Muistsed Kalevad

“Sealtap tõusis kuulus sugu,
Kange Kalevide seltsi,
Mehed kui tammed tugevad.”
 (“Kalevipoeg”)

Pildil: Kalevala kangelased mereretkel (joonistus: Nicolai Kochberg).

Kaleva on vanimaid eesti-soome-karjala kangelasnimesid. Seda on tarvitatud nii Soomes kui Eestis hiidvägimehe nimena (Kalev, Kalevipoeg) ja Kaleva soo asupaigana (Kalevala, Kalevate). Algupäraselt tähendas “kalev” tugevat ja on tekkinud sõnast “kali” (= jõud, vägi). Mikael Agricola (16. saj)  tekstide järgi “lõid Kalevipojad niidud” ehk ilmselt oli tegemist muistsete läänemeresoome maaharijatega.

Kaleva nuiamehed
Lennart Meri andmetel nimetati “kaliks” paadirullide pööramise või kivi kangutamise puud ning kalimeesteks-kaleviteks Läänemere muistseid meresõitjaid. Viiteid sellele, et muistsed kalevad olid mingid nuiadega tegelased, leidub veelgi. Näiteks nuiab Kalevipoeg meie rahvuseeposes oma vägeva vemblaga maha Soome tuuslari maleva. Võimalik, et just Kaleva sugu nuiameestele viitab ka Rooma kirjamees Tacitus (1. saj), jutustades Läänemere idarannal elanud aestidest, kes kasutasid relvadena nuiasid.

Kylfingid ja kolbjaagid
Skandinaavia saagakirjanduses on juttu Põhjala sõdalastest “kylfingidest“, kusjuures “kylfa” tähendab vanaskandinaavia keeles samuti nuia või kaigast. “Ynglingite saagas” ja “Edda” lauludes esineb Põhjala muistne kuningas Gylfi, kes valitses Läänemere ääres enne Odini ja aaside tulekut ning kelle käest aasid kavalusega maad said. Vene kroonikates esinevad muistsed ülikud Kolõvanov ja teised „kolbjaagid“ ning Bütsantsi 11. sajandi allikad nimetavad keisri palgasõduritena teenivaid „koulpingoisid“.

Muudetud: 09.08.2017

Üks mõte “Muistsed Kalevad”

  1. Läti rahvuseepose kangelane Lacplesis (Karutapja) kohtus ühes episoodis ka Kalevipojaga ja tollel oli vägev nui, mille otsas oli veskikivi. Maurasid mehed, mis nad maurasid , lõpuks tuli sõprust tunnistada.

Vasta Tarmo-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga