Hanekene ilmalindu / lendelekse, lookelekse, / otsides pesa aseta. / Sestap vana Väinämöinen / lükkas põlveda merestä / halja’ aksi mätta’ aksi, / kulurohu kamaraksi. / Hanekene ilmalindu / heinast pesada kohendab / Väinämöise põlve pealta. / Munes ta kuusi munada, / raudamuna seitsmendama. / Hakkas hani haudumaie / Väinämöise põlve pealta. / Sellest vana Väinämöinen / tundis põlve põlevada, / ihuliikme tulitavat: / põlve pisut liigateli, / munad veeresid vedeje, / prõksatid merre karile. / Sõnas vana Väinämöinen: / “Mis on muna alapooli, / saagu alla maaemäksi; / mis on muna ülapooli, / saagu üles taeva’aksi; / mis on muna rebuosa, / saagu päevaks paistemaie, / ülemaksi taeva’asse; / mis on muna valgeosa, / saagu kuuksi kumendama. / Munakoore tükikesed / saagu tähiks taeva’asse.” (Karjala 1833)

Tuli parti, pisku lindu; / lendelekse, lookelekse / otsides pesa aseta, / asupaika haudumise. / Lendas lõunad, lendas lääned, / lendas looded ja edelad. / Ei leia aseta hääda, / paika ei pahemadagi, / kuhu panna võiks pesada, / asutada haudumista. / Liikelekse, lookelekse, / arus enda arvelekse: / “Kas teen toa ma tuule pääle, / pesa laine ladva pääle? / Tuul see mu toa purustab, / pesa lained need lõhuvad.” / Säällap siis see vee emake, / vee emake, ilma imbi, / tõstis põlveda meresta, / labaluuda laine’esta / pardile pesakohaksi, / asemeksi arma’aksi. / See oli parti, pisku lindu, / liikelekse lookelekse, / nägi põlve vee emakse / seljalla sinetavalla; / arvas heinamätta’aksi, / kamaraksi kerkivaksi. / Lendelekse, lookelekse, / põlve otsaje asukse. / Põlvele pesa ehitas, / munad kuldsed munesi: / kuusi kuldasta munada, / raudmuna seitsmendama. / Hakkas hauduma muneda, / põlve-otsa hoidemaie. / Haudus päeva, haudus kaksi, / haudus kokku kolmandagi, / jo siis sellest vee emake, / vee emake, ilma imbi, / tundis end tulinevada, / ihu kõike kõrbevada, / mõtles põlve ta põlevat, / kõik need soonedki sulavat. / Põlve ta pisut väristas, / liigateli liikmeida: / veeresid munad vedeje, / langesid jo laineisse, / sääl nad prõksatid puruksi, / katki läksid kildudeksi. / Ei munad mudasse jäänud / ega killud kooletesse. / Muutusid kenaksi killud, / tükid kõik need kauni’iksi: / alumine pool munasta / alamaksi maaemaksi, / ülemine pool munasta / ülemaksi taeva’aksi; / ülapool punarebusta / päikeseksi paistemaie; / ülapooli valge’esta / kuukeseks kumendamaie; / mis munassa kirjavada, / need tähiksi taeva’alle, / mis munassa mustavada, / need said ilma pilvedeksi. (“Kalevala”)

Pääsulind, päevalind, / see tore õhulind / lendles suvepäevad, / mängles ööd pimedad, / otsis maad, et magada, / muru, et muneda, / lehti, et puhata, põldu, / et pesitseda. / Nägi mätta merest, / sinise mere seest. / Valas vaskse pesakese, / munes kuldsed munakesed. / Tuli tuul, õige tuul, / mere tuulispask vihane, / lükkas pesa Lauga jõkke, / veeretas munad vette.  (Vadjamaa 1947)

Muudetud: 25.08.2020