„Veeteed ei olnud muinasajal eri alade lahutajad, vaid hoopis liitsid neid.“
(Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)
Rubriigiarhiiv: Veeteed
Muinaspaadid ja varased mereretked
„Haabjatel ja õmmeldud (nahk)paatidel oli oma osa Läänemere-äärsete kultuuride lähendamisel.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)
Pildil: Põdrapäised muinaspaadid pronksiaegsetel kaljugraveeringutel Karjalas ja Skandinaavias. Muistse nahkpaadi rekonstruktsioon Norrast (Alta muuseum / foto: Per Storemyr). Haabjas Käsmu meremuuseumist (Aarne Vaigu erakogu). Eestist leitud noorema pronksiaja kirves ja odaots (pildid: www.tutulus.ee).
Põhjala metsavööndi vanimateks sõiduvahenditeks olid puutüvest õõnestatud haabjad ning puitraamile õmmeldud nahast paadid, mida läänemeresoomlased kasutasid juba pronksiajal või varemgi. Hiljem asendus nahkkate õhukeste plankudega, mille kokkuõmblemiseks kasutati esialgu kuusejuuri, hiljem raudneete. Purje varastel veesõidukitel ei olnud, praeguste andmete põhjal sai Läänemere muinaslaev purje alles eelviikingiajal (6.-8. saj).
Kuna Põhjala metsasel ja soisel maastikul liikumine oli vaevaline, kulgesid muinasaegsed kaubateed peamiselt mööda jõgesid. Jõgi oli mugav ning kiire liiklustee – see oli maitsi rändamisest lihtsam ja paadiga sai vedada rohkem kaupa. Veeteede vahelisi lahkmeid ja kärestikke ületati mööda maad – paadininasse kinnitati rihm ja veeti seda nagu kelku järel. Selliseid paatide ülevedamise kohti nimetati lohistiteks. Seal tuli sageli kaupa ümber laadida ning aja jooksul kujunesid lohistipaikadesse mitmed linnad ning asulad, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.
Merd sõideti muinasajal valdavalt „ninalt ninale“ ehk piki randa, kallast silmist kaotamata. Kompassi ei tuntud, kaardi aset täitsid paljude põlvkondade jooksul mällu salvestatud pildiread teetähistest, mida lauldi ja korrati pikkadel talveõhtutel. Muinaslaevad tegid enamasti ühe mereretke aastas, oktoobrist aprillini merele ei mindud.
Esimesed pikemad mereretked võeti meie esivanemate poolt ette hiljemalt nooremal pronksiajal (11.-5. saj e.m.a). See oli vastastikuste mereretkede ja majandusliku õitsengu ajastu kogu Läänemerel, mistõttu seda nimetatakse vahel ka esimeseks viikingiajaks. Eesti rannarahva toonasele tihedale läbikäimisele Skandinaaviaga viitavad siit leitud skandinaaviapärased pronksesemed, laevkalmed ning mitmed vanaskandinaavia keelest pärinevad laensõnad. Kauplemisega tegelesid varasemal ajal peamiselt ülikud ning kaubeldi kaup kauba vastu ehk tehti vastastikku kingitusi. Veeteedel ja sadamakohtadel oli oluline osa muinasaegse ülikute kihi väljakujunemisel.
Muudetud: 07.02.2018
Muinaspaadid kaljugraveeringutel
„Kõige tähelepanuväärsemaid jälgi muistsetest merepaatidest kujutavad endast Oneega järve idakaldalt ja Valge mere lähedalt Vigi jõe kallastelt leitud kaljujoonised. — Oneega kaljujoonistega üsna sarnased on Ångermanlandis leitud joonised: paadid, mille käilas on nikerdatud põdra- või põhjapõdrapead, lühikeste püstjoontena kujutatud sõitjad, samuti vibusid ja nooli kandvate ning suusatavate meeste kujutised.“ (E.V. Saks „Eesti Viikingid“)
Pildil: Muinaspaadid pronksiaegsetel kaljugraveeringutel Skandinaavias ja Karjalas.
