„Surtsatas tulesädeke, kukkusi punakerake / looja loodulta kohalta, ilma Ukko annetulta / läbi taeva’a tasase, kaudu ilmagi ilusa, / läbi umbse suitsuaugu, kaudu kuiva harjapalgi / Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laetumaie.“ ( „Kalevala“)
Soome rahvuseeposes “Kalevala” saab Põhjala kuri emand Louhi kätte Kuu ja Päikese ning peidab need kivimäkke. Varastab tulegi Kalevala tubadest. Ülijumal Ukko võõristab pimedust ja lööb tuld uueks kuuks ja päikeseks. Ta usaldab tule äiutamise ilmaneitsi Imbi kätte, kuid – oh häda! – tulekübe pudeneb Imbi sõrmede vahelt. Järgneb katastroof: “Taevas lapiti lõhenes, ilma kõiki auklikuksi”. Tuli pudeneb maale ja kukub “Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laetumaie”, hävitades seal kõik, mis teele jääb: “põletas palju maida, palju maida, palju soida”. Lõpuks kukub taevatuli Alue järve: “Siisap läksi lippamaie laineilla Alue järve”. Sama lugu kirjeldavad ka läänemeresoome muistsed tuleloitsud: “Põles enne palju maida, tollel hullul tulesuvel, halval põlemiseaastal”.
Kes oli see Tuuri, kellele taoline kuri õnnetus osaks sai ja kus asus tema uus tuba ehk nimetatud laetu pühapaik? Tuuri uut tuba on “Kalevalas” mainitud veel ühel korral. Nimelt palub Lemminkäise ema mesilast-metsalindu, et see tooks elutoovat mett tuuri rahva juurest: “Mesilane, linnukene, lenda sinna teisa’alle, üle veel merest üheksast, mereselja saare pääle, mesiselle manderille, Tuuri uudeje tubaje, Palvoise laetumaie!” Selle kirjakoha järgi asub nimetatud paik kusagil saare peal. Eestikeelse “Kalevala” kommentaarides on veel kirjutatud, et Tuuri on nähtavasti Ukko teisendnimetus, võib-olla mõjutatud Skandinaavia kõuejumalast Thorist.
Oma raamatus “Hõbevalge” seob Lennart Meri “Kalevalas” ning läänemeresoome vanades tuleloitsudes esineva legendi Kaali meteoriidikatastroofiga, paigutades Tuuri elupaiga Saaremaale: “Tuleloitsu põlenud maastikus võiksime ära tunda katastroofijärgset Saaremaad”. Tuleloitsud asetavad Tuuri uue toa Alue järve ning “tulise kose” kõrvale. Alue järv esineb rahvaluules veel teiselgi kujul: “Taevast langenud tuli kukkunud otse Kalevanjärve”. See järv on Lennart Meri tõlgenduses Kaali järv, millest põhjavesi pärast meteoriidiplahvatust tulise kosena üles purskus. Tuuri ei oleks sellisel juhul aga keegi muu, kui saarlaste suur jumal Taarapita (meteoriidi kujul), kes “Henriku Liivimaa kroonika” sõnul Virumaalt Saaremaale lennanud ja sinna oma uue elupaiga (uue toa) rajanud.
Tuuri uue toa kui “Palvoise laetumaie” ehk laetu pühapaiga kohta on oma teooria Karl Kellol, kelle väitel mõistetakse sellise nimetuse all tavaliselt päikese templit. Antud juhul oleks siis tegemist Kaali meteoriidikraatriga – kõrgetest vallidest ümbritsetud laetu pühapaigaga. Lisaks asus pronksiajal Kaali Järvemäel ka linnusasula, mida kaitses valliharjale ehitatud kõrge paekividest müür. Kello kirjutab oma raamatus “Põhjamaine vaarao”: “Soome loitsud ja laulud tunnevad valget Kaleva mõisa päikesemaa Päivölä mäe otsas, eesti laulud Päeva uut valget tuba meresaarel. Keldi muinasjuttudes räägitakse Idamaa nõia kantsist, kuhu pääseb sisse üksnes katuse kaudu.”
19.10.2018