„See on täide saadetud, see on tehtud, nimelt kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud!“ (“Henriku Liivimaa Kroonika” / 13. saj)
Nii kirjutab Henrik oma kroonikasse peale Muhu linnuse vallutamist ja Saaremaa alistamist, mida loetakse eestlaste muistse vabadusvõitluse lõpuks. Kuid kes oli see vaarao, kes toona Saaremaal uputati? Muistses Egiptuses oli vaarao kõikvõimas valitseja ning ülijumal Päikese poeg. Kui Henrik võrdleb Taarapitat vaaraoga, kas võiks see siis tähendada, et ka Taarapita oli Päikese poeg? Valdav arvamus, nagu olnuks Taarapita muistsete eestlaste äikesejumal, ei välista tema seotust ka päikesega. Äikesejumala tegelaskuju eraldus meie esivanemate usundis varasemal ajal esinenud üldisest taevasest üliolendist, kes valitses ka päikese üle.
Kirjanik Karl Kello seostab Henriku poolt nimetatud vaarao Päevapoja nimelise tegelasega. Ta kirjutab oma raamatus „Põhjamaine vaarao“ järgmiselt: „Eesti-soome müütilistes rahvalauludes ja lugudes tuleb tihtilugu ette keegi Päevapoja-nimeline tegelane, kel paistnud päike otsaees või pea lael. Päevapoja tegevusareaal näibki paigutuvat põhiliselt Saaremaale. Soome Kalevala-laulude järgi valitseb pädev Päevapoeg nimetul saarel asuvat päikesemaad Päivölät.“ Kolmeharuliste kiirgavate kroonidega tegelasi esineb ka Volga piirkonnast leitud pronksiaegsete jumalakujukeste hulgas (pildil). Kello väitel on nende peas olev kolmeharuline peakate Põhjala metsarahvaste päikesejumaluse atribuut. Ka Saami paganlikku taevajumalat Tiirmest ehk Thora Gallest on 18. sajandi gravüüridel kujutatud päikesekiirtest ümbritsetud peaga.
Legendaarne kirjanik Lennart Meri ning Kaali järve kaevanud arheoloog Vello Lõugas on esitanud teooria kunagise Kaali meteoriidikatastroofi seostest Vana-Kreeka päikesjumala Heliose ja tema poja Phaethoni müüdiga. Legendi kohaselt ei suutnud Päikese poeg Phaethon tuliseid päikeseratsusid ohjeldada, sattus teelt kõrvale ja põhjustas hiigeltulekahju. Raevunud Zeus surmas Phaethoni oma välguga. Phaethon kukkus Eridanose jõkke, tema õdede pisaraist tekkis merevaik. Eridanose jõe asukoht pole teada. Raul Talvik kirjutab oma raamatus “Teekond maailma ääreni”: „Eridanose jõe muistendile on pakutud järgmist seletust: Eridanose nimi on segi aetud Radanuse jõe omaga, mis on Visla harujõgi. See seoks Heliose müüdi, merevaigu ja Läänemere kokku.“
Paljud legendid ja sümbolid on vanemad ning omavahel sügavamalt seotud kui keegi oskab oletada. Võibolla on juhus, aga võibolla ei ole ka, et meie muinasaegse ehtekunsti ornamentikas väga levinud märk, väike ring või täpp suurema ringi sees, on ühtlasi egiptuse hieroglüüf „Ra“ (Päike). Vello Lõugas on koguni juhtinud tähelepanu sellele, et täpselt sama sümboli moodustavad muinasaegse ringmüüriga ümbritsetud Kaali järv ning järve keskel paiknev kivivare, mida madalama veetaseme puhul näha võib. Lõugase teooria kohaselt võib kivivare puhul olla tegemist muistse ohvrialtari jäänustega. Või seisis Püha järve keskel hoopis „vaarao“, Taarapita kuju, mille ristisõdijad peale Saaremaa vallutamist järve uputasid?
17.10.2018