Muudetud: 26.01.2018
Merevaigutee
„Nad (aestid) sorivad ka merel ja on ainsad, kes madalikelt ja rannaltki korjavad merevaiku.“ (Tacitus „Germania”)
Pildil: Merevaigust valmistatud esemed ja muistne Merevaigutee. Eestist leitud Rooma mündid (2.-3. saj / pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).
Merevaigutee oli iidne veetee, mida mööda veeti merevaiku ehk „Põhjala kulda“ lõunamaadesse, kus seda väga kõrgelt hinnati. Läänemere randadelt pärinevast merevaigust tehtud ehteid on leitud juba Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauast (14. saj e.m.a). Roomas olevat isegi väike merevaigust kujuke maksnud sama palju kui täies elujõus ori. Suure tõenäosusega andis just merevaigukaubandus tugeva tõuke pronksiaja algamisele nii Skandinaavias kui ka Läänemere idakaldal. Merevaiku leidub kõige rohkem Preisimaa ja Leedu randadel, mõningal määral ka Eestis.
Kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele olid Läänemere kaguranniku asundused Visla jõe suudme ümbruses. Mööda Visla, Morava ja Doonau jõgesid liikusid merevaik ja muud Põhjala kaubad lõunamaadesse ning vastupidi. Merevaigutee põhjapoolsem ots kulges aga Visla suudmest piki Preisimaa, Kuramaa ja Saaremaa randu kuni Virumaani välja. Selle tunnistajateks on Virumaa rooma rauaaegsetest (1.-5. saj) kalmetest leitud rohked Läänemere kagurannikule omased ehted ja 2.-3. sajandi Rooma müntidest koosnevad leiud.
Rooma rauaaja stabiilse arengu ning kaubandusliku õitsengu lõpetasid rahvasterännuaja algus ning Rooma riigi lagunemine. Hunnide ja teiste rändrahvaste sissetung impeeriumi aladele muutis ka muistse Merevaigutee pikaks ajaks sõdade ning rahutuste piirkonnaks. Paljud Merevaiguteele tekkinud suuremad linnad (Wroclaw, Viin, Ljubljana, Veneetsia) on aga olulisteks keskusteks veel tänapäevalgi.
Muudetud: 26.01.2018
Volga ja Dnepri veeteed
„I aastatuhande keskpaigas on meil põhjust rääkida siinsete elanike otsekontaktidest Ülem-Dnepri piirkonnaga ja miks mitte ka Bütsantsi endaga.“ (Mauri Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”)
Pildil: Muhumaalt leitud pronksiaegne odaots Lõuna-Uuraltest (pilt: www.tutulus.ee). Sõrmiksõlg Kesk-Dnepri aladelt, hõbevaagen Bütsantsist ja pitsiline ketassõlg Dnepri piirkonnast (pildid: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).
Väga tähtsad jõeteed olid muinasajal Volga ja Dnepr. Mööda Volgat sai sõita ida suunas – Bulgarisse, Kaspia merre ja Araabiasse. Eesti üks vanimaid pronksesemeid, Muhu saarelt leitud odaots, pärineb algselt Lõuna-Uurali piirkonnast ning jõudis meie maale tõenäoliselt just mööda muistset Kaama-Volga veeteed. Volga piirkonnast pärinevaid leide on pronksiajast teisigi.
Dnepri veetee viis lõuna poole – Mustale merele ja Konstantinoopolisse. Eestist võis Dneprile saada Peipsi järvelt Pihkva Emajõele (Velikaja) sõites ning edasi mööda Polota ning Väina (Daugava) jõgesid. Polota ning Väina ühinemiskohale tekkis hiljem Polotski vürstiriik ning Väina ja Dnepri veelahkme ületamispaika Gnjozdovo viikingiaegne kaubanduskeskus (Smolensk). Dnepril asus ka Vana-Vene riigi pealinn Kiiev.
Tõenäoliselt on just Väina-Dnepri veetee kaudu Eestisse jõudnud üks haruldane Rooma pronkslamp, mõned Rooma mündid 4. sajandist ja Musta Mere ääres valmistatud hõbedast kaelavõrud. Emajõe äärest on leitud ka kaks ainulaadset hõbevaagnat 5. sajandist, mida algselt kasutasid tõenäoliselt Bütsantsi ülikud keisri õukonnas. Sedalaadi esemeid ei ole mujalt Põhja- ning Ida-Euroopast leitud.
