Rubriigiarhiiv: Hilisrauaaeg

Läänemere viimased paganad

„12. sajandi algusest on siinmail leitud enam kui kaheksakümmend aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal.“ (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Detail Novgorodis asuvatest Sigtuna väravatest. Läänemere idakalda sõdalased viikingiajal. Hõbesõlg Muhumaalt (13. saj / pilt: Arheoloogiamuuseum).

Hilisrauaaeg (11.-13. saj) oli eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste kõrgaeg. 11. sajandiks olid Skandinaavia valitsejad võtnud vastu ristiusu, viikingiretkedele sealt enam ei mindud ning sellest ajast pärinevaid mündiaardeid sealt enam leitud ei ole. Vastupidiselt on aga 11. ja 12. sajandi vahetuse Eestist leitud kordades rohkem hõbeaardeid kui üheltki teiselt Läänemere maalt samal ajal. Suurem osa sellest hõbedast saadi tõenäoliselt siin toodetud sooraua müümisest naabermaadesse. Arvatavasti pole ka juhus, et läänemeresoomlaste majandusliku kõrgaja algus langeb kokku 1061. aastal toimunud Tartu vabastamisega Kiievi suurvürsti võimu alt ning eestlaste eduka sõjaretkega Pihkvasse. Järgmise poole sajandi jooksul puuduvad kroonikates igasugused teated Vene vürstide poolt Eesti alale korraldatud sõjaretkede kohta.

12. sajandiks ei olnud kristlus veel olulisel määral Eestisse jõudnud. Eestlased põletasid endiselt oma surnuid ning matsid neid kivikalmetesse. Kui läänepoolsete viikingite retked peale Skandinaaviamaade ristiusustamist raugesid, võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, keda ka idaviikingiteks nimetati. Väikeste ja kiirete laevadega korraldasid nad röövrünnakuid Taani ja Rootsi rannikule.

1187. aastal purustasid Läänemere idakalda paganad Rootsi tähtsaima keskuse Sigtuna, millest see linn enam ei toibunudki ning kuningriigi pealinn kolis üle Stockholmi. Retke ajendiks võis olla paar aastat varem toimunud norralaste rüüsteretk Eestisse, aga ka usupoliitilised vastuolud ja uued seadused, mis keelasid kristlastel paganatega kaubelda. Sigtunast toodi kaasa linna pronksplaatidega kaetud väravad, mis asuvad praegu Novgorodi Sofia katedraali ukse ees. Kuna väravad olid enne Novgorodi ilmumist vahepeal rohkem kui sada aastat teadmata kadunud, on oletatud, et need asusid võibolla mõnda aega hoopis Tartus ning novgorodlased viisid need siit kaasa alles mõnel oma 13. sajandi sõjakäigul.

Muinasaja lõpuks oli paganlik Eesti jäänud lääne- ning idakiriku mõjualade vahele ning nende surve alla. 12. sajandil  peetud lahingute suur hulk ja tasavägisus näitab eestlaste head sõjalist võimekust sellel ajal ning meie hilisrauaaegsed ringvall-linnused (Lõhavere, Pöide, Soontagana, Valjala, Varbola) on läänemeresoome rahvaste kõige võimsamad monumentaalehitised läbi ajaloo. 13. sajandil suutsid eestlased umbes kakskümmend aastat edukalt vastu panna suure hulga vastaste  järjekindlatele vallutamiskatsetele, enne kui lõpuks arvulisele ülekaalule alistuma pidid. Peale Eesti ristiusustamist läksid tähtsamad veeteed ja ülemerekaubandus sakslaste ning hansakaupmeeste kontrolli alla ning eestlased tõrjuti sellest aegamööda kõrvale.

Muudetud: 08.02.2018

Hilisrauaaegsed hõbeaarded

”Kui mujal Põhjamaades 11. sajandi teisel poolel mündiaarete moodustumine pidurdub ja 12. sajandi alguseks lakkab hoopis, siis Eestist teatakse just sellest perioodist ridamisi kogukaid mündiaardeid. 11. sajandi neljast viimasest aastakümnest ning 12. sajandi algusest on siinmail leitud enam kui 80 aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal. See oli läänemeresoomlaste kaubanduse kõrgaeg.“ (Näitus „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Eestist leitud 11.-13 sajandi hõbeaardeid (pildid: Arheoloogiamuuseum).

10. sajandi lõpul hakkas viikingiajal mööda Idateed läände tulvanud araabia hõbeda vool kokku kuivama. Alates 11. sajandist hakkasid ka Eestis araabia dirhemite asemel levima Lääne-Euroopa, eelkõige Ojamaa (Gotland), päritolu mündid. Suure tõenäosusega saadi see hõbe omal ajal raua tootmisest ja sellega kauplemisest. Eesti rannikupiirkondades on aarete tihedus suurim Saaremaal ja Virumaal, kust on ühtlasi ka kõige arvukamalt tõendeid muistsest rauatootmisest. Toorrauda veeti tõenäoliselt kõige rohkem välja just Ojamaale. 13. sajandi muistse vabadusvõitluse ajast on jäänud maapõue peamiselt ehetest koosnevaid hõbeaardeid. Selliseid on leitud näiteks Kostiverest ja Muhumaalt, ilmselt peideti need sõja ning vaenlase lähenemise hirmus.

Muudetud: 16.02.2018

Eestlaste usund hilisrauajal

„Breemeni Adami teoses räägitakse Läänemeres olevast saarest Aestland, mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel: „austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad füüsiliselt terved oleks ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks.”” (Tõnno Jonuks „Eesti muinasusund“)

Pildil: Kaali meteoriidikratri valli jalamil asuv „Kuradi puu“, muistsete puujumalate rekonstruktsioonid.

