Rubriigiarhiiv: Pronksiaeg

Eesti varane pronksiaeg

Pildil: Kirvestega mehed pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), Muhu saarelt leitud pronksist odaots, pronksist rantkirves Äksist ja kivikirves Luunjalt.

Eesti pronksiaja esimest poolt nimetatakse varaseks pronksiajaks (1800-1100 e.m.a). Varast pronksiaega on kiviaja lõpust väga raske eristada, kuna sellel ajal elas meie maal inimesi veel väga vähe ja pronksi nad tegelikult eriti ei kasutanud.

Varasel pronksiajal jõudsid meie esivanemateni tõepoolest esimesed mujal valmistatud vasest luksusesemed (kirved, sirbid, odaotsad), kuid igapäevases elus kasutati endiselt kivikirveid ning puidust, luust ja kivist tööriistu ning relvi. Oletatavasti on üks vanimaid Eesti pronksesemeid Muhu saarelt leitud odaots, mis pärineb algselt Lõuna-Uurali piirkonnast.

Varasel pronksiajal olid inimeste peamisteks elatusallikateks endiselt jaht ning kalastus. Mõnel pool hariti siiski ka juba alepõldu. Kasvatati peamiselt otra ja põldu künti konksadraga, millega tuli künda risti kahes suunas.

Seoses põlluharimise laiema levikuga muutusid meie esivanemate usundis olulisteks taimedele elu andvad jõud – maa, päike ja vihm. Kujunesid välja pööripäevad, levisid päikese ja äikese kultus. Oluliseks usundiliseks nähtuseks oli kivi- ja pronkskirveste kasutamine rituaalsete esemetena. Pronksiaegseid varreauguga kivikirveid on seostatud äikesejumala kultusega.

Muudetud: 03.10.2016

Kaali meteoriit ja sellega seotud pärimused

„Kaali katastroofi tagajärgi on võrreldud väikese taktikalise tuumapimmi plahvatuse tagajärgedega. See on viimane maailma tihedasti asustatud piirkonda langenud hiidmeteoriit.” (Vello Lõugas „Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas”)

Pildil: Kaali meteoriidikraater Saaremaal (foto: Raivo Ird).  Kaali järvest leitud meteoriidiraua tükk (TÜ Loodusmuuseum / foto: Mare Isakar). Kaalist leitud pronksist ehtenõel (foto: Arheoloogiamuuseum).

Kaali meteoriidi langemine Saaremaale (u 16. saj e.m.a) tuli toonaste inimeste jaoks sõna otseses mõttes nagu välk selgest taevast. Pandivere kõrgustiku kandis atmosfääri tunginud raudmeteoriit läbis oma teekonna Saaremaale paarikümne sekundiga, kuumenedes selle aja jooksul mitme tuhande kraadini ning helendades silmipimestavalt, pikk tulesaba taga. Lennutee all rullus kurdistava mürina saatel üle maa kõike ettejäävat purustav lööklaine. Meteoriidi kokkupõrkel maapinnaga tekkis tohutu plahvatus ning veelgi suurem mürin, mida võis olla kuulda kuni tuhande kilomeetri kaugusele. Meteoriidi ergav saba oli taevas nähtav veel mõnda aega peale kokkupõrget ning eemalt vaatajaile võis paista nagu oleks Saaremaasse kaldu löödud hiiglaslik tuline vai. Plahvatuses õhku paiskunud tolm varjutas päikesevalguse ning ümberkaudsed maad mattusid süngesse hämarusse.

Hiidmeteoriidi langemine Saaremaale võis jätta selle tähelepanuväärse sündmuse tunnistajateks olnud inimeste mällu väga sügava jälje ning mälestus juhtunust võis kanduda edasi põlvest põlve. Päikese usuline ja sümboolne tähtsustamine sellel ajajärgul on täheldatav üle kogu Põhja-Euroopa – näiteks pärinevad umbes samast ajast (u 16. saj e.m.a) Nebra taevaketas ja Trundholmi päikesevanker. On võimalik, et meteoriidi langemist tõlgendati päikese kukkumisena taevast maa peale. Soome eepose „Kalevala“ järgi varastas Põhjala emand Louhi päikese, kuu ja tule. Peajumal Ukko särtsatas siis sõrmest tulukese, mille ta andis hoida neiu Imbile, kes aga tulekera maale pillas, millest suur põlemine ja kahju sündis. „Kalevalas“ on kirjeldatud ka Karjala meeste teekonda, kes tulekera jälitades üle Neeva jõe lõunasse liikusid. Skandinaavia muistendites õgib aga päikese hiiglaslik hunt, kes on pärit „Midgardrist ida poolt ühest puistust, mida Rauametsaks hüütakse“ (Noorem Edda).