Pihkva Emajõge või ka kogu veeteed Peipsilt Väinale üldisemalt on ajalooliselt nimetatud ka Issa jõeks. Kas muinasajal kohtusid Peipsi järvel kaks tähtsat veeteed – lääne-ida suunaline Emajõgi ning põhja-lõuna suunaline Isajõgi?
Muudetud: 08.02.2018
Rannaeestlaste välissuhted rahvasterännuajal
„Rooma rauaajal soiku jäänud kontaktid Eesti ja Ida-Rootsi vahel hakkasid alates 6. sajandist avalduma Ida-Rootsi päritolu luksuslike ehete ning rõiva- ja vöödetailide näol, mida leidub tollastes Põhja-Eesti rannikuala ja Saaremaa kalmetes.“ (Andres Tvauri “Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis”)
Pildil: Skandinaaviapärane kiiver Rootsist (6. saj). Muinaslaev Taanist (4. saj / pilt: Alex Maleev). Eestist leitud skandinaaviapärased rõivakinnitusvahendid (6. saj / pildid: Mauri Kuidsoo “Viikingiaja aarded Eestist” ja “Eesti ajaloo atlas”)
Kui rooma rauaajal (1.-5. saj) olid Eesti rannarahva suhtes kultuurilisteks ja kaubanduslikeks keskusteks peamiselt Läänemere kaguranniku asundused, siis alates rahvasterännuajast (5.-6. saj) tekkisid siinsetel inimestel taas tihedad sidemed skandinaavlastega. Seda tõestavad Põhja-Eesti ja Saaremaa kalmetest leitud uhked skandinaaviapärased ehted. Kaubavahetus naabritega toimus toona veel valdavalt prestiižkaupade vahetuse läbi ning sellega tegelesid peamiselt ülikud.
Rahvasterännuajal puutusid rannaeestlased kõige enam kokku Ida-Skandinaavias elanud svealaste ja götalastega, kes hiljem (11. saj) ühinedes moodustasid Rootsi kuningriigi. Põhja-Eesti jäi meretee äärde, mis suundus Mälari ümbruses asuva Sveamaa (vanaskandinaavia: Sviariki) randadelt üle Ahvenamaa ja Soome ranniku itta ning siinsel rannarahval oli tihedamaid kokkupuuteid just svealastega. Rahvasterännuajal oli Sveamaa tõusmas tähtsaimaks majandus- ja kultuurikeskuseks Põhjalas ning 5. sajandil tekkis Helgö saarele esimene varalinnaline käsitöökeskus. Sevealaste tähtsamateks asundusteks kujunesid aja jookul Vana-Uppsala, Birka ning Sigtuna. Svealased nimetasid ennast oma müütilise esiisa Yngvi (viljakusjumal Freyr) järgi ka ingvideks või inglingiteks.
Svealaste lähimateks naabriteks, kord liitlasteks, kord võistlejateks, olid Lõuna-Rootsis ja Ojamaal (Gotland) elavad gooti sugu götalased (vanaskandinaavia: Gautar). Ojamaa asub väga lähedal Kuramaale, Saaremaale ja teistele Eesti läänepoolsetele saartele. “Guta saaga” (13. saj) andmetel asus kolmandik Ojamaa rahvast millalgi (5.-6. saj) elama Hiiumaale (Dagaiþi), tõenäoliselt Kõpu poolsaarele. Ka Lääne-Eestist pärinev arheoloogiline leiumaterjal näitab mitmeid ühisjooni Ojamaaga.
Muudetud: 07.02.2018
Viikingid ehk varangid
„Varalise (varang) all võiks mõista laevkonna liiget, kaaskondlast, keda seob meeskonnaga mitte sugulusvahekord, vaid „hinge ja vere” vanne, Läänemerel tuntud kui „vaering“.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)
Pildil: Viikingilaev ja varjaagid sõjaretkel (10. saj / pilt: Aleksei Averjanov).
