“Kuningas Eysteinni poeg Yngvarr oli seejärel kuningas Rootsimaa üle. Ta oli vägev sõjamees ja oli tihti sõjalaevadel, sest siis oli jälle Rootsimaal palju sõdu mõlemate, nii taanlaste kui ka idateemeestega. Kuningas Yngvarr tegi rahu taanlastega ja võttis ette sõjakäigu Idateele. Ühel suvel viis ta väe välja ja sõitis Eestimaale ning sõdis seal suvel paigas, mille nimi on Kivi. Seal tulid eestlased välja suure väega ja nad pidasid lahingu. Seal oli nii vapper vägi, et rootslased ei saanud vastu. Seal langes kuningas Yngvarr, kuid tema vägi põgenes. Ta sai maetud sinna mereranna lähedale. See oli Adalsyslas. — On öeldud, et Yngvari Sysla sugu surmanud on ja lainete südames hiilgava kuninga ihhu eestlaste vägi haavad lõi ja Idameri kõrget surnut maheda lauluga lõbustab.“ („Ynglingite saaga“)

Pildil: Kiiver ja võitlevate sõdalaste kujutised Rootsist (7. saj), kivine rand Eestis (foto: Urmas Haljaste), Rootsi eliitsõdalane (7. saj).

Islandlane Snorri Sturluson (13. saj) on “Ynglingite saagasse” kirja pannud, kuidas eestlased (eistr, aestr) käinud mitmel korral Sveamaad rüüstamas. Ühel suvel (u aastal 600) kutsus Uppsala kuningas Ingvar (Yngvarr) kokku sõjaväe, tuli maale nimega Adalsüsla (Aðalsýsla) ja rüüstas kohas nimega Kivi (Stein). Kui kohale jõudis ülekaalukas eestlaste (sýslu kind) vägi, siis kuningas Ingvar langes ning maeti sinnasamasse merekaldale. Hiljem oli Ingvari poeg Önundr veel omakorda Eestisse retke korraldanud ja oma isa eest kätte tasunud.

Kivi lahingu täpne asupaik on siiani teadmata ning kurikuulsa Rootsi kuninga haud leidmata. Adalsüsla on saagades tähendanud “maad, mis asub Saaremaa vastas” ning seda on valdavalt tõlgendatud Läänemaana. “Kivi” nimelisi kohti leidub Läänemaa kivistel randadel mitmeid (Kiideva/Kividepää, Kiviküla) ning veelgi rohkem leidub seal lihtsalt suuri kive, mida võidi kohatähisena kasutada.

Teise võimaliku lahingupaigana on pakutud Saaremaad. Näiteks on 12. sajandil koostatud ladinakeelses teoses “Historia Norvegiae” väidetud, et Ingvar langes just Saaremaal (Eýsýsla). Sellele, et lahing toimus mingil saarel, viitab “Ynglingite saagas” kasutatud kujund “lainete südames”. Kirjeldusega „Saaremaa vastas“ võiks sobida ka Sõrve poolsaar,  mis oli muinasajal veel omaette saar. Sõrvet eraldas Saaremaast Salme väin, läbi mille läks tõenäoliselt omaaegne tähtis läänest itta kulgev veetee.

Kunagise Salme väina asukohast hiljuti leitud uhked laevamatused rootsi päritolu kuninglike sõdalastega viivad samuti mõtted kohe Ingvari sõjaretkele, kuid neid kahte sündmust lahutab, vähemalt praegu kehtivate dateeringute põhjal, umbes poolteist sajandit.

Muudetud: 20.11.2017

Eestlaste esimene vabadusvõitlus (1030-1061)

Kiievi munk Nestor kirjutab oma kroonikas „Ajalike aastate lugu” (1113), et aastal 1030 läks Kiievi suurvürst Jaroslav Tark tšuudide peale, võitis nad ja “rajas Jurjevi linnuse.“ Arheoloogilisest materjalist on muidugi teada, et eestlaste muinaslinnus oli Tartu Tähetorni kohal selleks ajaks seisnud juba mitu sajandit. „Linnuse rajamine“ venelaste poolt tähendab seega tõenäoliselt selle vallutamist ja taaskindlustamist.

Võib arvata, et suurvürstil oli kava liita Eesti alad Vana-Vene riigiga, sest tavapärase rüüstamise ja lahkumise asemel jäid Kiievi väed Tartusse paigale. Emajõgi oli tähtsaim kohalik veetee ning Tarbatu muinaslinnus asus selle ainsa hea ületuskoha juures. Jaroslav, kelle ristinimi oli Juri, andis vallutatud linnale oma nime.

Mõned aastad hiljem läks vahepeal surnud Jaroslavi poeg Izjaslav ise tšuudide vastu ja vallutas Keava linnuse, mis oli toona üks tähtsamaid keskuseid Eestis. 1060. aasta suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani nad maksma andamit. Sossolid võisid olla rannaeestlased (Skandinaavia saagades on Saaremaa Eysýsla ja Lääne-Eesti Aðalsýsla).