13. sajandist pärineva Henriku Liivimaa Kroonika (Heinrici chronicon Livoniae) järgi olevat Virumaal, „kus oli mägi ja väga ilus mets (Ebavere mägi või Vaivara Sinimägedes), kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” Mainitud Tharapita (Taarapita) teekond langeb kokku meteoriidi oletatava lennujoonega. See võis näida Eesti muinaselanikele piksejumala endana, kes hävitava väe ja kõrvulukustava mürinaga isiklikult maale laskus. Samuti on meieni jõudnud vanu regilaule, kus räägitakse Saaremaa põlemisest („Nägin Saaremaa põlema“). Kaali meteoriidi langemisest ning selle mõjust muistenditele, nii Eestis kui ka mujal Euroopas, on põhjalikult kirjutanud Lennart Meri („Hõbevalge“) ja Vello Lõugas („Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas“).

Muudetud: 18.01.2018

Muinaspaadid ja varased mereretked

„Haabjatel ja õmmeldud (nahk)paatidel oli oma osa Läänemere-äärsete kultuuride lähendamisel.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Põdrapäised muinaspaadid pronksiaegsetel kaljugraveeringutel Karjalas ja Skandinaavias. Muistse nahkpaadi rekonstruktsioon Norrast (Alta muuseum / foto: Per Storemyr). Haabjas Käsmu meremuuseumist (Aarne Vaigu erakogu). Eestist leitud noorema pronksiaja kirves ja odaots (pildid: www.tutulus.ee).

Põhjala metsavööndi vanimateks sõiduvahenditeks olid puutüvest õõnestatud haabjad ning puitraamile õmmeldud nahast paadid, mida läänemeresoomlased kasutasid juba pronksiajal või varemgi. Hiljem asendus nahkkate õhukeste plankudega, mille kokkuõmblemiseks kasutati esialgu kuusejuuri, hiljem raudneete. Purje varastel veesõidukitel ei olnud, praeguste andmete põhjal sai Läänemere muinaslaev purje alles eelviikingiajal (6.-8. saj).

Kuna Põhjala metsasel ja soisel maastikul liikumine oli vaevaline, kulgesid muinasaegsed kaubateed peamiselt mööda jõgesid. Jõgi oli mugav ning kiire liiklustee – see oli maitsi rändamisest lihtsam ja paadiga sai vedada rohkem kaupa. Veeteede vahelisi lahkmeid ja kärestikke ületati mööda maad – paadininasse kinnitati rihm ja veeti seda nagu kelku järel. Selliseid paatide ülevedamise kohti nimetati lohistiteks. Seal tuli sageli kaupa ümber laadida ning aja jooksul kujunesid lohistipaikadesse mitmed linnad ning asulad, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.

Merd sõideti muinasajal valdavalt „ninalt ninale“ ehk piki randa, kallast silmist kaotamata. Kompassi ei tuntud, kaardi aset täitsid paljude põlvkondade jooksul mällu salvestatud pildiread teetähistest, mida lauldi ja korrati pikkadel talveõhtutel. Muinaslaevad tegid enamasti ühe mereretke aastas, oktoobrist aprillini merele ei mindud.

Esimesed pikemad mereretked võeti meie esivanemate poolt ette hiljemalt nooremal pronksiajal (11.-5. saj e.m.a). See oli vastastikuste mereretkede ja majandusliku õitsengu ajastu kogu Läänemerel, mistõttu seda nimetatakse vahel ka esimeseks viikingiajaks. Eesti rannarahva toonasele tihedale läbikäimisele Skandinaaviaga viitavad siit leitud skandinaaviapärased pronksesemed, laevkalmed ning mitmed vanaskandinaavia keelest pärinevad laensõnad. Kauplemisega tegelesid varasemal ajal peamiselt ülikud ning kaubeldi kaup kauba vastu ehk tehti vastastikku kingitusi. Veeteedel ja sadamakohtadel oli oluline osa muinasaegse ülikute kihi väljakujunemisel.

Muudetud: 07.02.2018

 

Noorem pronksiaeg ehk esimene viikingiaeg

„Nooremat pronksiaega on Läänemerel nimetatud esimeseks viikingiajaks. Läänemeri muutus sel ajajärgul sisejärveks.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Muistsed meresõitjad pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), pronksist odaots Vissuverest, luust hülgeharpuuni ots Iru kindlustatud asulakohalt, Läänemere muinaspaat (raamatust Raul Talvik „Teekond maailma ääreni”, joonistanud: Allan Kukk).

Eesti pronksiaja teist poolt nimetatakse nooremaks pronksiajaks (1100-500 e.m.a). Noorem pronksiaeg oli vastastikuste mereretkede ja majandusliku õitsengu ajastu kogu Läänemerel, mistõttu seda nimetatakse vahel ka esimeseks viikingiajaks.