Viikingiteks (vanaskandinaavia: víkingr – mereretkija) nimetati Põhjala muistseid meresõitjaid. Viiking ei olnud rahvus, vaid amet – iga mees võis soovi või vajaduse korral viikingiks käia. Idapoolsetel maadel tunti viikingeid ka varangide ehk varjaagidena (vanaskandinaavia: væring – vanne; væringjar – sõdalane, vandeseltsiline). Eesti keeles on nimetusel “varang” ilmne sarnasus sõnaga „vara” (varandus). Varang võis olla meie esivanemate jaoks varaline, varalkäija, vararetkija, varas vms. Lääne-Euroopas nimetati viikingeid ka normannideks (vanaskandinaavia: norðmaðr – põhjalane).
Skandinaavia viikingitel olid oma aja kohta väga head laevad. Tegelikult olid need pigem suured paadid – kerged, kiired ja sobilikud jõgedel liikumiseks. Selline laev võis madala süvise tõttu sõita otse kaldasse ning vajadusel oli seda võimalik üle kuiva maa järgmisele veeteele lohistada. Purje sai Läänemere muinaslaev praegustel andmetel eelviikingiajal (6.-8. saj). Eesti kalmetest leitud laevaneetide põhjal võib järeldada, et siinsed veesõidukid sarnanesid skandinaavlaste omadega. Laev oli muinasajal tavaliselt kogukonna, pere või vannutatud sõjasalga ühisomand. See oli hinnaline vara, mille väärtus võis võrduda suure talu maksumusega.
Skandinaavia viikingid võtsid oma laevadel ette pikki retki nii läände kui itta. Esimesed retked Läänemere idakaldale ehk Idateele (Austrvegr) tehti juba eelviikingiajal, mida Vendeli leiukoha järgi Rootsis ka Vendeli ajaks nimetatakse. Umbes aastal 600 jättis oma elu Eestisse siia rüüstama tulnud Uppsala kuningas Ingvar. 7. sajandil tekkis skandinaavlaste asundus Grobinasse (Läti läänerannikul) ning 8. sajandil Vana-Laadogasse (Venemaal). 8. sajandisse on ajandatud ka Saaremaalt Salme külast leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused Mälari piirkonnast pärit üliksõdalaste ning Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga.
8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale ning seda loetakse üldiselt viikingiaja (9.-11. saj) ametlikuks alguseks Euroopas. 9. sajandi alguses jõudsid varjaagid piki Volga ja Dnepri jõeteid Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Tekkinud Läänemerest kuni Musta mereni küündiva kaubandusvõrgustiku osadena tekkisid veel mitmed varalinnalised keskused – Hedeby (Taanis), Birka (Rootsis), Novgorod ja Pihkva (Venemaal). Varjaagidest ülikud etendasid olulist osa ka Vana-Vene riigi kujunemisel ning jõudsid välja Konstantinoopolisse, kus osa neist teenis keisri ihukaitsjatena Ida-Rooma sõjaväes.
Skandinaavia viikingite retked kestsid kuni 11. sajandini, mil Taanis, Norras ja Rootsis võeti vastu ristiusk. Peale seda võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, kes jätkasid viikingiks käimist veel kuni 13. sajandi alguseni.
Muudetud: 07.02.2018
Salme muinaslaevad
„Salme leidudel on potentsiaal muuta täielikult meie arusaamu nii viikingiaja kontseptsioonist kui ka sellest, kes olid viikingid. Minu arvates on Salme Sündmus kõige olulisem viikingite alane leid, mis siiani avastatud. Taanis oleks see rahvuslik ikoon.“ (Eske Willerslev)
Pildil: Salme väin keskmisel rauaajal (pilt: „Eesti ajaloo atlas“) ja laevamatuste leiukoht. Suurema Salme laeva rekonstruktsioon ning leide laevaldelt: sõdalase pealuu, mõõgapideme detailid, luust täring (pildid: www.ekspress.delfi.ee, www.meiemaa.ee, www.spiegel.de).
