Rubriigiarhiiv: Kalevala

Muistsed Kalevad

“Sealtap tõusis kuulus sugu,
Kange Kalevide seltsi,
Mehed kui tammed tugevad.”
 (“Kalevipoeg”)

Pildil: Kalevala kangelased mereretkel (joonistus: Nicolai Kochberg).

Kaleva on vanimaid eesti-soome-karjala kangelasnimesid. Seda on tarvitatud nii Soomes kui Eestis hiidvägimehe nimena (Kalev, Kalevipoeg) ja Kaleva soo asupaigana (Kalevala, Kalevate). Algupäraselt tähendas “kalev” tugevat ja on tekkinud sõnast “kali” (= jõud, vägi). Mikael Agricola (16. saj)  tekstide järgi “lõid Kalevipojad niidud” ehk ilmselt oli tegemist muistsete läänemeresoome maaharijatega.

Kaleva nuiamehed
Lennart Meri andmetel nimetati “kaliks” paadirullide pööramise või kivi kangutamise puud ning kalimeesteks-kaleviteks Läänemere muistseid meresõitjaid. Viiteid sellele, et muistsed kalevad olid mingid nuiadega tegelased, leidub veelgi. Näiteks nuiab Kalevipoeg meie rahvuseeposes oma vägeva vemblaga maha Soome tuuslari maleva. Võimalik, et just Kaleva sugu nuiameestele viitab ka Rooma kirjamees Tacitus (1. saj), jutustades Läänemere idarannal elanud aestidest, kes kasutasid relvadena nuiasid.

Kylfingid ja kolbjaagid
Skandinaavia saagakirjanduses on juttu Põhjala sõdalastest “kylfingidest“, kusjuures “kylfa” tähendab vanaskandinaavia keeles samuti nuia või kaigast. “Ynglingite saagas” ja “Edda” lauludes esineb Põhjala muistne kuningas Gylfi, kes valitses Läänemere ääres enne Odini ja aaside tulekut ning kelle käest aasid kavalusega maad said. Vene kroonikates esinevad muistsed ülikud Kolõvanov ja teised „kolbjaagid“ ning Bütsantsi 11. sajandi allikad nimetavad keisri palgasõduritena teenivaid „koulpingoisid“.

Muudetud: 09.08.2017

Mikael Agricola

Turu piiskopi Mikael Agricola (16. saj) loetleb oma “Psaltri” eessõnas läänesoomlaste paganlikke jumalaid:

„Neid kummardasid hämelased,
niihästi mehed kui naised:
Tapio metsas saaki andis, ja
Ahti veest kalu kandis.
Väinämöinen värsse tagus,
Rahkoi kuu mustaks jagas …
Ilmarinen rahu ja (kõue) ilma tegi,
ning edasi viis matkamehi.
Turisas andis võitu sõjas,
Kratti pidas hoolt varast,
Tonttu maja elu üle valitses,
kuna Piru paljusid hullutas.
Ka Kaped sõid neilt ära kuud,
Kalevipojad lõid niidud ja muud.“
(Mikael Agricola “Psaltr”)

Muudetud: 01.08.2018

„Kalevala“ pärisnimede seletusi

Pildil: Akseli Gallen-Kallele „Sampo kaitsmine“ (1896)

Ahti – eeposes Lemminkäise teine nimi.

Ahto – veehaldjas, Ahtola elanik, Vellamo mees.

Alue järv – tulesünniloitsudes esinev mütoloogiline järvenimi.

Ilma immed, Luonnotarid – “looduse tütred”, ilma- ja õhuhaldjad; vanim neist on Ilmatar.

Ilmatar – ilmatütar, Väinamöise ema.

Ilmarinen (Ilmari) – nimi on juba enne ühis-soome aega tähendanud kõrgemat ilmahaldjat või – jumalat. Taevavõlvi taguja. Tarvitatud ka tavalise mehenimena.

Jumal – see igivana sõna on tähendanud mingit kõrgemat taeva- ja kõuehaldjat. Jumalised on rahvarunodes Päevala pidurahva kohta käiv.

Kaleva – vanimaid eesti-soome-karjala kangelasnimesid. Algupäraselt tähendas „kalev“ tõenäoliselt lihtsalt tugevat ja on tekkinud sõnast „kali“ (jõud, vägi), nagu vägev sõnast vägi. Nime on arvatavasti tarvitatud juba ühis-soome ajal teatud kangelas- või ülimusnimena, kust ta on siirdunud nii eesti, karjala ja soome rahvalauludesse kui ka vene bõliinadesse. Hiljem tarvitati seda nii Soomes kui Eestis hiidvägimehe nimena, eriti ühenduses Kalevin poika, Kalevipoeg. Kalevala, Kalevate või Kaleva soo asupaik; rahvarunos esineb harva. Kalevatar, Kaleva soost naine.

