Pildil: Kirvestega mehed pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), Muhu saarelt leitud pronksist odaots, pronksist rantkirves Äksist ja kivikirves Luunjalt.

Eesti pronksiaja esimest poolt nimetatakse varaseks pronksiajaks (1800-1100 e.m.a). Varast pronksiaega on kiviaja lõpust väga raske eristada, kuna sellel ajal elas meie maal inimesi veel väga vähe ja pronksi nad tegelikult eriti ei kasutanud.

Varasel pronksiajal jõudsid meie esivanemateni tõepoolest esimesed mujal valmistatud vasest luksusesemed (kirved, sirbid, odaotsad), kuid igapäevases elus kasutati endiselt kivikirveid ning puidust, luust ja kivist tööriistu ning relvi. Oletatavasti on üks vanimaid Eesti pronksesemeid Muhu saarelt leitud odaots, mis pärineb algselt Lõuna-Uurali piirkonnast.

Varasel pronksiajal olid inimeste peamisteks elatusallikateks endiselt jaht ning kalastus. Mõnel pool hariti siiski ka juba alepõldu. Kasvatati peamiselt otra ja põldu künti konksadraga, millega tuli künda risti kahes suunas.

Seoses põlluharimise laiema levikuga muutusid meie esivanemate usundis olulisteks taimedele elu andvad jõud – maa, päike ja vihm. Kujunesid välja pööripäevad, levisid päikese ja äikese kultus. Oluliseks usundiliseks nähtuseks oli kivi- ja pronkskirveste kasutamine rituaalsete esemetena. Pronksiaegseid varreauguga kivikirveid on seostatud äikesejumala kultusega.

Muudetud: 03.10.2016

“Kaali muistis koosneb järvest, mida tõenäoliselt peeti pühaks, ja seda ümbritsevast kahest kontsentrilisest ringist, neist üks tekkinud meteoriidiplahvatusest ja teine rajatud inimeste poolt. Selle plahvatusest tekkinud rusuvalli peale, kirdepoolsesse sektorisse, hakkas nooremal pronksiajal ladestuma kultuurkiht, mida seni on üldiselt tõlgendatud kindlustatud asulana, nagu neid tuntakse Asvas, Ridalas.“ (Valter Lang „Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis“)

Pildil: Kaali kraatrivall (foto: Raivo Ird). Friedrich Kruse joonis Kaali ringvallidest. Kaalist leitud pronksist ehtenõel (foto: Arheoloogiamuuseum).

Saaremaalt on leitud viiteid uue aktiivse inimtegevuse ajajärgu algusest 7.-8. sajandil e.m.a. Kaali järvest tehtud õietolmudiagrammist ilmneb, et hilispronksiajal on sealkandis laialdaselt levinud teraviljade kasvatamine. Inimesed on tegutsenud ka Kaali järve vahetus ümbruses ning kindlustanud meteoriidi langemisest tekkinud ringikujulise kraatrivalli välimise külje võimsa paekivimüüriga. See müür on olnud enam kui kahe meetri kõrgune ning selle peal on arvatavasti olnud veel puitkindlustis. Valli kirdepoolsele küljele on millalgi (ajavahemikus 8.-3. saj e.m.a) rajatud kindlustatud asula, nagu neid tuntakse nooremast pronksiajast ka Asvas ja Ridalas. Tõenditeks seal tehtud pronksitöö kohta on savist valamisvormide ja sulatustiiglite katked ning tootmisjäägid.

Arvatavasti ajaarvamise vahetuse paiku või mõnevõrra varem on lisaks üleval kraatrivallil paiknenud paekivist ringmüürile ehitatud veel teine raudkividest ringmüür väljapoole järvemäe ümber. Sellesse müüri pandud kivid on silmatorkavalt suured ja võimsad, mõned koguni läbimõõduga kuni 1,8 m. Kaali kahekordne ringvall on vanim teadaolev ringvall-linnus selles piirkonnas. On võimalik, et Kaali muinaslinn oligi kõikide meie ajaarvamise viimastel sajanditel Saaremaal ja Lääne-Eestis levinud ringvall-linnuste algseks eeskujuks. Seda tüüpi Läänemere varased ringvallid, mida leidub rohkelt ka Ojamaal (Gotland), võisid sümboliseerida päikeseketast, mistõttu neid nimetatakse ka päikeselinnadeks.

Kaali kindlustatud asulapaigast on leitud Eesti vanim hõbeaare – kaks peenikest käevõru, kaelavõru ja spiraalsõrmus. Arheoloog Mauri Kiudsoo pakub, et need leiud pärinevad ajavahemikust 3.-5. sajand, kuid võivad olla ka varasemad.

Muudetud: 26.05.2020

„Nooremat pronksiaega on Läänemerel nimetatud esimeseks viikingiajaks. Läänemeri muutus sel ajajärgul sisejärveks.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Muistsed meresõitjad pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), pronksist odaots Vissuverest, luust hülgeharpuuni ots Iru kindlustatud asulakohalt, Läänemere muinaspaat (raamatust Raul Talvik „Teekond maailma ääreni”, joonistanud: Allan Kukk).

