Rubriigiarhiiv: Sõdalased

Õilsa ütlemised – elujuhiseid sõdalasele

„Sel tarkus on tallel, kes teed on tallanud ja kaugel käinud. Vaid sellel on selge, mis koor on, mis sisu, kel omal on oidu.“ (Vanem Edda)

Pildil: Varjaagid 10 sajandist (joonistused: Oleg Fedorov)

Leek algab leegist, kuni lõpuni põleb, tuli elustub tulest. Kaaslane kasu saab kaaslase sõnast, ei üksiklast õpeta ükski. Kuivab pedakas külakünkal, pole koort, ei krooni tal kaitseks. Nõnda ka inime, keda ükski ei armasta: milleks ta enam elab? Kui sinul on sõber, keda hästi usaldad, ja ootad armsust ta käest – talle jooda siis mõtteid jootude vastu, sõida sageli külla. Sõber sõpra rõõmustab relva ja rõivaga, mis endale tundub, et tarvilik. Andja ja kinkija on iidseimad sõbrad, kui and tuleb soojast südamest. Pole seda ju palju, mida pakkuda on, tihti kaalub ka vähene kiitus. Poole leiva ja täie lähkriga kosisin endale kaaslase. Halva sõbra maja on kaugel, kui ta ka lähedal kõrguks, hea sõber on otse siinsamas, kui tuleks ka ringi rännata.

Oma sõbrale inime olgu ka sõber, võtku sõpradeks sõbra sõpru, kuid vaenlase sõpru ärgu ta sugugi arvaku enese sõpradeks. Kui on sul keegi, keda hästi ei usalda, ja ootad talt ikkagi armsust: kenasti kõnele, koledat mõtle ja vasta riukaga valele. Ja kui on siis keegi, keda hästi ei usalda, kelle mõtted sulle ei meeldi: naera ta meelt, talle naera näkku, olgu andamid täpselt tasa. Irvega irve vastu las astuvad sangarid, ja vembuga vale vastu.

See varakult väljugu, kel töökäed vajaka, ja hoidku töötegu hinges. Kes hommikul magab, jääb ilma mõnestki, virk on pooleldi varakas. Taibutu ineme öösi on ärkvel, üha mõtleb ja mõlgutab, on hägune peast kui saabub hommik, kuid häda on jällegi hakkamas.

Vajab erku ja oidu, kes kaugel omadest, kodus ju tullakse toime. Välja peal ärgu mees oma relvadest millalgi astugu sammugi eemale – ei või kunagi teada, kus kohal just teel olles tuleb pruukida oda. Kõiki uksi enne edasiastumist sina valvsalt vaata – ei teada või eales, kas tare põrmandal pole vastas ehk vaenlane. Kui lähened tarale tasa ja targu, ei siis õnnetus toimelist taba, sest ustavamat sõpra ei saa sina kuskilt kui seda on selge oid.

Mõistmatu inime mõtleb, et iga naeratav nägu on sõprusest, et iga suuseadja on ta sõber. Siis alles oimab, kui tingi saabub, et kaitsja on hoopiski kadunud. Oma võimu peab hoidma, kel vähegi mõistust, vaguralt vaos, sest ikkagi selgub, kui südikaid kohtub, et üks on ühest üle. Sõnade eest, mis teistele sõnatud, on tihtigi tasu oodata.

Kes ohtusid arvestab, see lauda istudes vaatleb ja vaikib, ta teritab kõrvu, teritab silmi. Mis tuleb, on targale tähtis. Halb on harjumus aruga hiilata, meel olgu mõõdukas. Kosta ja küsida on tarkade kohus, et olla oiukaks arvatud – paneb muigama see, kes midagi ei mõista ja teadjate tares istub. Mõistmatu inime, kui läheb mõistjate sekka, olgu vait ja vagusi – keegi ei märka, et ta miskit ei mõista, kui ta keelt peab kammitsas. Ei tea see mees, kes midagi ei tea, kunas liialt lobiseb, paljugi vatrab sisutuid sõnu. Kibelev keel, kui puudub keelaja, satub harva hea peale. Mida üks peab teadama, jäägu ka ühele, teavad kolm, siis teavad kõik.