Mereretkede tagajärjel levisid Eesti rannikualadel väga tugevad Lõuna-Skandinaavia mõjud, mida kinnitavad siit leitud skandinaaviapärased pronksesemed ning laevkalmed ehk kivilaevad. Mere tagant toodi Eestisse mitmesuguseid pronksesemeid – ehteid, odaotsi, nooli, kirveid ja isegi mõõkasid, vastu võidi viia hülgerasva, karusnahku ja mett. Tähtsal kohal oli ka merevaigukaubandus. Arvatavasti toodi esimesed rauast esemed meie maale samuti Skandinaaviast, praeguste andmete põhjal umbes aastal 500 e.m.a.

Seoses põlispõldude laiema levimise ja pronksikaubanduse kasvuga hakkas nooremal pronksiajal välja kujunema ka Eesti kohalike ülikute kiht. Põlispõldude juurde hakati maamärkidena rajama suuri ringikujulisi kivikalmeid, mille keskel asuvatesse kivikirstudesse  maetud ülikuperekondade peremehi nimetati tõenäoliselt kuningateks. Pronksi töötlemisega tegelevatest majapidamistest kujunesid aja jooksul Eesti esimesed kindlustatud asulad.

Muudetud: 22.12.2016

Muistsed kuningad kivikirstudes

„Rikka või pealiku tähenduses kujunes kuninga mõiste eesti keeles veel enne meie ajaarvamise algust. Ülikute kihi kujunemisel etendasid olulist osa mereretked ja sadamakeskustes arenes sotsiaalne eristumine kiiremini.” (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Ülikud pronksiajal (joonistanud: W. Petersen), Jõelähtme kivikirstkamed (foto: Heidi Tooming).

Seoses põlispõldude laiema levikuga hakkas Eesti rannikupiirkondades noorema pronksiaja (1100-500 e.m.a) jooksul põllumaad nappima. See viis maaomandi tekkimiseni ühiskonnas ning välja hakkas kujunema ka kohalike ülikute kiht. Tihedama asustusega aladel võidi haritavat maad pronksiaja lõpus juba ka maksustama hakata.

Omandiõigust ülesharitud maale püüti põlistada järjepidevalt ühes paigas elamisega. Kommetes ja usundis said seetõttu olulisteks kodu ning esivanemad, põldude juurde hakati maamärkidena rajama suuri ringikujulisi kivikirstkalmeid. Tõenäoliselt kuulus selliseid kalmeid omanud peredele rohkem maad kui tavalistele talupidajatele.

Kivikirstudesse maetud ülikuperekondade peremehi või pealikuid võidi juba nimetada ka kuningateks. Just nooremal pronksiajal, mil leidis aset elav kaubandus Eesti ja Skandinaavia võimukeskuste vahel, võeti läänemeresoome keeltesse üle arvukalt germaani laensõnu. Eesti keeles on sõna „kuningas” säilitanud oma kõige algsema vormi – protogermaani: kuningaz.

Pronksiaegsed kivikirstkalmed on omased rannikualadele – valdav enamik neist asub Saaremaal, Läänemaal ning Põhja-Eestis. Kalmed paiknesid tavaliselt kõrgematel kohtadel, kust avanes avar vaade ümbruskonnale, tihti merele või järvele. Tüüpilist kivikirstkalmet ümbritseb kividest ringmüür, mille keskel asuvasse suurtest paeplaatidest kirstu maeti peamiselt mehi. Märgid viitavad, et mingite rituaalide tarbeks võidi nende luid vahel ka kirstust välja võtta. Kirstu ja müüri vaheline ala oli täidetud kividega ja seda kasutati samuti matmiseks. Suuremate kalmete kõrgus võis olla üle 1,5 m ning kiviringi läbimõõt kuni 13 m. Sarnane kalmevorm püsis muutumatuna peaaegu tuhat aastat, suurem osa kivikirstkalmetest rajati ajavahemikus 1100-800 e.m.a. Kivikirstkalmele sarnane kalmevorm on laevkalme ehk kivilaev.

Muudetud: 03.10.2016

Läänemere kivilaevad

Pildil: Laevkalme Gotlandilt (foto: Jürgen Howaldt).

Laevkalme ehk kivilaev on kivikirstkalmele sarnane kalmetüüp. Kõige rohkem on laevkalmeid leitud Ojamaalt (Gotland), mõningaid ka Ahvenamaalt, Ölandilt, Edela-Soomest ja Kuramaalt. Eestist on teada kaks laevkalmet Sõrve poolsaarelt Lüllelt ning üks Tallinna lähedalt Väolt.

Laevkalmed pärinevad ligikaudu aastast 900 e.m.a ning peegeldavad tõenäoliselt Skandinaavia mõjusid. Erinevalt kivikirstkalmetest on laevkalmetesse maetud ainult põletatud surnuid ning sellised kivilaevad võisid olla mõeldud retkeks allilmas asuvasse surnute riiki.

