„Arvates, et uus päevajumal on tõusnud, kogunesid nad kuuendal kuul kogu oma hõimuga ookeanimere suuremale Tareconta saarele, ladusid suure kivikuhila, mätsisid tõrvaga kokku, ajasid püsti ilmatusuure samba, selle alla kivist lõõre jättes ja nimetasid seda omas keeles Morholoseks, see tähendab jumalate täheks, – selliselt tuletatud nimega kutsuvad nad Saturnust. Nad ehitasid sinnasamasse suure kauni linna nimega Taraconta. Kristuse-eelsetel aegadel tegi see hõim suurt laastamistööd, hüüdes appi päevajumalat.“ (Aethicus Ister “Kosmograafia” / 8. saj)
Pildil: Nikolai Kotšergini illustratsioon “Kalevala” ainetel.
8. sajandil Iirimaal elanud piiskop Feirgil ehk Aethicus Ister kirjeldab oma raamatus “Kosmograafia” „ookeanimere saari“ nimedega Taraconta ja Rifargica. Kirjanik Lennart Meri ja keeleteadlane Urmas Sutrop on oletanud, et Rifargica tähistab Rävala (Rebala) randa ning Taraconta (Taarakond) Saaremaad. Teatavasti oli “Henriku Liivimaa Kroonikas” mainitud Taarapita ehk Taara „saarlaste suur jumal“ ja Taarakond võis seega tähendada Taara austajate maad või kogukonda.
Kui Aethicus Ister kirjutas, et Taraconta asus „ookeanimere saarel“, siis ei mõelnud ta muidugi Atlandit ega Vaikset ookeani. Ajal, mil ta oma raamatut kirjutas, erines sõna „ookean“ tähendus tänapäevasest. Nii muinaspõhja kui ka Euroopa keskaegse maailmapildi järgi oli maailm ringikujuline ja seda ümbritses „ookean“ ehk Maailmameri. Sellelt „välismerelt“ ulatusid suured merelahed sisemaale ning Läänemerd nähti justnimelt ühe sellise lahena. Suuremat jagu siinseid maid peeti ja nimetati „ookeanimere saarteks“, sealhulgas ka Skandinaavia poolsaart.
Aethicus Ister kirjutab, et Taraconta asukad “Octavianus Augustuse aegadel on maksu maksnud rannikul leitud kullas, kuid mitte ühelegi imperaatorile varem ega hiljem, ja ka siis vabatahtlikult, nähes, et naaberhõimud niisugust maksu maksavad“. See „rannikul leitud kuld“ on loomulikult merevaik, mida leidub kõige rohkem just Lääneme idarannikul.
Taraconta asukate kohta on veel öeldud, et nad pühitsesid talvist ja suvist pööripäeva. Viimasele viitab ka märkus, et nad kogunesid oma usulisteks talitusteks „kuuendal kuul“ ehk juunis, siis austasid nad „Saturnust“. Loomulikult ei kummardanud Taraconta asukad oma pidustustel Vana-Rooma viljakusjumalat, autor on siin lihtsalt püüdnud leida lähimat vastet talle tuntud paganlike jumalate hulgast. Veel hüüdsid taracontalased appi „päevajumalat“ ehk siis päikesejumalat (ka päikest nimetati vanasti päevaks).
On võimalik, et kõik need talitused olid seotud muistsete saarlaste Taarapita kultusega. Suure tõenäosusega oli valdavalt äikesejumalaks peetud Taarapita muuhulgas ka viljakusjumal, kes kevadeti piksenooltega maad viljastas ning võimsa taevajumalana seisis ta kindlasti suguluses ka Päikesega. Kirjanik Karl Kello on seostanud Taarapita “Kalevalas” ning eesti ja soome rahvalauludes esineva Päevapojaga, kes valitseb nimetul saarel asuvat päikesemaad Päivölät.
18.10.2018