„12. sajandi algusest on siinmail leitud enam kui kaheksakümmend aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal.“ (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)
Pildil: Detail Novgorodis asuvatest Sigtuna väravatest. Läänemere idakalda sõdalased viikingiajal. Hõbesõlg Muhumaalt (13. saj / pilt: Arheoloogiamuuseum).
Hilisrauaaeg (11.-13. saj) oli eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste kõrgaeg. 11. sajandiks olid Skandinaavia valitsejad võtnud vastu ristiusu, viikingiretkedele sealt enam ei mindud ning sellest ajast pärinevaid mündiaardeid sealt enam leitud ei ole. Vastupidiselt on aga 11. ja 12. sajandi vahetuse Eestist leitud kordades rohkem hõbeaardeid kui üheltki teiselt Läänemere maalt samal ajal. Suurem osa sellest hõbedast saadi tõenäoliselt siin toodetud sooraua müümisest naabermaadesse. Arvatavasti pole ka juhus, et läänemeresoomlaste majandusliku kõrgaja algus langeb kokku 1061. aastal toimunud Tartu vabastamisega Kiievi suurvürsti võimu alt ning eestlaste eduka sõjaretkega Pihkvasse. Järgmise poole sajandi jooksul puuduvad kroonikates igasugused teated Vene vürstide poolt Eesti alale korraldatud sõjaretkede kohta.
12. sajandiks ei olnud kristlus veel olulisel määral Eestisse jõudnud. Eestlased põletasid endiselt oma surnuid ning matsid neid kivikalmetesse. Kui läänepoolsete viikingite retked peale Skandinaaviamaade ristiusustamist raugesid, võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, keda ka idaviikingiteks nimetati. Väikeste ja kiirete laevadega korraldasid nad röövrünnakuid Taani ja Rootsi rannikule.
1187. aastal purustasid Läänemere idakalda paganad Rootsi tähtsaima keskuse Sigtuna, millest see linn enam ei toibunudki ning kuningriigi pealinn kolis üle Stockholmi. Retke ajendiks võis olla paar aastat varem toimunud norralaste rüüsteretk Eestisse, aga ka usupoliitilised vastuolud ja uued seadused, mis keelasid kristlastel paganatega kaubelda. Sigtunast toodi kaasa linna pronksplaatidega kaetud väravad, mis asuvad praegu Novgorodi Sofia katedraali ukse ees. Kuna väravad olid enne Novgorodi ilmumist vahepeal rohkem kui sada aastat teadmata kadunud, on oletatud, et need asusid võibolla mõnda aega hoopis Tartus ning novgorodlased viisid need siit kaasa alles mõnel oma 13. sajandi sõjakäigul.
Muinasaja lõpuks oli paganlik Eesti jäänud lääne- ning idakiriku mõjualade vahele ning nende surve alla. 12. sajandil peetud lahingute suur hulk ja tasavägisus näitab eestlaste head sõjalist võimekust sellel ajal ning meie hilisrauaaegsed ringvall-linnused (Lõhavere, Pöide, Soontagana, Valjala, Varbola) on läänemeresoome rahvaste kõige võimsamad monumentaalehitised läbi ajaloo. 13. sajandil suutsid eestlased umbes kakskümmend aastat edukalt vastu panna suure hulga vastaste järjekindlatele vallutamiskatsetele, enne kui lõpuks arvulisele ülekaalule alistuma pidid. Peale Eesti ristiusustamist läksid tähtsamad veeteed ja ülemerekaubandus sakslaste ning hansakaupmeeste kontrolli alla ning eestlased tõrjuti sellest aegamööda kõrvale.
Muudetud: 08.02.2018