Rubriigiarhiiv: Vanem rauaaeg

Varased tarandkalmed

Eelrooma rauaaja alguses (u 500 e.m.a) tekkis Eestis uus kalmevorm – tarandkalme. Väikeste tarandikega varased tarandkalmed levisid samadel aladel, kus varem kivikirstkalmed  (peamiselt Saaremaa ja Läänemaal) ning kandsid edasi kivikirstkalmete pärandit. Matustes tõsteti esile kesksetesse kivikirstudesse maetud üksikuid surnuid, tõenäoliselt kohalikke ülikuid.

Mõningatelt varastest tarandkalmetest leitud luudelt ja koljudelt on leitud märke liha mahalõikamisest, mida on tõenäoliselt tehtud nende puhastamiseks – võimalik, et kultusliku kasutamise eesmärgil.

Ajaarvamise vahetusest pärinevatest kalmetest on leitud hauapanustena ka relvi, näiteks mõõku, mille sarnased olid laialt levinud ka Kesk-Euroopas ning Skandinaavias. Samal ajal hakkas laiemalt levima surnute põletamise komme. Kividest laotud nelinurkse tarandkalme uus ja suurem vorm kujunes välja 1.-2. sajandil.

Muudetud: 07.06.2017

Lohukivid ja viljakuskultus

Pildil: Väikeselohuline kultusekivi Eestist (www.register.muinas.ee).

Eelrooma rauaaja (500 e.m.a – 50 m.a.j) Eesti arvukaima muistiseliigi moodustavad lohukivid, mida on teada ligi kaks tuhat. Tõenäoliselt juba pronksiajal levima hakanud lohukivide puhul on tegemist on rändrahnudega, mille pinnale on toksitud väikesed lohud. Arvatakse, et lohkude tegemine võis olla seotud viljakuskultusega. Võrdlemisi sooja kliimaga eelrooma rauaaeg oli maaviljeluse õitsengu ajastu, mil tõusis kõrgema au sisse ka igasugune viljakust tagav maagia. Maastikul otsiti üles erilise kuulsuse ja tähelepanuväärse tekkelooga kohad, kus loodeti leida intiimset kontakti loodusega, ning muudeti need hiiteks ja ohvripaikadeks.

Muudetud: 07.06.2017

Läänemere muistsed päikeselinnad

Viimastel sajanditel enne meie ajaarvamise algust ilmusid Läänemere saartele ja rannikuile (Rootsi rand, Ojamaa, Öland, Eesti saared, Läänemaa) väikesed ringvall-linnused. Ringikujuliselt ehitatud linnused võisid sümboliseerida päikeseketast, mistõttu neid nimetatakse ka päikeselinnadeks.

Ringvall-linnused paiknesid küll enamasti asustuskeskustes, kuid tundub, et alaliselt nendes siiski ei elatud. Samuti ei pruukinud sõjaline kaitse olla nende ainus otstarve – tegemist võis olla ka kogunemiskohtadega pidustuste, tseremooniate ning laatade puhuks.

Ringvallide ehitamise algseks eeskujuks võis olla Kaali pühapaik Saaremaal, mis ümbritseti võimsa kividest ringmüüriga juba veidi varem – umbes 8.-7. saj e.m.a. Elava liiklustee ääres asuv Saaremaa kuulus toona Eesti arenenumate maaviljeluspiirkondade hulka ning paistis silma tiheda asustuse ja mitmekesiste välissidemete poolest.

Muudetud: 07.06.2017

Tacituse aestiorum gentes

Aastal 98 mainib Rooma kirjamees Tacitus oma raamatus „Germania” Läänemere idakaldal elavaid aestide hõime (Aestiorum gentes):

„Nüüd siirdusingi Sveebimere (Läänemere) parempoolsele rannale. Seal elavad mere ääres aestide hõimud, kellel on sveebide tavad ja välimus, kuid keel on lähemal Britannia keelele. Nad kummardavad emajumalat. Oma usundi märgina kannavad nad metskuldi kujutist. See tunnus korvab relvi, on kaitseks kõikide vastu ja annab jumalatari kummardajaile puutumatust isegi vaenlaste keskel. Raudrelva kasutatakse harva, nuia päris sageli. Eri viljaliike ja muid saadusi viljelevad nad kannatlikumalt, kui oleks võinud oodata germaanlastele omase laiskuse põhjal.” (Publius Cornelius Tacitus „Germania”)

Muudetud: 17.08.2017

Merevaigutee

 „Nad (aestid) sorivad ka merel ja on ainsad, kes madalikelt ja rannaltki korjavad merevaiku.“ (Tacitus „Germania”)

Pildil: Merevaigust valmistatud esemed ja muistne Merevaigutee. Eestist leitud Rooma mündid (2.-3. saj / pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Merevaigutee oli iidne veetee, mida mööda veeti merevaiku ehk „Põhjala kulda“ lõunamaadesse, kus seda väga kõrgelt hinnati. Läänemere randadelt pärinevast merevaigust tehtud ehteid on leitud juba Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauast (14. saj e.m.a). Roomas olevat isegi väike merevaigust kujuke maksnud sama palju kui täies elujõus ori. Suure tõenäosusega andis just merevaigukaubandus tugeva tõuke pronksiaja algamisele nii Skandinaavias kui ka Läänemere idakaldal. Merevaiku leidub kõige rohkem Preisimaa ja Leedu randadel, mõningal määral ka Eestis.

Kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele olid Läänemere kaguranniku asundused Visla jõe suudme ümbruses. Mööda Visla, Morava ja Doonau jõgesid liikusid merevaik ja muud Põhjala kaubad lõunamaadesse ning vastupidi. Merevaigutee põhjapoolsem ots kulges aga Visla suudmest piki Preisimaa, Kuramaa ja Saaremaa randu kuni Virumaani välja. Selle tunnistajateks on Virumaa rooma rauaaegsetest (1.-5. saj) kalmetest leitud rohked Läänemere kagurannikule omased ehted ja 2.-3. sajandi Rooma müntidest koosnevad leiud.

Rooma rauaaja stabiilse arengu ning kaubandusliku õitsengu lõpetasid rahvasterännuaja algus ning Rooma riigi lagunemine. Hunnide ja teiste rändrahvaste sissetung impeeriumi aladele muutis ka muistse Merevaigutee pikaks ajaks sõdade ning rahutuste piirkonnaks. Paljud Merevaiguteele tekkinud suuremad linnad (Wroclaw, Viin, Ljubljana, Veneetsia) on aga olulisteks keskusteks veel tänapäevalgi.

Muudetud: 26.01.2018

Rooma rauaaegsed aardeleiud

“Omaaegsetes ohvrileidudes kohtab kõige sagedamini massiivseid kaelavõrusid. Põhjapoolses Euroopas elanud inimestele oli kaelavõru sümboolse tähendusega ese, millega rõhutati isiku kõrget staatust ja erilist kohta ühiskonnas.” (Arheoloogiamuuseumi näitus “Eesti muistsed aarded”)

Pildil: Virumaalt leitud pronksist kaelavõrud (3.-4. saj / pildid: Arheoloogiamuuseum). Eestist leitud Rooma mündid (2.-3. saj / pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Rooma rauaajal (1.-5. saj) tekkisid meie esivanematel tihedamad sidemed lõunapoolsete balti hõimude ja Läänemere kaguranniku asundustega Visla suudme ümbruses. Need asundused olid toona kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele. Visla suudmest liikusid kaubad mööda Merevaiguteed lõunasse ning vastupidi, tuues rikkust ka Eesti randadele. Alates 2. sajandist suurenes meie maal oluliselt kasutatava pronksi hulk, 3.-4. sajandil hakkasid ilmuma ka esimesed hõbeehted.

Kõige järsema hüppe tegi rooma rauaaja majandusliku õitsengu käigus Virumaa, mille sidemed Visla suudmealadega olid tõenäoliselt kõige otsesemad ja tihedamad. Seda võib järeldada Läänemere kagurannikule omase ehtemoe järgi, mis on meieni jõudnud tänu rikkalikele hauapanustele Virumaa kalmetes. Samuti on Eesti põhjarannikult leitud 2.-3. sajandil Roomas vermitud vaskmünte.

Baltipäraseid ehteid on leitud ka Saaremaalt, tõenäoliselt oli saarlastel tihedaid suhteid Kuramaa ja Väina (Daugava) jõe äärsete piirkondadega. Eesti vanim hõbeaare pärineb Kaali järve kaldalt, kust on leitud kaks peenikest käevõru, kaelavõru ja spiraalsõrmus. Leiu täpne vanus pole teada. Eelrooma rauaajal (500-50 e.m.a) asus samas paigas kindlustatud asulakoht, kuid antud leid võib pärineda ka rooma rauaajast.

Muudetud: 16.02.2018

Rooma rauaaja suured tarandkalmed

Rooma rauaajal hakati Eestis surnuid põletama. Tarandkalmed olid kollektiivhauad, kus surnute jäänused ja panused kivide vahel segunesid. („Eesti ajaloo atlas“)

Pildil: Tuulingumäe tarandkalme (1. saj).

Rauaaja alguses (u 500 e.m.a) tekkis Eestis uus kalmevorm – tarandkalme. Kividest laotud nelinurkse kalme uus ja suurem vorm kujunes välja 1.-2. sajandi jõukal järjel oleval Virumaal ning levis sealt edasi Kesk- ja Lõuna-Eestisse. Läänemaal ja saartel hakati suuri tarandkalmeid rajama aga alles 4.-5. sajandil, kui seal vahepeal hõrenenud asustus taastus. Tarandkalmete ehitamisest loobuti rahvasterännuaja alguses (5. saj), kuid mõningatesse olemasolevatesse kalmetesse maeti surnuid edasi veel väga pika aja jooksul pärast seda.

Tarandkalmete asupaikadena eelistati kõrgemaid künkaid ja seljakuid. Algul maeti nendesse põletamata, hiljem nõrgalt põletatud ja alates 3. sajandist tugevalt põletatud surnuid. Erinevalt varasemast ajast, segati surnute põletatud säilmed nüüd kalmes omavahel kokku, nii et üksikisikuid ei olnud enam võimalik eristada.

Ilmselt muutus lisaks matusekommetele varasemast kollektiivsemaks ka kogu muu elukorraldus ning ühiskondlik tähtsuskese laienes ühelt valitsevalt ülikult tervele tema perekonnale. Sellega koos muutus ka surnute hingede kuvand – nendesse ei suhtutud enam kui üksikutesse isikutesse, vaid kui esivanemate ühtsesse ja terviklikku kogukondlikku hinge.

Muudetud: 07.06.2017