Eesti pronksiaja teist poolt nimetatakse nooremaks pronksiajaks (1100-500 e.m.a). Noorem pronksiaeg oli vastastikuste mereretkede ja majandusliku õitsengu ajastu kogu Läänemerel, mistõttu seda nimetatakse vahel ka esimeseks viikingiajaks.

Mereretkede tagajärjel levisid Eesti rannikualadel väga tugevad Lõuna-Skandinaavia mõjud, mida kinnitavad siit leitud skandinaaviapärased pronksesemed ning laevkalmed ehk kivilaevad. Mere tagant toodi Eestisse mitmesuguseid pronksesemeid – ehteid, odaotsi, nooli, kirveid ja isegi mõõkasid, vastu võidi viia hülgerasva, karusnahku ja mett. Tähtsal kohal oli ka merevaigukaubandus. Arvatavasti toodi esimesed rauast esemed meie maale samuti Skandinaaviast, praeguste andmete põhjal umbes aastal 500 e.m.a.

Seoses põlispõldude laiema levimise ja pronksikaubanduse kasvuga hakkas nooremal pronksiajal välja kujunema ka Eesti kohalike ülikute kiht. Põlispõldude juurde hakati maamärkidena rajama suuri ringikujulisi kivikalmeid, mille keskel asuvatesse kivikirstudesse  maetud ülikuperekondade peremehi nimetati tõenäoliselt kuningateks. Pronksi töötlemisega tegelevatest majapidamistest kujunesid aja jooksul Eesti esimesed kindlustatud asulad.

Muudetud: 22.12.2016

„Pronks oli tollal lausa strateegilise tähtsusega materjal, kindlasti mitte odav ega igapäevane, selle valmistamine, hoidmine ja ümberjagamine või kaubakstegemine vajas kaitset.” (Valter Lang „Pronksiaeg ja vanem rauaaeg Eestis”)

Pildil: Eestist leitud noorema pronksiaja kirved (Ridala, Pohjaka) ja odaots (Vissuvere), kirvestega sõdlased pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), pronksi valamine muinasajal (foto: Eelco Kruidenier).

Eesti noorema pronksiaja (1100-500 e.m.a) ülikkonna väljakujunemisel oli oluline roll, lisaks maa omamisele, ka pronksikaubandusel. Pronksi omavatel ja töötlevatel peredel oli ühiskonnas suur mõjuvõim.

Eestis pronksi valmistamiseks vajalikku toorainet ei leidu ning see tuli vedada sisse mujalt – peamiselt Skandinaaviast. Kuna pronks oli väga hinnaline, vajas selle hoidmine ja käitlemine kaitset ning pronksiga tegelevatest majapidamistest kujunesid aja jooksul Eesti esimesed kindlustatud asulad. Jõukamate pronksikuningate majapidamised kasvasid üha suuremateks, koosnedes lõpuks paljudest peredest ja nende sõltlastest, kes kõik tegelesid pronksi maaletoomise, ümbersulatamise ja müümisega. Ilmselt olid sellised asulad ühtlasi ka piirkondlikeks võimukeskusteks.

Kaitseehitused pronksiaegsetes kindlustatud asulates kujutasid endast tavaliselt puust või kivist tara, vahel ka mullast valli. Sageli oli tegu kaherealise taraga (rõhtpalkidest, püstpalkidest või vitspunutisest), mille vahele jääv paari meetri laiune tühimik oli täidetud liiva, mulla või kividega. Selline vall oli piisavalt lai, et selle peal seista, liikuda ning välimise kõrgema seina taha varjudes ründajatele vastupanu osutada.

Pronksiaegsed kindlustatud majapidamised asusid näiteks sellistes kohtades nagu Iru, Narva Joaoru, Asva, Ridala ja Kaali. Saaremaal asuv Kaali paistab silma oluliselt võimsamate kindlustuste poolest kui teised samaaegsed asulad ning ümbritseti võimsa kividest ringmüüriga umbes 8.-7. saj e.m.a. Müüri pandud raudkivid on silmatorkavalt suured – osa koguni läbimõõduga 1,8 m. Hea asend tähtsal liiklusteel Visla suudmest või Ojamaalt (Gotland) Eesti randadele tõi Saaremaale palju rikkust – pronksiaegne Saaremaa oli metalli poolest rikkam kui ükski teine Eesti piirkond.

Muudetud: 03.10.2016

Pildil: Vajangu pronksmõõk.

Eestist on leitud mõningaid nooremast pronksiajast (1100-500 e.m.a) pärinevaid pronksmõõkade tükke – ühed näiteks Saaremaalt, Sõrve säärest. Vajangu külast Lääne-Virumaal on aga pärit üks väga hästi säilinud terve pronksmõõk, mida kohalike inimeste poolt veel hiljaaegu pulmamõõgana kasutati.

65 cm pikkune mõõk on arvatavalt valmistatud Kesk-Euroopas Hallstatti piirkonnas umbes aastal 700 e.m.a ning sattunud meie maale Skandinaavia kaudu. Hallstatti mõõku on leitud peamiselt Mälari järve ümbrusest (Rootsis), Ojamaalt (Gotland), Ölandilt ning Lõuna-Soomest. Mõõk oli pronksiajal põhiliselt pealiku staatuserelv ning Vajangu pronksmõõk võis omal ajal kuuluda mõnele eesti sugu kuningale.

Muudetud: 03.10.2016