Kes lauas ahmib ahnelt ja arutult, see sööb end siruli. Kohtlaselt mõnitab enese magu, kui tuleb kord targa juurde. Kui juhm tuleb lauda, on ta vait ja jõllitab või mõmiseb mõnda, kuid mis pea sees on mehel, otsemaid pudeneb, kui maitseb kord märjukest. Ei kaugelt nii hea, nagu õlut on kiidetud, pole ta nüüd ega pärastki, mida rohkem joob mees, seda vähem januneb ta oma mõistuse järele. Ei kurjemat koormat saaks tee peale kaasa kui painavat peatäit. Ei paremat panna saaks teeline pauna kui mehist ja kainet mõistust, see kaugele minnes on kallim kui kuld, see on vaevase vara.

Tuleb võõrsilt lahkuda, mitte lee ääres lesida pikemalt ühes paigas. Sõprust ei kosuta see, kes kauaks jääb lahkesse lauda. Hea on talulapp, ükskõik kui tilluke, ise seal oled isand. Pitsitab südant, kui paluma pead igakord einet. Olgu kitsesid kaks, olgu koda või okstest, parem siiski kui santida. Puukoor katuseks ja kuivad laastud olgu mehele mõõduks, palju puid on tarvis, halge ja pinde kuuks kuueks ja kauemaks.

Õnnelik on see, kes omal jõul seista suudab armus ja au sees. Õnnelik see, kel enda käest võtta on au ja arukus elus, sest sageli halvaks osutub soovitus, mis teiselt on vastu võetud. Paha on kiitus, paha parim sõnagi, mis uhkuses teise käest tingitud. Rumal mees, kui ta looma saab või naise armugi võidab, teda täidab siis suur enesetunne, kasvab kõvasti edasi uhkuses. Igerik inime, armetult loodud, naerab vaid teisi takka. Ei tema tea, mida teadma ta peaks, et on endalgi vigu vammuses.

Parim on elu ja õnnelik elu, kes liigub, saab lehma. Nägin kerkivat suitsu suurniku koldelt, aga surm seisis sängi taga. Parem on poeg, ka siis, kui ta pärast su surma sünniks, harva mälestab tee ääres mõnd kivine märk, kui sugupuu seda ei sea. Loomad surevad, sugupuud surevad ja sina sured samuti, ei kao aga kunagi meeste kõne, kui on hinnata head. Seda kõike võib näha, kui küsida ruunidelt, jumalaist märgitud märkidelt. Neid ülemad valdjad lõid, neid iidsed laulikud lõid, sel kohal on kohaseim vaikida.

(Lühendatud kogumikust „Vanem Edda“, tõlkinud R. Sepp)

Muudetud: 09.06.2017

Muistsed Kalevad

“Sealtap tõusis kuulus sugu,
Kange Kalevide seltsi,
Mehed kui tammed tugevad.”
 (“Kalevipoeg”)

Pildil: Kalevala kangelased mereretkel (joonistus: Nicolai Kochberg).

Kaleva on vanimaid eesti-soome-karjala kangelasnimesid. Seda on tarvitatud nii Soomes kui Eestis hiidvägimehe nimena (Kalev, Kalevipoeg) ja Kaleva soo asupaigana (Kalevala, Kalevate). Algupäraselt tähendas “kalev” tugevat ja on tekkinud sõnast “kali” (= jõud, vägi). Mikael Agricola (16. saj)  tekstide järgi “lõid Kalevipojad niidud” ehk ilmselt oli tegemist muistsete läänemeresoome maaharijatega.

Kaleva nuiamehed
Lennart Meri andmetel nimetati “kaliks” paadirullide pööramise või kivi kangutamise puud ning kalimeesteks-kaleviteks Läänemere muistseid meresõitjaid. Viiteid sellele, et muistsed kalevad olid mingid nuiadega tegelased, leidub veelgi. Näiteks nuiab Kalevipoeg meie rahvuseeposes oma vägeva vemblaga maha Soome tuuslari maleva. Võimalik, et just Kaleva sugu nuiameestele viitab ka Rooma kirjamees Tacitus (1. saj), jutustades Läänemere idarannal elanud aestidest, kes kasutasid relvadena nuiasid.