Saaremaalt Salme külast on leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused lahingus hukkunud muistsete üliksõdalastega. Leid on ajandatud 8. sajandi esimesse poolde ning arheoloogid on tõestanud, et hukkunud olid pärit Rootsist, tõenäoliselt Mälari kandist. Tegemist pidi olema tähtsate ülikute ja nende kaaskonnaga, sest igale mehele oli kaasa pandud mõõk. Salme leid on ainulaadne kogu Euroopas, sest suurema laeva puhul on tegemist Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga, samuti pole kusagilt mujalt leitud nii palju sellest ajastust pärinevaid langenud sõdalasi üheskoos.
Kahe laeva peale kokku leiti enam kui neljakümne sõdalase luustikud ja umbes sama palju mõõku. Paljudel luustikel olid lahingvigastuste jäljed – läbi raiutud õlavarred, terariistade jäljed koljudel, roietel, selgroolülidel ja kämblaluudel, nooleots reieluupeas. Enamus mõõkadest olid üheteralised ning nad kõik olid tulesoleku jälgedega. Erilist tähelepanu väärivad neli skandinaaviapärase ornamendiga kullatud pronksist mõõgapidet. Lisaks inimluustikele ja mõõkadele leiti laevadest ka koeraluid, kilbikuplaid, nuge, odaotsi, nooleotsi, ihumiskive, mängunuppe, täringuid, sarvkamme ja helmeid. Mehel, kelle juurest leiti kõige uhkem mõõk, olid kaelalülid omavahel kokku kasvanud, tema pea liikumine oli seetõttu tõenäoliselt piiratud. Selle mehe suust leiti viikingite lauamängu (hnefatafl) kuninganupp.
Salme veresauna täpsemaid asjaolusid jäävad varjama ajahämaruse läbitungimatud varjud ning teha võib vaid oletusi. Tegemist võis olla Rootsist siia röövretkele tulnud viikingitega, mõne sealse kuninga saatkonnaga, aga võibolla hoopis kohaliku Saare kuninga kaaskonda kuuluvate ülemere palgasõdurite või liitlastega. Võõrad võisid võidelda nii eestlaste vastu kui ka omavahel. Sõrve poolsaar oli muinasajal veel saar, mida eraldas Saaremaast kitsas Salme väin (laiusega umbes 50 m). Läbi Salme väina läks tõenäoliselt läänest tulijate jaoks kõige otsem ja ohutum veetee Kuramaale, Liivi lahele ja Väinamerele, see oli oluline osa pikemast veeteest skandinaavlaste ja idapoolsete rahvaste vahel. Salme väinas võis olla sobiv koht peatumiseks, aga ka hea varitsuspaik kohalike jaoks.
“SENSORI” VIDEO SALME LAEVADEST
Muudetud: 05.02.2018
Idatee varjaagide juurest kreeklasteni
„Viikingiaja olulisim kaugkaubandustee oli Austrvegr ehk Idatee, mis sai alguse Birkast (Hedebyst), suundus pärast Ahvenamaa ja Edela-Soome sadamate läbimist Rävala peale, kulgedes seejärel juba piki Põhja-Eesti rannikut Loode-Venemaa suunas. Sealsete suurte jõgede kaudu oli võimalik omakorda seilata edasi nii Kaspia kui ka Musta mereni. Suuremate kärestike juurde, kus kaupa tuli ümber laadida, hakkasid kiiresti kujunema kindlustatud punktid, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.” (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)
Pildil: Linnakse hõbeaare (11. saj / pilt: Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut) ja Idatee.
Läänemerest ida poole jäävaid veeteid ning nende ääres asuvaid maid nimetasid Skandinaavia meresõitjad Idateeks (Austrvegr). Sellel teel oli omakorda mitu haru, millest enamus läksid kas läbi või lähedalt mööda ka Eestist, jättes siia maha suure hulga muistseid hõbeaardeid. Kõige rohkem hõbemünte on Eestist leitud 11.-12. sajandi vahetusest – enam kui 80 aaret. Seda on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemeremaal samal ajal.
