Pildil: Akseli Gallen-Kallele „Sampo kaitsmine“ (1896)

Ahti – eeposes Lemminkäise teine nimi.

Ahto – veehaldjas, Ahtola elanik, Vellamo mees.

Alue järv – tulesünniloitsudes esinev mütoloogiline järvenimi.

Ilma immed, Luonnotarid – “looduse tütred”, ilma- ja õhuhaldjad; vanim neist on Ilmatar.

Ilmatar – ilmatütar, Väinamöise ema.

Ilmarinen (Ilmari) – nimi on juba enne ühis-soome aega tähendanud kõrgemat ilmahaldjat või – jumalat. Taevavõlvi taguja. Tarvitatud ka tavalise mehenimena.

Jumal – see igivana sõna on tähendanud mingit kõrgemat taeva- ja kõuehaldjat. Jumalised on rahvarunodes Päevala pidurahva kohta käiv.

Kaleva – vanimaid eesti-soome-karjala kangelasnimesid. Algupäraselt tähendas „kalev“ tõenäoliselt lihtsalt tugevat ja on tekkinud sõnast „kali“ (jõud, vägi), nagu vägev sõnast vägi. Nime on arvatavasti tarvitatud juba ühis-soome ajal teatud kangelas- või ülimusnimena, kust ta on siirdunud nii eesti, karjala ja soome rahvalauludesse kui ka vene bõliinadesse. Hiljem tarvitati seda nii Soomes kui Eestis hiidvägimehe nimena, eriti ühenduses Kalevin poika, Kalevipoeg. Kalevala, Kalevate või Kaleva soo asupaik; rahvarunos esineb harva. Kalevatar, Kaleva soost naine.

Lemminkäinen – tavaline mehenimi niihästi vanadel karjalastel, soomlastel kui ka liivlastel, tähendab lemmitut, armastatut; vrd. eesti Lembitu. “Kalevalas” on tema nimega seotud ka muidu iseseisvad Ahti Saarelaise ja Kaukamoise lood.

Lokka – Ilmarise ema.

Louhi – rahvaluules esineb see peaaegu ainult loitsudes fantastilise nõiamoori või paha haldja nimena, samuti kui Loviatar. Alles Lönnrot on ta sealt liitnud ka Põhjala (rahvalaulus Vuojola) perenaise nimeks.

Mannu eit, Maa emand – maas asuv viljakushaldjas.

Metsala, Metsola, Metsa linna – metshaldjate kodu, kus asuvad metsaisand Tapio, metsaemand Mielikki ja hulk nende lapsi – metsatütreid, nagu Tellervo ja Tuulikki (ja Sinipiigad), metsapoegi, nagu Nyyrikki (Nyrckes) jt. Kuigi nad kehastavad metsa ja eriti metsloomade elujõudu ja on viimaste kaitsjad, kujutletakse neid nagu häid talupidajaid sõbralikena ka jahimehe vastu, kui see oskab neid ainult hästi meelitada, ise puhas olla jne.

Mielikki – metshaldja naine (arvatavasti sõnast „mieluisa“ – meeldiv) ja kõigi jahiloomade üle valitsev metsa perenaine. Kujutlus säärasest metsaemast pärineb arvatavasti juba iidsest matriarhaadi ajast.

Pimentola – pimeduse kodu, Põhjala teisendnimetus loitsudes.

Piru – kurivaim (vrd. leedu Perkunas, slaavi Perun).

Põhjala (Pohja, Pohjala) – loitsudes tähendab see enamasti umbes sama, mis Hiitola, paharettide elukoht kaugel põhjas. Vahel märgib ka surnute asukohta. Muis runodes mõistetakse selle all mingit asulat või küla (sama mis Vuojola), kuid ka üldse Soome põhjapoolset osa, praegustki Põhjamaad ja Lapimaad.

Päevala (Päivölä) – personifitseeritud päeva, s.o. päikese kodu, rahvarunos ka taeva piltlik nimetus. Päeva poeg ja tütar on mütoloogilised olendid ka Eestis ja väga vanad.

Sampo – salapärane nõidusjõuline tootmisese. Nimetus „sampo“ arvatakse tulnud sõnast sammas, sambake, millega algupäraselt on tähistatud taevavõlvi (“kirjukaant”) kandvat maailamsammast, mis iga päev end ümber keerab ja nii jahu jahvatab. Lönnroti käsitluse järgi  oli Sampo ka võimusümboliks, mille tõttu Kalevla Põhjalale makse pidi maksma.

Sööjatar (Syöjätär) – naispahareti kuju, muinasjuttudes lohede ema.

Tapio – metsa ülemhaldjas, Karjala ning Ida – ja Põhja-Soome jahirahva usundi tähelepandavamaid austusobjekte.

Tuuri – nähtavasti Ukko teisendnimetus (võib-olla mõjutatud Thorist).

Ukko – ilmajumal (sõnast „ukko“ – taat), eriti äikese ja pilvede haldjas. Esineb algupäraselt peamiselt isikustatud loodusjõu, mitte ülijumalana.

Väinämöinen – nimi nähtavasti algupäraselt tähendab mingi väina või laia jõe (vrd. Väina jõgi – Daugava) ääres asujat, Kalevala-runode peakangelane. Esineb enamasti lugupeetud ja nõidusvõimelise inimsangarina.

Äijö – Ukko teisendnimetus (sõnast „äijä“ – suur, palju; vrd. eesti äi ja äike).

(Lühendatud 1985. aasta „Kalevala“ väljaande pärisnimede registrist)

Muudetud: 23.04.2018