Kylfingid ja kolbjaagid
Skandinaavia saagakirjanduses on juttu Põhjala sõdalastest “kylfingidest“, kusjuures “kylfa” tähendab vanaskandinaavia keeles samuti nuia või kaigast. “Ynglingite saagas” ja “Edda” lauludes esineb Põhjala muistne kuningas Gylfi, kes valitses Läänemere ääres enne Odini ja aaside tulekut ning kelle käest aasid kavalusega maad said. Vene kroonikates esinevad muistsed ülikud Kolõvanov ja teised „kolbjaagid“ ning Bütsantsi 11. sajandi allikad nimetavad keisri palgasõduritena teenivaid „koulpingoisid“.

Muudetud: 09.08.2017

Maaema sigasõdlased

Pildil: Ei ole teada, milliseid metskuldi kujutisi Tacituse kirjeldatud aestid täpsemalt kandsid, küll aga on  metssea kujutisi kiivril kandvaid sõdalasi teada mujalt. Pildil on skandinaavlaste viljakusjumalanna Freyja, Ungarist leitud hõbemünt (1. saj) ning skandinaaviapäraste kiivritega sõdalased 7. sajandist.

Muistsetest aestidest kirjutades mainib Tacitus (1. saj), et oma usu märgina kandnud need emajumalat austavad nuiamehed metskuldi kujutisi. Kult on paljudes usundites sõjalise jõu, mehelikkuse ja viljakuse sümbol. Skandinaavia mütoloogia tunneb hiilgavate harjastega taevakulti, kes veab viljakusjumala Freyri kaarikut, suur kult on kaaslaseks ka Freyri õele Freyjale (Maaema).

Tacitus ei täpsusta, kuidas aestid oma metskuldi kujutisi kandsid. Eesti kalmetest on leitud erinevaid metssea kujulisi ripatseid ning metssea kihvadest tehtud ehteid. Pole aga võimatu, et tegu oli hoopis mingite peakatete või kiivritega, kuna Tacitus kirjutab, et metskuldi kujutis “korvab relvi, on kaitseks kõikide vastu ja annab jumalatari kummardajaile puutumatust isegi vaenlaste keskel”. Näiteks kandsid Skandinaaviast pärinevad sõdalased metskuldi kujukesi oma kiivritel, mida on korduvalt mainitud ka eeposes „Beowulf“. Need kiivrikujud olid seotud viljakusjumal Freyri ning jumalanna Freyja kultusega. Lisaks pakkus paksust metallist valatud või sepistatud „kiivrikult“ lahingus kaitset tugevamate löökide vastu, mis sobiks hästi Tacituse seletusega nende kujutiste kaitsvast iseloomust. Tacitus märgib ka ära, et aestidel olid „sveebide tavad ja välimus“. Tacituse andmetel elasid germaani sugu sveebid ja suioonid (svealased) kõikjal ümber Läänemere (Mare Suebicum).

Muudetud: 18.08.2017

Beowulf

Pildil: Skandinaavia sõdalane 7. sajandist.

Umbes 8. sajandi paiku Inglismaal kirja pandud anglosaksi eepos „Beowulf“ räägib samanimelise göta sõdalase kangelastegudest. Poeemi tegevus toimub 6. sajandi Taanis ja Rootsis, tõenäoliselt viisid Taani aladelt välja rännanud anglosaksid selle loo algversiooni endaga kaasa Inglismaale, kus see hiljem kirja pandi.

Eepos koosneb omamoodi kahest väga erinevast kihist. Esiplaanil toimuvad Beowulfi kangelasteod on mütoloogilise iseloomuga ning kujutavad endast võitluseid ilmselgelt muinasjutuliste olenditega. Beowulfi nimi (bi-ulfr, bi-wulf) tähendab “mesilinnuhunti” ehk karu ja tema tegelast seostatakse ka paljude rahvaste mütoloogias levinud Karupoja muistenditega, milles karust põlvnev või muul moel karuga seotud kangelane peab võitlema koletistega, kellest keegi teine jagu ei saa.  Kõige enam võib Beowulfi lugudes leida sarnasusi Rootsimaal vestetud juttudega Biulf Biörnipojast.