Idatee ehk tee „varjaagide juurest kreeklasteni“ algas Sveamaalt (Ida-Rootsis) või Ojamaalt (Gotland) ning jooksis Ahvenamaa kohalt üle Põhjalahe Soome (Hanko-Porkkala). Kuna kariderohke Soome lõunarannik ei olnud laevatatav, sõideti edasi üle Soome lahe Naissaarele ja Rävala (Rebala) randa. Pirita jõe suue oli suurepärseks looduslikuks sadamakohaks – sobiva sügavusega ja tuulte eest hästi kaitstud. Seetõttu kujuneski sealne ümbrus juba rahvasterännuajal (5.-6. saj) väga tihedalt asustatud alaks. Pirita jõe järsul kaldakäärul asuv Iru linnamägi (rajatud u aastal 500) oli üheks esimeseks kihelkonnakeskuseks Eestis ning selle tähtsus tõusis viikingiajal (9.-11. saj) veelgi. Pirita jõe suudmest jätkus Idatee piki Põhja-Eesti rannikut – Toolse-Mahu-Narva.
Edasi sõideti mööda Narva jõge ja üle Peipsi järve Pihkvasse ning sealt Pihkva Emajõe (Velikaja), Polota ning Väina (Daugava) kaudu Dneprile, Kiievisse, Mustale merele ning Konstantinoopolisse. Polota ja Väina ühinemiskohale tekkis hiljem Polotski vürstiriik ning Väina ja Dnepri veelahkme ületamispaika Gnjozdovo viikingiaegne kaubanduskeskus (Smolensk).
Narvast võis aga sõita ka mööda Neeva jõge Novgorodi (Neeva-Laadoga-Olhava-Ilmen). Laadoga ja Olhava (Volhov) piirkond kujutas endast muistsete vepslaste asuala tuumikut ning jõe suudme lähedal asus Ida-Euroopa põhjaosa vanim kaubandus- ja käsitöökeskus Vana-Laadoga. Põhjala metsavööndi asukad tõid sinna kokku karusnahku, linn varustas neid omakorda kullassepatoodete, relvade ja tarbeasjadega. Ka see Idatee haru jõudis Lovati jõe kaudu lõpuks Dneprile või pööras Novgorodi juurest Volga peale, viies sealtkaudu vanasse Bulgarisse ning läbi Khasaari kaganaadi Kaspia merele, Kesk-Aasiasse ja Araabiasse. Kui sooviti sõita Pihkvast Novgorodi, kasutati selleks Šeloni jõge. Mitme olulise veetee ristumiskohta tekkinud Novgorodist sai 10. sajandiks piirkonna suurim ja tähtsaim keskus.
Uljamad meresõitjad, kes ei põlanud kallast silmist kaotada, võisid kasutada otseteed Ojamaalt Saaremaale ning sealt edasi Väinamerele. Ka Lääne-Eesti arheoloogiliste leidude puhul võib täheldada sarnasusi just Ojamaaga. Suure tõenäosusega oli Väinamere väravaks praeguse Salme jõe kohal asunud kitsuke väin Saaremaa ja muistse Sõrve saare vahel, sest Kura kurgus on meri salakaval ning halvasti laevatatav.
Väinamerelt võis sõita läbi Suure väina ning edasi mööda Põhja-Eesti rannikut või siseneda Pärnu lahte ning sõita mööda Emajõe veeteed (Pärnu jõgi-Võrtsjärv-Emajõgi) ülesvoolu Viljandisse, Tartusse ning Pihkvasse. Oluline oli ka Väina jõetee, mis sisenes Liivi lahest Väina (Daugava) jõele. Daugava probleemiks ning põhjuseks, miks seda viikingiajal vähe kasutati, oli selle kärestikurohkus.
Muudetud: 07.02.2018
Kaubandus viikingiajal
„Varasemad kaubateed olid tihti seotud veega, eriti jõgedega. Veeteed mööda liikumine on maitsi rändamisest tihti lihtsam ja ohutum ning laeva või paadiga saab korraga transportida märksa rohkem kaupa. Suuremate kärestike juurde, kus kaupa tuli ümber laadida, hakkasid kujunema kindlustatud punktid, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.“ (Näitus „Viikingiaja aarded Eestist“)
Pildil: Kopranahad (foto: Mauri Kiudsoo). Kehra hõbeaare (foto: Juss Saska). Eestist leitud damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad (pildid: www.tutulus.ee).