Muudetud: 03.10.2016

Pronksikuningate kindlustatud asulad

„Pronks oli tollal lausa strateegilise tähtsusega materjal, kindlasti mitte odav ega igapäevane, selle valmistamine, hoidmine ja ümberjagamine või kaubakstegemine vajas kaitset.” (Valter Lang „Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis”)

Pildil: Eestist leitud noorema pronksiaja kirved (Ridala, Pohjaka) ja odaots (Vissuvere), kirvestega sõdlased pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), pronksi valamine muinasajal (foto: Eelco Kruidenier).

Eesti noorema pronksiaja (1100-500 e.m.a) ülikkonna väljakujunemisel oli oluline roll, lisaks maa omamisele, ka pronksikaubandusel. Pronksi omavatel ja töötlevatel peredel oli ühiskonnas suur mõjuvõim.

Eestis pronksi valmistamiseks vajalikku toorainet ei leidu ning see tuli vedada sisse mujalt – peamiselt Skandinaaviast. Kuna pronks oli väga hinnaline, vajas selle hoidmine ja käitlemine kaitset ning pronksiga tegelevatest majapidamistest kujunesid aja jooksul Eesti esimesed kindlustatud asulad. Jõukamate pronksikuningate majapidamised kasvasid üha suuremateks, koosnedes lõpuks paljudest peredest ja nende sõltlastest, kes kõik tegelesid pronksi maaletoomise, ümbersulatamise ja müümisega. Ilmselt olid sellised asulad ühtlasi ka piirkondlikeks võimukeskusteks.

Kaitseehitused pronksiaegsetes kindlustatud asulates kujutasid endast tavaliselt puust või kivist tara, vahel ka mullast valli. Sageli oli tegu kaherealise taraga (rõhtpalkidest, püstpalkidest või vitspunutisest), mille vahele jääv paari meetri laiune tühimik oli täidetud liiva, mulla või kividega. Selline vall oli piisavalt lai, et selle peal seista, liikuda ning välimise kõrgema seina taha varjudes ründajatele vastupanu osutada.

Pronksiaegsed kindlustatud majapidamised asusid näiteks sellistes kohtades nagu Iru, Narva Joaoru, Asva, Ridala ja Kaali. Saaremaal asuv Kaali paistab silma oluliselt võimsamate kindlustuste poolest kui teised samaaegsed asulad ning ümbritseti võimsa kividest ringmüüriga umbes 8.-7. saj e.m.a. Müüri pandud raudkivid on silmatorkavalt suured – osa koguni läbimõõduga 1,8 m. Hea asend tähtsal liiklusteel Visla suudmest või Ojamaalt (Gotland) Eesti randadele tõi Saaremaale palju rikkust – pronksiaegne Saaremaa oli metalli poolest rikkam kui ükski teine Eesti piirkond.

Muudetud: 03.10.2016

Vajangu pronksmõõk

Pildil: Vajangu pronksmõõk.

Eestist on leitud mõningaid nooremast pronksiajast (1100-500 e.m.a) pärinevaid pronksmõõkade tükke – ühed näiteks Saaremaalt, Sõrve säärest. Vajangu külast Lääne-Virumaal on aga pärit üks väga hästi säilinud terve pronksmõõk, mida kohalike inimeste poolt veel hiljaaegu pulmamõõgana kasutati.

65 cm pikkune mõõk on arvatavalt valmistatud Kesk-Euroopas Hallstatti piirkonnas umbes aastal 700 e.m.a ning sattunud meie maale Skandinaavia kaudu. Hallstatti mõõku on leitud peamiselt Mälari järve ümbrusest (Rootsis), Ojamaalt (Gotland), Ölandilt ning Lõuna-Soomest. Mõõk oli pronksiajal põhiliselt pealiku staatuserelv ning Vajangu pronksmõõk võis omal ajal kuuluda mõnele eesti sugu kuningale.

Muudetud: 03.10.2016

Kasutatud kirjandus / Pronksiaeg

Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Kello, K. 2004. Põhjamaine vaarao. Tallinna raamatutrükikoda. Tallinn.
Kiudsoo, M. 2016. Viikingiaja aarded Eestist. Imeline Ajalugu. Imeline Teadus. Eesti Meremuuseum.

Kriiska, A.; Tvauri, A.; Selart, A.; Kibal, B.; Andresen, A.; Pajur, A. 2006. Eesti ajaloo atlas. Tallinn. Avita.
Lang, V. 2007. Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis. Tartu.
Lõugas, V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Sepp, R. (tõlkinud) 1990. Noorem Edda. Tallinn. Eesti Raamat.
Sutrop, U. 2002. Taarapita – saarlaste suur jumal. Mäetagused, 16, 7 – 38.
Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus.Tartu.

Muudetud: 08.05.2017