Samal ajal jookseb fantastiliste „Karupoja episoodide“ taustal väga detailne ajalooline sündmustik. Kõige kindlamaks orientiiriks “Beowulfi” sündmuste ajaloolisse konteksti paigutamisel on götalaste kuninga Hygelaci (muinaspõhja: Hugleikr) hukkumine rüüsteretkel Friisimaale 519. a paiku. Samuti annab eepos üsna põhjaliku ülevaate sellele sündmusele järgnenud Svea-Göta sõdadest, mida on mainitud ka “Ynglingite saagas”.

Tundub nagu oleks eepose koostamisel  võetud eelpool mainitud fantastilised põhisündmused, mis võisid pärineda mingist paju varasemast mütoloogilisest pärandist ning seostatud need tuntud tegelastega lähiminevikust. Tulemuseks ongi meieni jõudnud ainulaadne kangelaspoeem, mida peetakse ka Põhja-Euroopa esimeseks terviklikuks ilukirjanduslikuks teoseks.

Muudetud: 09.06.2017

Beowulfi kohta loe rohkem SIIT!

Viikingid ehk varangid

„Varalise (varang) all võiks mõista laevkonna liiget, kaaskondlast, keda seob meeskonnaga mitte sugulusvahekord, vaid „hinge ja vere” vanne, Läänemerel tuntud kui „vaering“.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Viikingilaev ja varjaagid sõjaretkel (10. saj / pilt: Aleksei Averjanov).

Viikingiteks (vanaskandinaavia: víkingr – mereretkija) nimetati Põhjala muistseid meresõitjaid. Viiking ei olnud rahvus, vaid amet – iga mees võis soovi või vajaduse korral viikingiks käia. Idapoolsetel maadel tunti viikingeid ka varangide ehk varjaagidena (vanaskandinaavia: væring – vanne; væringjar – sõdalane, vandeseltsiline). Eesti keeles on nimetusel “varang” ilmne sarnasus sõnaga „vara” (varandus). Varang võis olla meie esivanemate jaoks varaline, varalkäija, vararetkija, varas vms. Lääne-Euroopas nimetati viikingeid ka normannideks (vanaskandinaavia: norðmaðr – põhjalane).

Skandinaavia viikingitel olid oma aja kohta väga head laevad. Tegelikult olid need pigem suured paadid – kerged, kiired ja sobilikud jõgedel liikumiseks. Selline laev võis madala süvise tõttu sõita otse kaldasse ning vajadusel oli seda võimalik üle kuiva maa järgmisele veeteele lohistada. Purje sai Läänemere muinaslaev praegustel andmetel eelviikingiajal (6.-8. saj). Eesti kalmetest leitud laevaneetide põhjal võib järeldada, et siinsed veesõidukid sarnanesid skandinaavlaste omadega. Laev oli muinasajal tavaliselt kogukonna, pere või vannutatud sõjasalga ühisomand. See oli hinnaline vara, mille väärtus võis võrduda suure talu maksumusega.

Skandinaavia viikingid võtsid oma laevadel ette pikki retki nii läände kui itta. Esimesed retked Läänemere idakaldale ehk Idateele (Austrvegr) tehti juba eelviikingiajal, mida Vendeli leiukoha järgi Rootsis ka Vendeli ajaks nimetatakse. Umbes aastal 600 jättis oma elu Eestisse siia rüüstama tulnud Uppsala kuningas Ingvar. 7. sajandil tekkis skandinaavlaste asundus Grobinasse (Läti läänerannikul) ning 8. sajandil Vana-Laadogasse (Venemaal). 8. sajandisse on ajandatud ka Saaremaalt Salme külast leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused Mälari piirkonnast pärit üliksõdalaste ning Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga.

