„Breemeni Adami teoses räägitakse Läänemeres olevast saarest Aestland, mille elanikud ei usu kristlaste jumalat. Selle asemel: „austavad nad draakoneid ja linde, kellele nad ohverdavad kaupmeestelt ostetud inimesi. Neid vaadatakse enne hoolikalt, et nad füüsiliselt terved oleks ja et draakon ohvrit tagasi ei lükkaks.”” (Tõnno Jonuks „Eesti muinasusund“)
Pildil: Kaali meteoriidikratri valli jalamil asuv „Kuradi puu“, muistsete puujumalate rekonstruktsioonid.
Hilisrauaaja alguseks ei olnud kristlus veel Eestisse jõudnud. Saksa vaimulik Breemeni Adam (11. saj) mainib oma kroonikas Eestis ja Kuramaal elavaid nõidu, arbujaid ja surnumanajaid, kelle juures kaugetelt maadelt käidud nõu küsimas. Seal räägitakse ka Läänemeres olevast saarest (Saaremaa?), mille elanikud ei usu kristlaste jumalat, vaid austavad draakoneid ja linde, kellele toovad inimohvreid.
Hilisrauaajal põletasid eestlased endiselt oma surnuid ning matsid neid kivikalmetesse, mis olid küll muutunud varasemast ühetaolisemateks. Suurenes ka maahaudade ja laibamatuste hulk, tekkisid esimesed kalmistud. Surnutele pandi endiselt rohkelt kaasa ehteid, kuid relvi ja tööriistu enam mitte nii palju. Väga levinud oli hauapeatsisse või jalutsisse asetatud savinõu sütega.
Esimesteks märkideks kristlike mõjude jõudmisest Eestisse võivad olla kalmetest ja haudadest leitud võrdhaarse risti kujulised ripatsid, mis hakkasid levima 11. sajandil. Ristiusustamine tähendas kõikjal Põhja-Euroopas ka uue keskvõimu kehtestamist, mistõttu kohtas see tugevat vastuseisu. Paganliku soomeugri maailma vastureaktsioonina ristiusu levimise vastu on nähtud loomakujuliste (linnud, maod) ripatsite, kihvripatsite ja Thori vasarate kandmist. Samuti muistsete kivikalmete taaskasutusele võtmist ja uhkete laevkalmete või kuningakääbaste rajamist. Väga tugevaks paganliku religiooni sümboliks sai põletusmatus, mille vastu kirik pidas vajalikuks alustada võitlust.
1191. aasta jaanilaupäeval (23. juuni) leidis aset päikesevarjutus, mis eestlaste uskumuse kohaselt kuulutas kurjade aegade lähenemist. Sündmuse langemine aasta kõige tähtsamale pühale, mil ülistati tuld, päikest ja valgust, näis eriti halva endena. Samal ajal tegutsesid siin juba ka kristlastest misjonärid ning eestlased süüdistanudki Liivimaalt tulnud preestrit Theoderici selles, et ta „söövat päikese ära“. Kohe peale halvaendelist sündmust rüüstasidki novgorodlased järjekordselt Tartu (1191) ja pisut hiljem Otepää (1192). 1193. aastal kuulutas Paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu ning aastal 1208 korraldasid sakslased ja latgalid esimesed röövretked Ugandisse. Algas eestlaste muistne vabadusvõitlus, mis kestis kuni aastani 1227, mil kogu Eesti oli sunnitud alistuma ning võtma vastu ristiusu.
Muudetud: 07.06.2017