1061. aasta kevadel tulid aga sossolid koos suure eestlaste väega Tarbatu alla ja vallutasid selle tagasi. Nad põletasid kiievlaste linnuse maha ning jõudsid vastase jälitamisel Pihkvani välja. Seal võitlesid nad pihkvalaste ja novgorodlastega, kes kroonika andmetel kandsid ränki kaotusi (1000 langenud venelast).

Eesti ristiusustamisest ja liitmisest suurvürstiriigiga ei tulnud midagi välja. Järgnenud aastate jooksul Vana-Vene riik hoopis nõrgenes ning lagunes. Algas eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste kuldaeg või õigemini hõbeaeg. 11. ja 12. sajandi vahetusest on Eestist teada enam kui kaheksakümmend Ojamaa (Gotland) hõbemüntidest koosnevat aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemeremaal samal ajal.

Ajavahemikus 1030-1061 toimunut on nimetatud ka eestlaste esimeseks vabadusvõitluseks, mille eestlased võitsid. Neid võib lugeda kaugeleulatuva ajaloolise tähtsusega sündmusteks, mis määrasid Eesti hilisema kuulumise Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Vaid tänu nendele sündmustele on meil praegu Tartu ja Eesti, mitte Läänemere randadeni ulatuvad põlised Vene alad.

Muudetud: 23.07.2023

Juurdlev ja rahulik olgu mehepoeg ja võitluseks valmis, iga mees rõõmus, iga mees reibas, kuni surm on silma ees. Ekslik on inime, kes arvab end elavat igavesti, kui väldib võitlust. Ei raugaeast leia ta eal seda rahu, mis odade antud.“ (Vanem Edda)

Odinit hüütakse Alfödriks, sest tema on kõigi jumalate isa. Kaks ronka istuvad tema õlgadel ja lausuvad talle kõrva sisse kõike uut, mida näevad või kuulevad, nimed on neil Huginn ja Muninn. Teda hüütakse ka Valfödriks, kuna kõik need, kes lahinguväljal (valril) langevad, on tema kasupojad – need ta võtab vastu Vingoolfi ja Valhallasse ja seal neid kutsutakse eestvõitlejaiks.

Neile kergesti tuntav on Odini taremood, kes tulevad tema juurde: piigid on roovideks, seinad kilpidest pandud, rõngasrüüd pinkidel. Õhtu pool uksel ripub üleval hunt, aga kõrgemal kõigub kotkas. Kits Heidruun seisab üleval Valhalla katusel ja närib Lääraadri puu (Ilmapuu) okstelt rohelist, tema nisadest aga voolab välja mõdu, täites iga päev sangaga anuma, mis on nii suur, et kõik sangarid sealt joonuks saavad.

Uksi küll viissada ja nelikümmend veel on Valhallal mu arust, meest kaheksasada igast minema kiirustab, kui vaja on hundiga (Fenrir) võidelda. Kuid ei kunagi ole inimeste arv Valhallas sedavõrd suur, et otsa saaks liha kuldi küljest, kelle nimi on Säähriimnir. Iga päev teda keedetakse, aga õhtuks on ta terve. Selle eine, mis Odini laual seisab, annab ta kahele hundile: Gerit ja Frekit toidab võitlustes taltunud auline kähmluste isa, sest et vaid viinast söönuks saab, elab relvaehtene Odin.

Aga millega sangarid meelt lahutavad, kui nad parajasti ei joo? Iga päev, kui nad on end riidesse pannud, võtavad nad relvad ja lähevad välja õuele ja peavad võitlust ja võidavad üksühte, see on nende mäng, ja kui hommikune eineaeg kätte jõuab, siis ratsutavad nad kotta sisse ja istuvad jooma. Uljaspead viimseni iga päev vehklevad Odini õuemail, nad valivad surmasid, naasevad võitlusest ja siis istuvad üheskoos rahus. Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev ja viimne lahing ehk Ragnarök, siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

Kui kord jõuab kätte jumalate saatuse päev, viimne lahing ehk Ragnarök, siis hunt (Fenrir) kugistab alla päikese ja teine hunt viib minema kuu, taevalaelt aga kaovad tähed. Kõik maapinnad ja mäed värisevad ja maa seest tulevad lahti puud, vajuvad kokku mäestikud ja purunevad kõik köidikud ning ahelad. Siis pääseb lahti Fenrir-hunt, siis uhub meri üle maa, sest jöötunite vägi läheb liikvele Midgardrimaos ning ta ründab maad. Mürast ja möllust lõhkeb taevas ja Muuspelli pojad ratsavad esile. Siis asub Odin oma vaprate eestvõitlejatega Valhallast sõjateele, et võidelda oma viimast lahingut.

(Lühendatud kogumikest „Vanem Edda“ ja „Noorem Edda”, tõlkinud R. Sepp)

Muudetud: 09.06.2017