8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale ning seda loetakse üldiselt viikingiaja (9.-11. saj) ametlikuks alguseks Euroopas. 9. sajandi alguses jõudsid varjaagid piki Volga ja Dnepri jõeteid Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Tekkinud Läänemerest kuni Musta mereni küündiva kaubandusvõrgustiku osadena tekkisid veel mitmed varalinnalised keskused – Hedeby (Taanis), Birka (Rootsis), Novgorod ja Pihkva (Venemaal). Varjaagidest ülikud etendasid olulist osa ka Vana-Vene riigi kujunemisel ning jõudsid välja Konstantinoopolisse, kus osa neist teenis keisri ihukaitsjatena Ida-Rooma sõjaväes.

Skandinaavia viikingite retked kestsid kuni 11. sajandini, mil Taanis, Norras ja Rootsis võeti vastu ristiusk. Peale seda võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, kes jätkasid viikingiks käimist veel kuni 13. sajandi alguseni.

Muudetud: 07.02.2018

Kuningas Ingvar ja Kivi lahing

“Kuningas Eysteinni poeg Yngvarr oli seejärel kuningas Rootsimaa üle. Ta oli vägev sõjamees ja oli tihti sõjalaevadel, sest siis oli jälle Rootsimaal palju sõdu mõlemate, nii taanlaste kui ka idateemeestega. Kuningas Yngvarr tegi rahu taanlastega ja võttis ette sõjakäigu Idateele. Ühel suvel viis ta väe välja ja sõitis Eestimaale ning sõdis seal suvel paigas, mille nimi on Kivi. Seal tulid eestlased välja suure väega ja nad pidasid lahingu. Seal oli nii vapper vägi, et rootslased ei saanud vastu. Seal langes kuningas Yngvarr, kuid tema vägi põgenes. Ta sai maetud sinna mereranna lähedale. See oli Adalsyslas. — On öeldud, et Yngvari Sysla sugu surmanud on ja lainete südames hiilgava kuninga ihhu eestlaste vägi haavad lõi ja Idameri kõrget surnut maheda lauluga lõbustab.“ („Ynglingite saaga“)

Pildil: Kiiver ja võitlevate sõdalaste kujutised Rootsist (7. saj), kivine rand Eestis (foto: Urmas Haljaste), Rootsi eliitsõdalane (7. saj).

Islandlane Snorri Sturluson (13. saj) on “Ynglingite saagasse” kirja pannud, kuidas eestlased (eistr, aestr) käinud mitmel korral Sveamaad rüüstamas. Ühel suvel (u aastal 600) kutsus Uppsala kuningas Ingvar (Yngvarr) kokku sõjaväe, tuli maale nimega Adalsüsla (Aðalsýsla) ja rüüstas kohas nimega Kivi (Stein). Kui kohale jõudis ülekaalukas eestlaste (sýslu kind) vägi, siis kuningas Ingvar langes ning maeti sinnasamasse merekaldale. Hiljem oli Ingvari poeg Önundr veel omakorda Eestisse retke korraldanud ja oma isa eest kätte tasunud.

Kivi lahingu täpne asupaik on siiani teadmata ning kurikuulsa Rootsi kuninga haud leidmata. Adalsüsla on saagades tähendanud “maad, mis asub Saaremaa vastas” ning seda on valdavalt tõlgendatud Läänemaana. “Kivi” nimelisi kohti leidub Läänemaa kivistel randadel mitmeid (Kiideva/Kividepää, Kiviküla) ning veelgi rohkem leidub seal lihtsalt suuri kive, mida võidi kohatähisena kasutada.

Teise võimaliku lahingupaigana on pakutud Saaremaad. Näiteks on 12. sajandil koostatud ladinakeelses teoses “Historia Norvegiae” väidetud, et Ingvar langes just Saaremaal (Eýsýsla). Sellele, et lahing toimus mingil saarel, viitab “Ynglingite saagas” kasutatud kujund “lainete südames”. Kirjeldusega „Saaremaa vastas“ võiks sobida ka Sõrve poolsaar,  mis oli muinasajal veel omaette saar. Sõrvet eraldas Saaremaast Salme väin, läbi mille läks tõenäoliselt omaaegne tähtis läänest itta kulgev veetee.

