Juurdlev ja rahulik olgu mehepoeg ja võitluseks valmis, iga mees rõõmus, iga mees reibas, kuni surm on silma ees. Ekslik on inime, kes arvab end elavat igavesti, kui väldib võitlust. Ei raugaeast leia ta eal seda rahu, mis odade antud.“ (Vanem Edda)

Odinit hüütakse Alfödriks, sest tema on kõigi jumalate isa. Kaks ronka istuvad tema õlgadel ja lausuvad talle kõrva sisse kõike uut, mida näevad või kuulevad, nimed on neil Huginn ja Muninn. Teda hüütakse ka Valfödriks, kuna kõik need, kes lahinguväljal (valril) langevad, on tema kasupojad – need ta võtab vastu Vingoolfi ja Valhallasse ja seal neid kutsutakse eestvõitlejaiks.

Neile kergesti tuntav on Odini taremood, kes tulevad tema juurde: piigid on roovideks, seinad kilpidest pandud, rõngasrüüd pinkidel. Õhtu pool uksel ripub üleval hunt, aga kõrgemal kõigub kotkas. Kits Heidruun seisab üleval Valhalla katusel ja närib Lääraadri puu (Ilmapuu) okstelt rohelist, tema nisadest aga voolab välja mõdu, täites iga päev sangaga anuma, mis on nii suur, et kõik sangarid sealt joonuks saavad.

Uksi küll viissada ja nelikümmend veel on Valhallal mu arust, meest kaheksasada igast minema kiirustab, kui vaja on hundiga (Fenrir) võidelda. Kuid ei kunagi ole inimeste arv Valhallas sedavõrd suur, et otsa saaks liha kuldi küljest, kelle nimi on Säähriimnir. Iga päev teda keedetakse, aga õhtuks on ta terve. Selle eine, mis Odini laual seisab, annab ta kahele hundile: Gerit ja Frekit toidab võitlustes taltunud auline kähmluste isa, sest et vaid viinast söönuks saab, elab relvaehtene Odin.

Aga millega sangarid meelt lahutavad, kui nad parajasti ei joo? Iga päev, kui nad on end riidesse pannud, võtavad nad relvad ja lähevad välja õuele ja peavad võitlust ja võidavad üksühte, see on nende mäng, ja kui hommikune eineaeg kätte jõuab, siis ratsutavad nad kotta sisse ja istuvad jooma. Uljaspead viimseni iga päev vehklevad Odini õuemail, nad valivad surmasid, naasevad võitlusest ja siis istuvad üheskoos rahus. Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev ja viimne lahing ehk Ragnarök, siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev, viimne lahing ehk Ragnarök, siis hunt (Fenrir) kugistab alla päikese ja teine hunt viib minema kuu, taevalaelt aga kaovad tähed. Kõik maapinnad ja mäed värisevad ja maa seest tulevad lahti puud, vajuvad kokku mäestikud ja purunevad kõik köidikud ning ahelad. Siis pääseb lahti Fenrir-hunt, siis uhub meri üle maa, sest jöötunite vägi läheb liikvele Midgardrimaos ning ta ründab maad. Mürast ja möllust lõhkeb taevas ja Muuspelli pojad ratsavad esile. Siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

(Lühendatud kogumikest „Vanem Edda“ ja „Noorem Edda”, tõlkinud R. Sepp)

Muudetud: 09.06.2017