Lemminkäinen – tavaline mehenimi niihästi vanadel karjalastel, soomlastel kui ka liivlastel, tähendab lemmitut, armastatut; vrd. eesti Lembitu. “Kalevalas” on tema nimega seotud ka muidu iseseisvad Ahti Saarelaise ja Kaukamoise lood.

Lokka – Ilmarise ema.

Louhi – rahvaluules esineb see peaaegu ainult loitsudes fantastilise nõiamoori või paha haldja nimena, samuti kui Loviatar. Alles Lönnrot on ta sealt liitnud ka Põhjala (rahvalaulus Vuojola) perenaise nimeks.

Mannu eit, Maa emand – maas asuv viljakushaldjas.

Metsala, Metsola, Metsa linna – metshaldjate kodu, kus asuvad metsaisand Tapio, metsaemand Mielikki ja hulk nende lapsi – metsatütreid, nagu Tellervo ja Tuulikki (ja Sinipiigad), metsapoegi, nagu Nyyrikki (Nyrckes) jt. Kuigi nad kehastavad metsa ja eriti metsloomade elujõudu ja on viimaste kaitsjad, kujutletakse neid nagu häid talupidajaid sõbralikena ka jahimehe vastu, kui see oskab neid ainult hästi meelitada, ise puhas olla jne.

Mielikki – metshaldja naine (arvatavasti sõnast „mieluisa“ – meeldiv) ja kõigi jahiloomade üle valitsev metsa perenaine. Kujutlus säärasest metsaemast pärineb arvatavasti juba iidsest matriarhaadi ajast.

Pimentola – pimeduse kodu, Põhjala teisendnimetus loitsudes.

Piru – kurivaim (vrd. leedu Perkunas, slaavi Perun).

Põhjala (Pohja, Pohjala) – loitsudes tähendab see enamasti umbes sama, mis Hiitola, paharettide elukoht kaugel põhjas. Vahel märgib ka surnute asukohta. Muis runodes mõistetakse selle all mingit asulat või küla (sama mis Vuojola), kuid ka üldse Soome põhjapoolset osa, praegustki Põhjamaad ja Lapimaad.

Päevala (Päivölä) – personifitseeritud päeva, s.o. päikese kodu, rahvarunos ka taeva piltlik nimetus. Päeva poeg ja tütar on mütoloogilised olendid ka Eestis ja väga vanad.

Sampo – salapärane nõidusjõuline tootmisese. Nimetus „sampo“ arvatakse tulnud sõnast sammas, sambake, millega algupäraselt on tähistatud taevavõlvi (“kirjukaant”) kandvat maailamsammast, mis iga päev end ümber keerab ja nii jahu jahvatab. Lönnroti käsitluse järgi  oli Sampo ka võimusümboliks, mille tõttu Kalevla Põhjalale makse pidi maksma.

Sööjatar (Syöjätär) – naispahareti kuju, muinasjuttudes lohede ema.

Tapio – metsa ülemhaldjas, Karjala ning Ida – ja Põhja-Soome jahirahva usundi tähelepandavamaid austusobjekte.

Tuuri – nähtavasti Ukko teisendnimetus (võib-olla mõjutatud Thorist).

Ukko – ilmajumal (sõnast „ukko“ – taat), eriti äikese ja pilvede haldjas. Esineb algupäraselt peamiselt isikustatud loodusjõu, mitte ülijumalana.

Väinämöinen – nimi nähtavasti algupäraselt tähendab mingi väina või laia jõe (vrd. Väina jõgi – Daugava) ääres asujat, Kalevala-runode peakangelane. Esineb enamasti lugupeetud ja nõidusvõimelise inimsangarina.

Äijö – Ukko teisendnimetus (sõnast „äijä“ – suur, palju; vrd. eesti äi ja äike).

(Lühendatud 1985. aasta „Kalevala“ väljaande pärisnimede registrist)

Muudetud: 23.04.2018

Kasutatud kirjandus / Kalevala

Jonuks, T. (tõlkinud ja kommenteerinud) 2003. Ynglingite saaga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Kello, K. 2015. Vürst Igori päikesevarjutus. Õpetajate Leht. 30.04.15.
Lönnrot, E. 1985. Kalevala. Tallinn. Eesti Raamat.
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Sepp, R. (tõlkinud) 1990. Noorem Edda. Tallinn. Eesti Raamat.

Muudetud: 09.08.2017