Rooma rauaajal hakati Eestis surnuid põletama. Tarandkalmed olid kollektiivhauad, kus surnute jäänused ja panused kivide vahel segunesid. („Eesti ajaloo atlas“)

Pildil: Tuulingumäe tarandkalme (1. saj).

Rauaaja alguses (u 500 e.m.a) tekkis Eestis uus kalmevorm – tarandkalme. Kividest laotud nelinurkse kalme uus ja suurem vorm kujunes välja 1.-2. sajandi jõukal järjel oleval Virumaal ning levis sealt edasi Kesk- ja Lõuna-Eestisse. Läänemaal ja saartel hakati suuri tarandkalmeid rajama aga alles 4.-5. sajandil, kui seal vahepeal hõrenenud asustus taastus. Tarandkalmete ehitamisest loobuti rahvasterännuaja alguses (5. saj), kuid mõningatesse olemasolevatesse kalmetesse maeti surnuid edasi veel väga pika aja jooksul pärast seda.

Tarandkalmete asupaikadena eelistati kõrgemaid künkaid ja seljakuid. Algul maeti nendesse põletamata, hiljem nõrgalt põletatud ja alates 3. sajandist tugevalt põletatud surnuid. Erinevalt varasemast ajast, segati surnute põletatud säilmed nüüd kalmes omavahel kokku, nii et üksikisikuid ei olnud enam võimalik eristada.

Ilmselt muutus lisaks matusekommetele varasemast kollektiivsemaks ka kogu muu elukorraldus ning ühiskondlik tähtsuskese laienes ühelt valitsevalt ülikult tervele tema perekonnale. Sellega koos muutus ka surnute hingede kuvand – nendesse ei suhtutud enam kui üksikutesse isikutesse, vaid kui esivanemate ühtsesse ja terviklikku kogukondlikku hinge.

Muudetud: 07.06.2017