Kunagise Salme väina asukohast hiljuti leitud uhked laevamatused rootsi päritolu kuninglike sõdalastega viivad samuti mõtted kohe Ingvari sõjaretkele, kuid neid kahte sündmust lahutab, vähemalt praegu kehtivate dateeringute põhjal, umbes poolteist sajandit.

Muudetud: 20.11.2017

Salme muinaslaevad

„Salme leidudel on potentsiaal muuta täielikult meie arusaamu nii viikingiaja kontseptsioonist kui ka sellest, kes olid viikingid. Minu arvates on Salme Sündmus kõige olulisem viikingite alane leid, mis siiani avastatud. Taanis oleks see rahvuslik ikoon.“ (Eske Willerslev)

Pildil: Salme väin keskmisel rauaajal (pilt: „Eesti ajaloo atlas“) ja laevamatuste leiukoht. Suurema Salme laeva rekonstruktsioon ning leide laevaldelt: sõdalase pealuu, mõõgapideme detailid, luust täring (pildid: www.ekspress.delfi.ee, www.meiemaa.ee, www.spiegel.de).

Saaremaalt Salme külast on leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused lahingus hukkunud muistsete üliksõdalastega. Leid on ajandatud 8. sajandi esimesse poolde ning arheoloogid on tõestanud, et hukkunud olid pärit Rootsist, tõenäoliselt Mälari kandist. Tegemist pidi olema tähtsate ülikute ja nende kaaskonnaga, sest igale mehele oli kaasa pandud mõõk. Salme leid on ainulaadne kogu Euroopas, sest suurema laeva puhul on tegemist Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga, samuti pole kusagilt mujalt leitud nii palju sellest ajastust pärinevaid langenud sõdalasi üheskoos.

Kahe laeva peale kokku leiti enam kui neljakümne sõdalase luustikud ja umbes sama palju mõõku. Paljudel luustikel olid lahingvigastuste jäljed – läbi raiutud õlavarred, terariistade jäljed koljudel, roietel, selgroolülidel ja kämblaluudel, nooleots reieluupeas. Enamus mõõkadest olid üheteralised ning nad kõik olid tulesoleku jälgedega. Erilist tähelepanu väärivad neli skandinaaviapärase ornamendiga kullatud pronksist mõõgapidet. Lisaks inimluustikele ja mõõkadele leiti laevadest ka koeraluid, kilbikuplaid, nuge, odaotsi, nooleotsi, ihumiskive, mängunuppe, täringuid, sarvkamme ja helmeid. Mehel, kelle juurest leiti kõige uhkem mõõk, olid kaelalülid omavahel kokku kasvanud, tema pea liikumine oli seetõttu tõenäoliselt piiratud. Selle mehe suust leiti viikingite lauamängu (hnefatafl) kuninganupp.

Salme veresauna täpsemaid asjaolusid jäävad varjama ajahämaruse läbitungimatud varjud ning teha võib vaid oletusi. Tegemist võis olla Rootsist siia röövretkele tulnud viikingitega, mõne sealse kuninga saatkonnaga, aga võibolla hoopis kohaliku Saare kuninga kaaskonda kuuluvate ülemere palgasõdurite või liitlastega. Võõrad võisid võidelda nii eestlaste vastu kui ka omavahel. Sõrve poolsaar oli muinasajal veel saar, mida eraldas Saaremaast kitsas Salme väin (laiusega umbes 50 m). Läbi Salme väina läks tõenäoliselt läänest tulijate jaoks kõige otsem ja ohutum veetee Kuramaale, Liivi lahele ja Väinamerele, see oli oluline osa pikemast veeteest skandinaavlaste ja idapoolsete rahvaste vahel. Salme väinas võis olla sobiv koht peatumiseks, aga ka hea varitsuspaik kohalike jaoks.

