoga ja Olhava (Volhov) piirkond kujutas endast muistsete vepslaste asuala tuumikut ning jõe suudme lähedal asus Ida-Euroopa põhjaosa vanim kaubandus- ja käsitöökeskus Vana-Laadoga. Põhjala metsavööndi asukad tõid sinna kokku karusnahku, linn varustas neid omakorda kullassepatoodete, relvade ja tarbeasjadega. Ka see Idatee haru jõudis Lovati jõe kaudu lõpuks Dneprile või pööras Novgorodi juurest Volga peale, viies sealtkaudu vanasse Bulgarisse ning läbi Khasaari kaganaadi Kaspia merele, Kesk-Aasiasse ja Araabiasse. Kui sooviti sõita Pihkvast Novgorodi, kasutati selleks Šeloni jõge. Mitme olulise veetee ristumiskohta tekkinud Novgorodist sai 10. sajandiks piirkonna suurim ja tähtsaim keskus.
Uljamad meresõitjad, kes ei põlanud kallast silmist kaotada, võisid kasutada otseteed Ojamaalt Saaremaale ning sealt edasi Väinamerele. Ka Lääne-Eesti arheoloogiliste leidude puhul võib täheldada sarnasusi just Ojamaaga. Suure tõenäosusega oli Väinamere väravaks praeguse Salme jõe kohal asunud kitsuke väin Saaremaa ja muistse Sõrve saare vahel, sest Kura kurgus on meri salakaval ning halvasti laevatatav.
Väinamerelt võis sõita läbi Suure väina ning edasi mööda Põhja-Eesti rannikut või siseneda Pärnu lahte ning sõita mööda Emajõe veeteed (Pärnu jõgi-Võrtsjärv-Emajõgi) ülesvoolu Viljandisse, Tartusse ning Pihkvasse. Oluline oli ka Väina jõetee, mis sisenes Liivi lahest Väina (Daugava) jõele. Daugava probleemiks ning põhjuseks, miks seda viikingiajal vähe kasutati, oli selle kärestikurohkus.
Muudetud: 07.02.2018