Vesi ei olnud muinasajal erinevate piirkondade lahutaja, vaid hoopis liitis neid ning muinasaegne kaubandustegevus kulges valdavalt mööda jõgesid ning merekaldaid. Veeteedega külgnevatel randadel kehtis küll rannaõigus, mille järgi kõik, mis mööda triivis või randa uhuti, kuulus leidjale, kuid kohalikul rannarahval oli õigus kehtestada endale sobivates paikades sadamarahu. Selliseid sadamaid võisid kaubavõõrad külastada ning seal kaubelda. Sadamate juurde ja lohistipaikadesse, kus tuli paate üle maismaa lohistada, hakkasid aja jooksul kujunema kindlustatud asuld. Seal peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi. Mitmetest sellistest kohtadest kujunesid aja jooksul keskused muinaskihelkondadele.
Kauplemisega tegelesid varasemal ajal peamiselt ülikud ning mereretked ja ülemerekaubandus etendasid olulist osa kohaliku ülikute kihi väljakujunemisel. Viikingiajal (9.-11. saj) tihenesid eestlaste sidemed eelkõige skandinaavlastega ning Eesti ülikute seas hakkasid üha enam levima skandinaaviapärased ehtemoed. Alates 9. sajandist hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat. Lisaks hõbedakangidele ja hõbedast kaela- ning käevõrudele on Eestist leitud rohkelt viikingiaegseid Araabia kalifaadi hõbemünte ehk dirhemeid ning hilisemast ajast peamiselt Ojamaal (Gotland) löödud hõbemünte.
Eestlaste vanimaks ning peamiseks viimakaubaks olid karusnahad. Eriti hinnatud olid kopranahad ja kopranõre. Samuti võidi meilt lõunamaadesse viia mett ja vaha. Eesti oli muinasajal ka kõige põhjapoolsemaks alaks, kus teravilja kasvatati ning aja jooksul kujunes ka see tähtsaks kaubaks, mida sai müüa. Kuna Eesti kliimas ei kuivanud vili põllul lõplikult ära, kuivatati seda rehetares parte peal. Suitsutoas kuivanud vili säilis tänu suitsu puhastavale toimele paremini kui tavaline vili. Eesti vilja turustati Novgorodis, Lõuna-Soomes ja Ojamaal. Tähtsaks kaubaks Idateel olid ka orjad, kelle järele valitses Hommikumaades suur nõudlus, kuid kelle vedu läbi ristiusustatud Lääne-Euroopa oli keeruline.
Viikingiaja jooksul kujunes Eestis kõige olulisemaks käsitööharuks raua sulatamine ja raudesemete valmistamine ning rauda müüdi ka naabermaadesse. Toorrauda veeti tõenäoliselt kõige rohkem välja just Ojamaale, kus soorauda ei leidunud, küll aga asus seal oluline sepatöökeskus, kus kohalikud sepad võõrsilt ostetud rauast esemeid valmistasid. Raudesemeid valmistati ka Eestis kohapeal. Näiteks on siinsete seppade taotud damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad levinud pea kõikidesse paikadesse Läänemere ääres.
Muudetud: 07.02.2018
Läänemere viimased paganad
„12. sajandi algusest on siinmail leitud enam kui kaheksakümmend aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemere maal sel ajal.“ (Mauri Kiudsoo „Viikingiaja aarded Eestist“)
Pildil: Detail Novgorodis asuvatest Sigtuna väravatest. Läänemere idakalda sõdalased viikingiajal. Hõbesõlg Muhumaalt (13. saj / pilt: Arheoloogiamuuseum).
