Loomislaulud

„Pääsukeine, päevalindu – tei ta pesa söödu pääle.
Munne kolmi muna sisse: üits sai aoss alla ilma,
teine päevas pääle ilma, kolmas sai kuusse taevasse.“
(Halliste 1889)

Pildil: Veelinnu kujutis Äänisjärve kaljuraiendilt (u 3000 aastat e.m.a).

Läänemeresoome rahvapärimuste järgi sündis maailm linnumunast. Sellest jutustavad eesti, ingeri ja karjala regivärsilised „Loomislaulud“ on tõenäoliselt võrsunud ühisest mütoloogilisest alusest. Rahvaluuleteadlased Matti Kuusi ja Ingrid Rüütel on esitanud nende laulude oletatava algmüüdi. Selle järgi on kõige enne olemas vaid taevas ja lõputu ürgookean, mille kohal Ilmalind (tavaliselt part) omale pesapaika otsib. Leidnud üksiku mätta, muneb ta selle peale kolm muna. Tuuleiil veeretab munad merre ning neist saavad taevas, maa, päike, kuu ja tähed.

“Kalevalas” ehitab “parti, pisku lindu” pesa Ilmatari veest välja tõstetud põlve peale ning muneb sinna seitse muna. Lind hakkab mune hauduma, mille peale Ilmatari põlv nii kuumaks läheb, et ta seda väristab ja munad vette veerevad. Munad lähevad katki ning saavad maaks, taevaks ja taevakehadeks. Algsetes karjala runolauludes on Ilmatari asemel Väinämöinen, kelle põlve peale Ilmalind pesa ehitab.

Karjala versioonile sarnase pärimuse on Saaremaalt Karja kihelkonnast omal ajal kirja pannud ka usundiloolane Oskar Loorits. Selle järgi olla üks „liig vana ja tugev neitsi“ 700 aastat käima peal olnud. Viimaks olnud tal üks poeg vee peal, põlved kõveras. Siis olla üks „rängata suur kotkas“ sinna juhtunud ja poisi põlvede vahele suure muna munenud. Jumal võtnud selle muna ja olla sellest maailma valmistanud, nagu ta praegu on.

Eestis laiemalt tuntud ja ilmselt hilisemast ajast pärinevates „Loomislauludes“ on peategelaseks Päevalind, sinikirju linnuke või pääsuke. Nendes lugudes lendab linnuke koplisse, kus on kolm põõsast – sinine, punane ja kuldne, ning valib viimase endale pesapaigaks. Kolm kuud haudub lind mune, seejärel loobib ta koorunud pojad pesast välja ning nendest saavad päike, kuu ja põllukivid.

Sarnaseid maailma munast loomise müüte on tuntud laial alal Ida-Euroopast Uurali mägedeni. Ka Vahemereäärsete kultuuride mütoloogias esinevad mingi jumalik lind ja muna. Neid müüte põhjalikumalt uurinud mütoloogid Uku Masing, Ülo Valk ja Enn Haabsaar on jõudnud ühisele järeldusele, et tõenäoliselt ulatuvad nende lugude juured tagasi Kesk- ja Ida-Euroopa kõige esimeste elanike ehk paleoeurooplasteni, kes asustasid siin taanduva mandrijää alt vabaneva maa ning kõnelesid teadusele seni tundmatuks jäänud keeltes. Nendelt võtsid munapärimuse hiljem üle siia saabunud soomeugrilased ja indoeurooplased. Paleoeurooplaste hulka kuulusid ka meie kodumaa kõige esimesed asukad, kes võisid seega mingit sarnast lugu juba teada.

Idapoolsete soome-ugri rahvaste hulgas (nt handid ja mansid) on levinud veidi teistsugune loomismüüt. Niinimetatud sukeldumismüüdis sukeldub veelind (tavaliselt part, metshani või kaur) algookeani põhja ning toob sealt üles tükikese muda, mis seejärel maaks kasvab. Tavaliselt sukeldub vee alla mitu lindu, kuid edu saadab vaid ühte. Sukeldumismüüdid on tuntud Ida-Euraasias ja Põhja-Ameerikas, ulatudes lääne suunas karjalaste ja slaavlasteni. Enn Haabsaare hinnangul loodi algne sukeldumismüüt Siberis. Kuna kõige vanema versiooni sellest on Põhja-Ameerika indiaanlaste esivanemad Aasiast Ameerikasse rännates endaga kaasa viinud, pidi see olema tekkinud juba enne nende lahkumist. Sukeldumismüüdi hilisemates versioonides osalevad lisaks lindudele loomistöös ka jumal ja kurat, mille puhul on tõenäoliselt tegemist juba indoiraani mõjutustega.

Arvatavasti on nii maailma munast loomise müüdid kui ka sukeldumismüüdid tekkinud juba vanemal kiviajal. Nendega on kirjanik, filmimees ning soome-ugri rahvaste asjatundja Lennart Meri seostanud ka Äänisjärve kaljuraiendeid (IV-III aastatuhat e.m.a). Loomismüütide võimalikke seoseid kaljuraiendite ja veelinnu kujutistega nooremast kiviajast on maininud ka eestlaste muinasusundit uurinud ajaloolane Tõnno Jonuks. Usundiloolane Juha Pentikäinen arvab aga, et soome “Loomislaulus” kohtuvad kosmilise muna motiiv lõuna poolt ja sukelduva veelinnu motiiv põhja poolt ning Läänemeri ongi piiriks nende kahe müüdi vahel.

Muudetud: 21.08.2020

>>> Kasutatud materjal

>>> Loomislaulude kohta loe rohkem SIIT! 

Üks mõte “Loomislaulud”

  1. Kalevala versiooni võib seostada Billingeni katastroofiga 10 232 aastat tagasi, kui Balti jääpaisjärve veed tungisid Skandinaavias Mälari järvistu kandist Põhjamerre ja aasta jooksul langes meie merepind mitukümmend meetrit. Suurem osa Eesti aladest tuli mere alt välja. Ilmatar tõstis põlve?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga