Eestlaste esimene vabadusvõitlus (1030-1061)
Kiievi munk Nestor kirjutab oma kroonikas „Ajalike aastate lugu” (1113), et aastal 1030 läks Kiievi suurvürst Jaroslav Tark tšuudide peale, võitis nad ja “rajas Jurjevi linnuse.“ Arheoloogilisest materjalist on muidugi teada, et eestlaste muinaslinnus oli Tartu Tähetorni kohal selleks ajaks seisnud juba mitu sajandit. „Linnuse rajamine“ venelaste poolt tähendab seega tõenäoliselt selle vallutamist ja taaskindlustamist.
Võib arvata, et suurvürstil oli kava liita Eesti alad Vana-Vene riigiga, sest tavapärase rüüstamise ja lahkumise asemel jäid Kiievi väed Tartusse paigale. Emajõgi oli tähtsaim kohalik veetee ning Tarbatu muinaslinnus asus selle ainsa hea ületuskoha juures. Jaroslav, kelle ristinimi oli Juri, andis vallutatud linnale oma nime.
Mõned aastad hiljem läks vahepeal surnud Jaroslavi poeg Izjaslav ise tšuudide vastu ja vallutas Keava linnuse, mis oli toona üks tähtsamaid keskuseid Eestis. 1060. aasta suvel läks Izjaslav sossolite vastu ja pani nad maksma andamit. Sossolid võisid olla rannaeestlased (Skandinaavia saagades on Saaremaa Eysýsla ja Lääne-Eesti Aðalsýsla).
1061. aasta kevadel tulid aga sossolid koos suure eestlaste väega Tarbatu alla ja vallutasid selle tagasi. Nad põletasid kiievlaste linnuse maha ning jõudsid vastase jälitamisel Pihkvani välja. Seal võitlesid nad pihkvalaste ja novgorodlastega, kes kroonika andmetel kandsid ränki kaotusi (1000 langenud venelast).
Eesti ristiusustamisest ja liitmisest suurvürstiriigiga ei tulnud midagi välja. Järgnenud aastate jooksul Vana-Vene riik hoopis nõrgenes ning lagunes. Algas eestlaste ja teiste Läänemere idakalda rahvaste kuldaeg või õigemini hõbeaeg. 11. ja 12. sajandi vahetusest on Eestist teada enam kui kaheksakümmend Ojamaa (Gotland) hõbemüntidest koosnevat aaret, mida on kordades rohkem kui ühelgi teisel Läänemeremaal samal ajal.
Ajavahemikus 1030-1061 toimunut on nimetatud ka eestlaste esimeseks vabadusvõitluseks, mille eestlased võitsid. Neid võib lugeda kaugeleulatuva ajaloolise tähtsusega sündmusteks, mis määrasid Eesti hilisema kuulumise Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Vaid tänu nendele sündmustele on meil praegu Tartu ja Eesti, mitte Läänemere randadeni ulatuvad põlised Vene alad.
Muudetud: 23.07.2023