“Omaaegsetes ohvrileidudes kohtab kõige sagedamini massiivseid kaelavõrusid. Põhjapoolses Euroopas elanud inimestele oli kaelavõru sümboolse tähendusega ese, millega rõhutati isiku kõrget staatust ja erilist kohta ühiskonnas.” (Arheoloogiamuuseumi näitus “Eesti muistsed aarded”)

Pildil: Virumaalt leitud pronksist kaelavõrud (3.-4. saj / pildid: Arheoloogiamuuseum). Eestist leitud Rooma mündid (2.-3. saj / pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Rooma rauaajal (1.-5. saj) tekkisid meie esivanematel tihedamad sidemed lõunapoolsete balti hõimude ja Läänemere kaguranniku asundustega Visla suudme ümbruses. Need asundused olid toona kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele. Visla suudmest liikusid kaubad mööda Merevaiguteed lõunasse ning vastupidi, tuues rikkust ka Eesti randadele. Alates 2. sajandist suurenes meie maal oluliselt kasutatava pronksi hulk, 3.-4. sajandil hakkasid ilmuma ka esimesed hõbeehted.

Kõige järsema hüppe tegi rooma rauaaja majandusliku õitsengu käigus Virumaa, mille sidemed Visla suudmealadega olid tõenäoliselt kõige otsesemad ja tihedamad. Seda võib järeldada Läänemere kagurannikule omase ehtemoe järgi, mis on meieni jõudnud tänu rikkalikele hauapanustele Virumaa kalmetes. Samuti on Eesti põhjarannikult leitud 2.-3. sajandil Roomas vermitud vaskmünte.

Baltipäraseid ehteid on leitud ka Saaremaalt, tõenäoliselt oli saarlastel tihedaid suhteid Kuramaa ja Väina (Daugava) jõe äärsete piirkondadega. Eesti vanim hõbeaare pärineb Kaali järve kaldalt, kust on leitud kaks peenikest käevõru, kaelavõru ja spiraalsõrmus. Leiu täpne vanus pole teada. Eelrooma rauaajal (500-50 e.m.a) asus samas paigas kindlustatud asulakoht, kuid antud leid võib pärineda ka rooma rauaajast.

Muudetud: 16.02.2018