“SENSORI” VIDEO SALME LAEVADEST

Muudetud: 05.02.2018

Läänemere viimased paganad

„12. sajandi algusest on siinmail leitud enam kui kaheksakümmend aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal.“ (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)

Pildil: Detail Novgorodis asuvatest Sigtuna väravatest. Läänemere idakalda sõdalased viikingiajal. Hõbesõlg Muhumaalt (13. saj / pilt: Arheoloogiamuuseum).

Hilisrauaaeg (11.-13. saj) oli eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste kõrgaeg. 11. sajandiks olid Skandinaavia valitsejad võtnud vastu ristiusu, viikingiretkedele sealt enam ei mindud ning sellest ajast pärinevaid mündiaardeid sealt enam leitud ei ole. Vastupidiselt on aga 11. ja 12. sajandi vahetuse Eestist leitud kordades rohkem hõbeaardeid kui üheltki teiselt Läänemere maalt samal ajal. Suurem osa sellest hõbedast saadi tõenäoliselt siin toodetud sooraua müümisest naabermaadesse. Arvatavasti pole ka juhus, et läänemeresoomlaste majandusliku kõrgaja algus langeb kokku 1061. aastal toimunud Tartu vabastamisega Kiievi suurvürsti võimu alt ning eestlaste eduka sõjaretkega Pihkvasse. Järgmise poole sajandi jooksul puuduvad kroonikates igasugused teated Vene vürstide poolt Eesti alale korraldatud sõjaretkede kohta.

12. sajandiks ei olnud kristlus veel olulisel määral Eestisse jõudnud. Eestlased põletasid endiselt oma surnuid ning matsid neid kivikalmetesse. Kui läänepoolsete viikingite retked peale Skandinaaviamaade ristiusustamist raugesid, võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, keda ka idaviikingiteks nimetati. Väikeste ja kiirete laevadega korraldasid nad röövrünnakuid Taani ja Rootsi rannikule.

1187. aastal purustasid Läänemere idakalda paganad Rootsi tähtsaima keskuse Sigtuna, millest see linn enam ei toibunudki ning kuningriigi pealinn kolis üle Stockholmi. Retke ajendiks võis olla paar aastat varem toimunud norralaste rüüsteretk Eestisse, aga ka usupoliitilised vastuolud ja uued seadused, mis keelasid kristlastel paganatega kaubelda. Sigtunast toodi kaasa linna pronksplaatidega kaetud väravad, mis asuvad praegu Novgorodi Sofia katedraali ukse ees. Kuna väravad olid enne Novgorodi ilmumist vahepeal rohkem kui sada aastat teadmata kadunud, on oletatud, et need asusid võibolla mõnda aega hoopis Tartus ning novgorodlased viisid need siit kaasa alles mõnel oma 13. sajandi sõjakäigul.

Muinasaja lõpuks oli paganlik Eesti jäänud lääne- ning idakiriku mõjualade vahele ning nende surve alla. 12. sajandil  peetud lahingute suur hulk ja tasavägisus näitab eestlaste head sõjalist võimekust sellel ajal ning meie hilisrauaaegsed ringvall-linnused (Lõhavere, Pöide, Soontagana, Valjala, Varbola) on läänemeresoome rahvaste kõige võimsamad monumentaalehitised läbi ajaloo. 13. sajandil suutsid eestlased umbes kakskümmend aastat edukalt vastu panna suure hulga vastaste  järjekindlatele vallutamiskatsetele, enne kui lõpuks arvulisele ülekaalule alistuma pidid. Peale Eesti ristiusustamist läksid tähtsamad veeteed ja ülemerekaubandus sakslaste ning hansakaupmeeste kontrolli alla ning eestlased tõrjuti sellest aegamööda kõrvale.

