„Vastuhakk oli eelnevalt korraldatud, selle juhid võtsid ühendust ja sõlmisid kokkuleppeid Rootsi ja Pihkva võimukandjatega ning olid olnud ühenduses Taani kuningaga.“
(„Eesti ajalugu II“)
Pildil: Jüriöö ülestõusu mälestusmärk Tallinnas Sõjamäel.
Seoses Taani kuningavõimu nõrgenemisega tõusis 14. sajandil päevakorda vahepeal taas Taani kätte sattunud Põhja-Eesti alade müümine Liivi ordule. See ei olnud aga meeltmööda kohalikele, kellele sobis valitsejaks palju enam Taani kuninga kauge ja lodev võim kui ordu raudne käsi. Taani ja Rootsi olid parajasti omavahel sõjas, Liivimaa valitsejad omakorda sõjas venelastega – eestlastele tundus olukord võimu haaramiseks soodne. Bartholomäus Hoeneke “Liivimaa noorema riimkroonika” andmetel „tahtsid Eestlased oma kuningaid saada“.
Ülestõusnute tegevus oli eelnevalt põhjalikult ette valmistatud, selle juhid võtsid ühendust ning sõlmisid kokkuleppeid Rootsi ja Pihkva võimukandjatega, samuti Taani kuningaga. Ülestõusu juhtideks ja korraldajateks peab ajaloolane Sulev Vahtre kõige tõenäolisemalt kõrgemat kihti talupoegi, varasemate muinasülikute järeltulijad, kelle käes oli endiselt kohalik haldusvõim (talupojaomavalitsused) ja kohaliku tähtsusega kohtupidamine (talupojakohtud). Nendel inimestel oli eestlaste ühiskonnas endiselt tähtis positsioon ja suur mõju. Ülestõusu korraldamisega võisid seotud olla ka eesti soost vasallid, kuigi mingeid kindlaid tõendeid selle kohta pole. Paraku, nagu enamike Eestis toimunud sõdade puhul tüüpiline, koosnesid ka ülestõusnute vastasjõud peamiselt eestlastest. Välismaalaste arv toonases Eestis ei olnud kuigi suur ning piirdus peamiselt juhtivate isikute ning linnakodanikega. Arvatakse, et piiskopi- ning orduvägedes oli eesti rahvusest sõjamehi isegi kuni 90%.
Jüriöö ülestõus algas Harjumaal, ööl vastu jüripäeva, 23. aprillil 1343. aastal. Mässajate vägi asus sõjalaagrisse Tallinna all. Umbes samal ajal algas sõjategevus ka Saare-Lääne piiskopkonnas, kus piirati ümber Haapsalu. Saksa ordu oli parasjagu (tõenäoliselt mitte juhuse läbi) sõdimas Pihkva piiril. Saanud teate ülestõusust, pöörduti sealt kiiresti tagasi. 4. mail toimusid Paides ülestõusnute ja ordumeistri vahel läbirääkimised, mis lõppesid eestlaste saadikute tapmisega sakslaste poolt. Ordumeistri sõjavägi, põrganud 11. mail ülestõusnutega kokku Kämblas ja Kanaveres, purustas 14. mail eestlaste sõjalaagri Lasnamäe Sõjamäel. Tallinn läks Saksa ordu võimu alla, ülestõusnute toetamiseks kohale jõudnud Turu ja Viiburi foogtid pidid samuti taanduma.
Sellega kogu asi aga alles algas. Jüriöö ülestõus kestis kokku umbes kaks aastat, mille jooksul kindlustasid harjulased vähemalt kaks linnust (võibolla Varbola ja Lohu) ning sakalased ühe. Mai lõpul sooritasid pihkvalased ülestõusnute kutsel sõjakäigu Tartu piiskopkonna lõunaosasse. Suvel oli vähemalt Harjumaa veel endiselt eestlaste käes, hiljemalt juulis algas sõda ka Saaremaal, kus võeti ära Pöide linnus. Alles oktoobri lõpus Preisimaalt Riiga saabunud abivägi suutis Harjumaa enese valdusesse saada. Eestlaste vastupanu lõplikku mahasurumist Preisi abivägede poolt pole kroonikates kuigi palju kirjeldatud, mistõttu on ülestõusu teise, võibolla hoopis olulisema, poole sündmused meile praktiliselt teadmata.
1344. aasta veebruaris tungis orduvägi üle merejää Saaremaale, kus saarlased olid kindlustanud ennast Karja linnuses. Pärast ägedat ja ohvriterohket võitlust linnus vallutati ning saarlaste juht Vesse hukati piinarikkalt – tema jalad rebiti kiviheitemasina abil liigestest välja. Lõplik Saaremaa vallutamine toimus aga alles 1345. aasta alguses, kui sinna suundus orduvägi koos abilistega Riia peapiiskopkonnast. 1346. aastal müüs Taani kuningas Harju- ja Virumaa Saksa Ordule, veel 1348. aastal taotlesid mõned Eestimaa vasallid üleminekut Rootsi või Taani kuninga võimu alla.
Muudetud: 23.04.2018