„Varasemad kaubateed olid tihti seotud veega, eriti jõgedega. Veeteed mööda liikumine on maitsi rändamisest tihti lihtsam ja ohutum ning laeva või paadiga saab korraga transportida märksa rohkem kaupa. Suuremate kärestike juurde, kus kaupa tuli ümber laadida, hakkasid kujunema kindlustatud punktid, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.“ (Näitus „Viikingiaja aarded Eestist“)
Pildil: Kopranahad (foto: Mauri Kiudsoo). Kehra hõbeaare (foto: Juss Saska). Eestist leitud damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad (pildid: www.tutulus.ee).
Vesi ei olnud muinasajal erinevate piirkondade lahutaja, vaid hoopis liitis neid ning muinasaegne kaubandustegevus kulges valdavalt mööda jõgesid ning merekaldaid. Veeteedega külgnevatel randadel kehtis küll rannaõigus, mille järgi kõik, mis mööda triivis või randa uhuti, kuulus leidjale, kuid kohalikul rannarahval oli õigus kehtestada endale sobivates paikades sadamarahu. Selliseid sadamaid võisid kaubavõõrad külastada ning seal kaubelda. Sadamate juurde ja lohistipaikadesse, kus tuli paate üle maismaa lohistada, hakkasid aja jooksul kujunema kindlustatud asuld. Seal peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi. Mitmetest sellistest kohtadest kujunesid aja jooksul keskused muinaskihelkondadele.
Kauplemisega tegelesid varasemal ajal peamiselt ülikud ning mereretked ja ülemerekaubandus etendasid olulist osa kohaliku ülikute kihi väljakujunemisel. Viikingiajal (9.-11. saj) tihenesid eestlaste sidemed eelkõige skandinaavlastega ning Eesti ülikute seas hakkasid üha enam levima skandinaaviapärased ehtemoed. Alates 9. sajandist hakati Põhjalas kauplemisel üha rohkem kasutama hõbedat. Lisaks hõbedakangidele ja hõbedast kaela- ning käevõrudele on Eestist leitud rohkelt viikingiaegseid Araabia kalifaadi hõbemünte ehk dirhemeid ning hilisemast ajast peamiselt Ojamaal (Gotland) löödud hõbemünte.
Eestlaste vanimaks ning peamiseks viimakaubaks olid karusnahad. Eriti hinnatud olid kopranahad ja kopranõre. Samuti võidi meilt lõunamaadesse viia mett ja vaha. Eesti oli muinasajal ka kõige põhjapoolsemaks alaks, kus teravilja kasvatati ning aja jooksul kujunes ka see tähtsaks kaubaks, mida sai müüa. Kuna Eesti kliimas ei kuivanud vili põllul lõplikult ära, kuivatati seda rehetares parte peal. Suitsutoas kuivanud vili säilis tänu suitsu puhastavale toimele paremini kui tavaline vili. Eesti vilja turustati Novgorodis, Lõuna-Soomes ja Ojamaal. Tähtsaks kaubaks Idateel olid ka orjad, kelle järele valitses Hommikumaades suur nõudlus, kuid kelle vedu läbi ristiusustatud Lääne-Euroopa oli keeruline.
Viikingiaja jooksul kujunes Eestis kõige olulisemaks käsitööharuks raua sulatamine ja raudesemete valmistamine ning rauda müüdi ka naabermaadesse. Toorrauda veeti tõenäoliselt kõige rohkem välja just Ojamaale, kus soorauda ei leidunud, küll aga asus seal oluline sepatöökeskus, kus kohalikud sepad võõrsilt ostetud rauast esemeid valmistasid. Raudesemeid valmistati ka Eestis kohapeal. Näiteks on siinsete seppade taotud damastseeritud terasest ja hõbekaunistustega odaotsad levinud pea kõikidesse paikadesse Läänemere ääres.
Muudetud: 07.02.2018