„Varalise (varang) all võiks mõista laevkonna liiget, kaaskondlast, keda seob meeskonnaga mitte sugulusvahekord, vaid „hinge ja vere” vanne, Läänemerel tuntud kui „vaering“.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)
Pildil: Viikingilaev ja varjaagid sõjaretkel (10. saj / pilt: Aleksei Averjanov).
Viikingiteks (vanaskandinaavia: víkingr – mereretkija) nimetati Põhjala muistseid meresõitjaid. Viiking ei olnud rahvus, vaid amet – iga mees võis soovi või vajaduse korral viikingiks käia. Idapoolsetel maadel tunti viikingeid ka varangide ehk varjaagidena (vanaskandinaavia: væring – vanne; væringjar – sõdalane, vandeseltsiline). Eesti keeles on nimetusel “varang” ilmne sarnasus sõnaga „vara” (varandus). Varang võis olla meie esivanemate jaoks varaline, varalkäija, vararetkija, varas vms. Lääne-Euroopas nimetati viikingeid ka normannideks (vanaskandinaavia: norðmaðr – põhjalane).
Skandinaavia viikingitel olid oma aja kohta väga head laevad. Tegelikult olid need pigem suured paadid – kerged, kiired ja sobilikud jõgedel liikumiseks. Selline laev võis madala süvise tõttu sõita otse kaldasse ning vajadusel oli seda võimalik üle kuiva maa järgmisele veeteele lohistada. Purje sai Läänemere muinaslaev praegustel andmetel eelviikingiajal (6.-8. saj). Eesti kalmetest leitud laevaneetide põhjal võib järeldada, et siinsed veesõidukid sarnanesid skandinaavlaste omadega. Laev oli muinasajal tavaliselt kogukonna, pere või vannutatud sõjasalga ühisomand. See oli hinnaline vara, mille väärtus võis võrduda suure talu maksumusega.
Skandinaavia viikingid võtsid oma laevadel ette pikki retki nii läände kui itta. Esimesed retked Läänemere idakaldale ehk Idateele (Austrvegr) tehti juba eelviikingiajal, mida Vendeli leiukoha järgi Rootsis ka Vendeli ajaks nimetatakse. Umbes aastal 600 jättis oma elu Eestisse siia rüüstama tulnud Uppsala kuningas Ingvar. 7. sajandil tekkis skandinaavlaste asundus Grobinasse (Läti läänerannikul) ning 8. sajandil Vana-Laadogasse (Venemaal). 8. sajandisse on ajandatud ka Saaremaalt Salme külast leitud uhked skandinaaviapärased laevamatused Mälari piirkonnast pärit üliksõdalaste ning Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga.
8. sajandi lõpuaastatel toimusid esimesed Norra viikingite rüüsteretked Inglismaale ning seda loetakse üldiselt viikingiaja (9.-11. saj) ametlikuks alguseks Euroopas. 9. sajandi alguses jõudsid varjaagid piki Volga ja Dnepri jõeteid Volga-Bulgari riiki, Araabia kalifaati ning Konstantinoopolisse. Tekkinud Läänemerest kuni Musta mereni küündiva kaubandusvõrgustiku osadena tekkisid veel mitmed varalinnalised keskused – Hedeby (Taanis), Birka (Rootsis), Novgorod ja Pihkva (Venemaal). Varjaagidest ülikud etendasid olulist osa ka Vana-Vene riigi kujunemisel ning jõudsid välja Konstantinoopolisse, kus osa neist teenis keisri ihukaitsjatena Ida-Rooma sõjaväes.
Skandinaavia viikingite retked kestsid kuni 11. sajandini, mil Taanis, Norras ja Rootsis võeti vastu ristiusk. Peale seda võtsid nende rolli üle Läänemere idakalda rahvad, eestlased ja kuralased, kes jätkasid viikingiks käimist veel kuni 13. sajandi alguseni.
Muudetud: 07.02.2018