Hilisrauaaja alguseks ei olnud kristlus veel Eestisse jõudnud. Saksa vaimulik Breemeni Adam (11. saj) mainib oma kroonikas Eestis ja Kuramaal elavaid nõidu, arbujaid ja surnumanajaid, kelle juures kaugetelt maadelt käidud nõu küsimas. Seal räägitakse ka Läänemeres olevast saarest (Saaremaa?), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat, vaid austavad draakoneid ja linde, kellele toovad inimohvreid.

Hilisrauaajal põletasid eestlased endiselt oma surnuid ning matsid neid kivikalmetesse, mis olid küll muutunud varasemast ühetaolisemateks. Suurenes ka maahaudade ja laibamatuste hulk, tekkisid esimesed kalmistud. Surnutele pandi endiselt rohkelt kaasa ehteid, kuid relvi ja tööriistu enam mitte nii palju. Väga levinud oli hauapeatsisse või jalutsisse asetatud savinõu sütega.

Esimesteks märkideks kristlike mõjude jõudmisest Eestisse võivad olla kalmetest ja haudadest leitud võrdhaarse risti kujulised ripatsid, mis hakkasid levima 11. sajandil. Ristiusustamine tähendas kõikjal Põhja-Euroopas ka uue keskvõimu kehtestamist, mistõttu kohtas see tugevat vastuseisu. Paganliku soomeugri maailma vastureaktsioonina ristiusu levimise vastu on nähtud loomakujuliste (linnud, maod) ripatsite, kihvripatsite ja Thori vasarate kandmist. Samuti muistsete kivikalmete taaskasutusele võtmist ja uhkete laevkalmete või kuningakääbaste rajamist. Väga tugevaks paganliku religiooni sümboliks sai põletusmatus, mille vastu kirik pidas vajalikuks alustada võitlust.

1191. aasta jaanilaupäeval (23. juuni) leidis aset päikesevarjutus, mis eestlaste uskumuse kohaselt kuulutas kurjade aegade lähenemist. Sündmuse langemine aasta kõige tähtsamale pühale, mil ülistati tuld, päikest ja valgust, näis eriti halva endena. Samal ajal tegutsesid siin juba ka kristlastest misjonärid ning eestlased süüdistanudki Liivimaalt tulnud preestrit Theoderici selles, et ta „söövat päikese ära“. Kohe peale halvaendelist sündmust rüüstasidki novgorodlased järjekordselt Tartu (1191) ja pisut hiljem Otepää (1192). 1193. aastal kuulutas Paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu ning aastal 1208 korraldasid sakslased ja latgalid esimesed röövretked Ugandisse. Algas eestlaste muistne vabadusvõitlus, mis kestis kuni aastani 1227, mil kogu Eesti oli sunnitud alistuma ning võtma vastu ristiusu.

Muudetud: 07.06.2017

Taarapita

„Virumaal rajamail, kus oli mägi ja väga ilus mets, kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” (“Henriku Liivimaa kroonika”)

13. sajandist pärinevas “Henriku Liivimaa Kroonikas” (Heinrici chronicon Livoniae) on juttu „saarlaste suurest jumalast Tharapitast“, kes Virumaal asuvalt hiiemäelt Saaremaale lennanud. Keeleteadlase Urmas Sutropi teooria kohaselt võiks Henriku kroonika ladinakeelsete tekstide erinevates koopiates pisut erineval kujul (Tharapita, Tarapitha, Tharapitha) esineva nime eestipärane vorm olla Taarapita.

Kõlalt sarnast tegelast nimetab ka 13. sajandil Islandil kirja pandud “Knytlingasaga”. Nimelt  asunud Rügeni saarel kolm paganlikku jumalat, kelle kujud taanlased 1169. aasta paiku hävitasid – Rinvit, Puruvit ja Turupið. Lisaks mainib 8. sajandil Iirimaal elanud piiskop Feirgil ehk Aethicus Ister oma raamatus “Kosmograafia” saart nimega Taraconta, mis Lennart Meri ja Urmas Sutropi arvates võis olla Saaremaa (Taarakund, Taarakond).

Taara tegelaskuju Eestisse jõudmise lugu ei ole selge. Üheks võimaluseks peetakse, et Taara pärineb läänest ja tema eeskujuks on skandinaavia piksejumal Thor (Þórr). Teine võimalus on, et Taara on uurali päritolu ning moodustatud tüvest „tere“, mis algselt tähendas kõrget või ülemist. Sellisel juhul on tema sugulasteks saami Tiirmes (pikne), handi ja mansi Toorem (taevas, jumal) ning lõunasamojeedi karagassi Teere (taevas, jumal). Kolmanda variandina on võimalik, et kunagi on Euroopas olemas olnud ühtne piksejumal, kellest lisaks Thorile ja Taarapitale pärinevad veel Armeenia eelkristlik jumal Thorkh ning keldi piksejumal Taranis. Väga suur on ka tõenäosus, et mõjutusi tuli mitmest erinevast suunast ning aja jooksul sulasid kõik need tegelased rahvausundis ja müütides omavahel ühte.

Kuigi saarlaste suure jumala Taarapita olemus ja algne päritolu on jäänud tänini saladuseks, on meie teadusemehed valdavalt arvamusel, et tegemist oli muistsete eestlaste äikesejumalaga. Lennart Meri ja arheoloog Vello Lõugas on oletanud ka, et Taarapita lennutee vastab kunagisele Kaali meteoriidi langemise joonele ning Taarapita sünnilugu tuleks otsida justnimelt sealt.

Muudetud: 23.01.2017

Taarapita kohta loe rohkem SIIT!