Muudetud: 08.02.2018

Valhalla – sõdalase viimne koda

Juurdlev ja rahulik olgu mehepoeg ja võitluseks valmis, iga mees rõõmus, iga mees reibas, kuni surm on silma ees. Ekslik on inime, kes arvab end elavat igavesti, kui väldib võitlust. Ei raugaeast leia ta eal seda rahu, mis odade antud.“ (Vanem Edda)

Odinit hüütakse Alfödriks, sest tema on kõigi jumalate isa. Kaks ronka istuvad tema õlgadel ja lausuvad talle kõrva sisse kõike uut, mida näevad või kuulevad, nimed on neil Huginn ja Muninn. Teda hüütakse ka Valfödriks, kuna kõik need, kes lahinguväljal (valril) langevad, on tema kasupojad – need ta võtab vastu Vingoolfi ja Valhallasse ja seal neid kutsutakse eestvõitlejaiks.

Neile kergesti tuntav on Odini taremood, kes tulevad tema juurde: piigid on roovideks, seinad kilpidest pandud, rõngasrüüd pinkidel. Õhtu pool uksel ripub üleval hunt, aga kõrgemal kõigub kotkas. Kits Heidruun seisab üleval Valhalla katusel ja närib Lääraadri puu (Ilmapuu) okstelt rohelist, tema nisadest aga voolab välja mõdu, täites iga päev sangaga anuma, mis on nii suur, et kõik sangarid sealt joonuks saavad.

Uksi küll viissada ja nelikümmend veel on Valhallal mu arust, meest kaheksasada igast minema kiirustab, kui vaja on hundiga (Fenrir) võidelda. Kuid ei kunagi ole inimeste arv Valhallas sedavõrd suur, et otsa saaks liha kuldi küljest, kelle nimi on Säähriimnir. Iga päev teda keedetakse, aga õhtuks on ta terve. Selle eine, mis Odini laual seisab, annab ta kahele hundile: Gerit ja Frekit toidab võitlustes taltunud auline kähmluste isa, sest et vaid viinast söönuks saab, elab relvaehtene Odin.

Aga millega sangarid meelt lahutavad, kui nad parajasti ei joo? Iga päev, kui nad on end riidesse pannud, võtavad nad relvad ja lähevad välja õuele ja peavad võitlust ja võidavad üksühte, see on nende mäng, ja kui hommikune eineaeg kätte jõuab, siis ratsutavad nad kotta sisse ja istuvad jooma. Uljaspead viimseni iga päev vehklevad Odini õuemail, nad valivad surmasid, naasevad võitlusest ja siis istuvad üheskoos rahus. Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev ja viimne lahing ehk Ragnarök, siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev, viimne lahing ehk Ragnarök, siis hunt (Fenrir) kugistab alla päikese ja teine hunt viib minema kuu, taevalaelt aga kaovad tähed. Kõik maapinnad ja mäed värisevad ja maa seest tulevad lahti puud, vajuvad kokku mäestikud ja purunevad kõik köidikud ning ahelad. Siis pääseb lahti Fenrir-hunt, siis uhub meri üle maa, sest jöötunite vägi läheb liikvele Midgardrimaos ning ta ründab maad. Mürast ja möllust lõhkeb taevas ja Muuspelli pojad ratsavad esile. Siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

(Lühendatud kogumikest „Vanem Edda“ ja „Noorem Edda”, tõlkinud R. Sepp)

Muudetud: 09.06.2017

Kasutatud kirjandus / Sõdalased

Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Jonuks, T. (tõlkinud ja kommenteerinud) 2003. Ynglingite saaga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum.
Kello, K. 2015. Vürst Igori päikesevarjutus. Õpetajate Leht. 30.04.15.
Kello, K. 2007. Draakoni märgi all. Tallinna raamatutrükikoda. Tallinn.
Kiudsoo, M. 2016. Viikingiaja aarded Eestist. Imeline Ajalugu. Imeline Teadus. Eesti Meremuuseum.
Lönnrot, E. 1985. Kalevala. Tallinn. Eesti Raamat.
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Sepp, R. (tõlkinud ja kommenteerinud) 1990. Beowulf. Tallinn. Eesti Raamat
Sepp, R. (tõlkinud) 1990. Noorem Edda. Tallinn. Eesti Raamat.
Sepp, R. (tõlkinud) 1970. Vanem Edda. Tallinn. Eesti Raamat.
Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus.Tartu.

Muudetud: 17.08.2017