Hilisrauaaeg (11.-13. saj) oli eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste kõrgaeg. 11. sajandiks olid Skandinaavia valitsejad võtnud vastu ristiusu, viikingiretkedele sealt enam ei mindud ning sellest ajast pärinevaid mündiaardeid sealt enam leitud ei ole. Vastupidiselt on aga 11. ja 12. sajandi vahetuse Eestist leitud kordades rohkem hõbeaardeid kui üheltki teiselt Läänemere maalt samal ajal. Suurem osa sellest hõbedast saadi tõenäoliselt siin toodetud sooraua müümisest naabermaadesse. Arvatavasti pole ka juhus, et läänemeresoomlaste majandusliku kõrgaja algus langeb kokku 1061. aastal toimunud Tartu vabastamisega Kiievi suurvürsti võimu alt ning eestlaste eduka sõjaretkega Pihkvasse. Järgmise poole sajandi jooksul puuduvad kroonikates igasugused teated Vene vürstide poolt Eesti alale korraldatud sõjaretkede kohta.
12. sajandiks ei olnud kristlus veel olulisel määral Eestisse jõudnud. Eestlased põletasid endiselt oma surnuid ning matsid neid kivikalmetesse. Kui läänepoolsete viikingite retked peale Skandinaaviamaade ristiusustamist raugesid, võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, keda ka idaviikingiteks nimetati. Väikeste ja kiirete laevadega korraldasid nad röövrünnakuid Taani ja Rootsi rannikule.
1187. aastal purustasid Läänemere idakalda paganad Rootsi tähtsaima keskuse Sigtuna, millest see linn enam ei toibunudki ning kuningriigi pealinn kolis üle Stockholmi. Retke ajendiks võis olla paar aastat varem toimunud norralaste rüüsteretk Eestisse, aga ka usupoliitilised vastuolud ja uued seadused, mis keelasid kristlastel paganatega kaubelda. Sigtunast toodi kaasa linna pronksplaatidega kaetud väravad, mis asuvad praegu Novgorodi Sofia katedraali ukse ees. Kuna väravad olid enne Novgorodi ilmumist vahepeal rohkem kui sada aastat teadmata kadunud, on oletatud, et need asusid võibolla mõnda aega hoopis Tartus ning novgorodlased viisid need siit kaasa alles mõnel oma 13. sajandi sõjakäigul.
Muinasaja lõpuks oli paganlik Eesti jäänud lääne- ning idakiriku mõjualade vahele ning nende surve alla. 12. sajandil peetud lahingute suur hulk ja tasavägisus näitab eestlaste head sõjalist võimekust sellel ajal ning meie hilisrauaaegsed ringvall-linnused (Lõhavere, Pöide, Soontagana, Valjala, Varbola) on läänemeresoome rahvaste kõige võimsamad monumentaalehitised läbi ajaloo. 13. sajandil suutsid eestlased umbes kakskümmend aastat edukalt vastu panna suure hulga vastaste järjekindlatele vallutamiskatsetele, enne kui lõpuks arvulisele ülekaalule alistuma pidid. Peale Eesti ristiusustamist läksid tähtsamad veeteed ja ülemerekaubandus sakslaste ning hansakaupmeeste kontrolli alla ning eestlased tõrjuti sellest aegamööda kõrvale.
Muudetud: 08.02.2018
Kasutatud kirjandus / Veeteed
Jonuks, T. (tõlkinud ja kommenteerinud) 2003. Ynglingite saaga. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum
Jonuks, T. 2009. Eesti muinasusund. Tartu Ülikool.
Kiudsoo, M. 2016. Viikingiaja aarded Eestist. Imeline Ajalugu. Imeline Teadus. Eesti Meremuuseum.
Kriiska, A.; Tvauri, A.; Selart, A.; Kibal, B.; Andresen, A.; Pajur, A. 2006. Eesti ajaloo atlas. Tallinn. Avita
Lõugas, V. 1996. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas. Eesti entsüklopeediakirjastus. Tallinn
Meri, L. 2008. Hõbevalge. Lennart Meri Euroopa Sihtasutus. Tallinn – Tartu.
Peel, C. (edited by) 1999. Guta saga: The History of the Gotlanders. Viking Society for Northern Research. University College London.
Saks, E. V. 2005. Eesti viikingid. Olion. Tallinn.
Talvik, R. 2015. Teekond maailma ääreni. Director Meedia.
Tvauri, A. 2014. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Tartu Ülikooli Kirjastus.Tartu.
Muudetud: 07.02.2018