Pildil: Ei ole teada, milliseid metskuldi kujutisi Tacituse kirjeldatud aestid täpsemalt kandsid, küll aga on  metssea kujutisi kiivril kandvaid sõdalasi teada mujalt. Pildil on skandinaavlaste viljakusjumalanna Freyja, Ungarist leitud hõbemünt (1. saj) ning skandinaaviapäraste kiivritega sõdalased 7. sajandist.

Muistsetest aestidest kirjutades mainib Tacitus (1. saj), et oma usu märgina kandnud need emajumalat austavad nuiamehed metskuldi kujutisi. Kult on paljudes usundites sõjalise jõu, mehelikkuse ja viljakuse sümbol. Skandinaavia mütoloogia tunneb hiilgavate harjastega taevakulti, kes veab viljakusjumala Freyri kaarikut, suur kult on kaaslaseks ka Freyri õele Freyjale (Maaema).

Tacitus ei täpsusta, kuidas aestid oma metskuldi kujutisi kandsid. Eesti kalmetest on leitud erinevaid metssea kujulisi ripatseid ning metssea kihvadest tehtud ehteid. Pole aga võimatu, et tegu oli hoopis mingite peakatete või kiivritega, kuna Tacitus kirjutab, et metskuldi kujutis “korvab relvi, on kaitseks kõikide vastu ja annab jumalatari kummardajaile puutumatust isegi vaenlaste keskel”. Näiteks kandsid Skandinaaviast pärinevad sõdalased metskuldi kujukesi oma kiivritel, mida on korduvalt mainitud ka eeposes „Beowulf“. Need kiivrikujud olid seotud viljakusjumal Freyri ning jumalanna Freyja kultusega. Lisaks pakkus paksust metallist valatud või sepistatud „kiivrikult“ lahingus kaitset tugevamate löökide vastu, mis sobiks hästi Tacituse seletusega nende kujutiste kaitsvast iseloomust. Tacitus märgib ka ära, et aestidel olid „sveebide tavad ja välimus“. Tacituse andmetel elasid germaani sugu sveebid ja suioonid (svealased) kõikjal ümber Läänemere (Mare Suebicum).

Muudetud: 18.08.2017