„Sel tarkus on tallel, kes teed on tallanud ja kaugel käinud. Vaid sellel on selge, mis koor on, mis sisu, kel omal on oidu.“ (Vanem Edda)

Pildil: Varjaagid 10 sajandist (joonistused: Oleg Fedorov)

Leek algab leegist, kuni lõpuni põleb, tuli elustub tulest. Kaaslane kasu saab kaaslase sõnast, ei üksiklast õpeta ükski. Kuivab pedakas külakünkal, pole koort, ei krooni tal kaitseks. Nõnda ka inime, keda ükski ei armasta: milleks ta enam elab? Kui sinul on sõber, keda hästi usaldad, ja ootad armsust ta käest – talle jooda siis mõtteid jootude vastu, sõida sageli külla. Sõber sõpra rõõmustab relva ja rõivaga, mis endale tundub, et tarvilik. Andja ja kinkija on iidseimad sõbrad, kui and tuleb soojast südamest. Pole seda ju palju, mida pakkuda on, tihti kaalub ka vähene kiitus. Poole leiva ja täie lähkriga kosisin endale kaaslase. Halva sõbra maja on kaugel, kui ta ka lähedal kõrguks, hea sõber on otse siinsamas, kui tuleks ka ringi rännata.

Oma sõbrale inime olgu ka sõber, võtku sõpradeks sõbra sõpru, kuid vaenlase sõpru ärgu ta sugugi arvaku enese sõpradeks. Kui on sul keegi, keda hästi ei usalda, ja ootad talt ikkagi armsust: kenasti kõnele, koledat mõtle ja vasta riukaga valele. Ja kui on siis keegi, keda hästi ei usalda, kelle mõtted sulle ei meeldi: naera ta meelt, talle naera näkku, olgu andamid täpselt tasa. Irvega irve vastu las astuvad sangarid, ja vembuga vale vastu.

See varakult väljugu, kel töökäed vajaka, ja hoidku töötegu hinges. Kes hommikul magab, jääb ilma mõnestki, virk on pooleldi varakas. Taibutu ineme öösi on ärkvel, üha mõtleb ja mõlgutab, on hägune peast kui saabub hommik, kuid häda on jällegi hakkamas.

Vajab erku ja oidu, kes kaugel omadest, kodus ju tullakse toime. Välja peal ärgu mees oma relvadest millalgi astugu sammugi eemale – ei või kunagi teada, kus kohal just teel olles tuleb pruukida oda. Kõiki uksi enne edasiastumist sina valvsalt vaata – ei teada või eales, kas tare põrmandal pole vastas ehk vaenlane. Kui lähened tarale tasa ja targu, ei siis õnnetus toimelist taba, sest ustavamat sõpra ei saa sina kuskilt kui seda on selge oid.

Mõistmatu inime mõtleb, et iga naeratav nägu on sõprusest, et iga suuseadja on ta sõber. Siis alles oimab, kui tingi saabub, et kaitsja on hoopiski kadunud. Oma võimu peab hoidma, kel vähegi mõistust, vaguralt vaos, sest ikkagi selgub, kui südikaid kohtub, et üks on ühest üle. Sõnade eest, mis teistele sõnatud, on tihtigi tasu oodata.

Kes ohtusid arvestab, see lauda istudes vaatleb ja vaikib, ta teritab kõrvu, teritab silmi. Mis tuleb, on targale tähtis. Halb on harjumus aruga hiilata, meel olgu mõõdukas. Kosta ja küsida on tarkade kohus, et olla oiukaks arvatud – paneb muigama see, kes midagi ei mõista ja teadjate tares istub. Mõistmatu inime, kui läheb mõistjate sekka, olgu vait ja vagusi – keegi ei märka, et ta miskit ei mõista, kui ta keelt peab kammitsas. Ei tea see mees, kes midagi ei tea, kunas liialt lobiseb, paljugi vatrab sisutuid sõnu. Kibelev keel, kui puudub keelaja, satub harva hea peale. Mida üks peab teadama, jäägu ka ühele, teavad kolm, siis teavad kõik.

Kes lauas ahmib ahnelt ja arutult, see sööb end siruli. Kohtlaselt mõnitab enese magu, kui tuleb kord targa juurde. Kui juhm tuleb lauda, on ta vait ja jõllitab või mõmiseb mõnda, kuid mis pea sees on mehel, otsemaid pudeneb, kui maitseb kord märjukest. Ei kaugelt nii hea, nagu õlut on kiidetud, pole ta nüüd ega pärastki, mida rohkem joob mees, seda vähem januneb ta oma mõistuse järele. Ei kurjemat koormat saaks tee peale kaasa kui painavat peatäit. Ei paremat panna saaks teeline pauna kui mehist ja kainet mõistust, see kaugele minnes on kallim kui kuld, see on vaevase vara.

Tuleb võõrsilt lahkuda, mitte lee ääres lesida pikemalt ühes paigas. Sõprust ei kosuta see, kes kauaks jääb lahkesse lauda. Hea on talulapp, ükskõik kui tilluke, ise seal oled isand. Pitsitab südant, kui paluma pead igakord einet. Olgu kitsesid kaks, olgu koda või okstest, parem siiski kui santida. Puukoor katuseks ja kuivad laastud olgu mehele mõõduks, palju puid on tarvis, halge ja pinde kuuks kuueks ja kauemaks.

Õnnelik on see, kes omal jõul seista suudab armus ja au sees. Õnnelik see, kel enda käest võtta on au ja arukus elus, sest sageli halvaks osutub soovitus, mis teiselt on vastu võetud. Paha on kiitus, paha parim sõnagi, mis uhkuses teise käest tingitud. Rumal mees, kui ta looma saab või naise armugi võidab, teda täidab siis suur enesetunne, kasvab kõvasti edasi uhkuses. Igerik inime, armetult loodud, naerab vaid teisi takka. Ei tema tea, mida teadma ta peaks, et on endalgi vigu vammuses.

Parim on elu ja õnnelik elu, kes liigub, saab lehma. Nägin kerkivat suitsu suurniku koldelt, aga surm seisis sängi taga. Parem on poeg, ka siis, kui ta pärast su surma sünniks, harva mälestab tee ääres mõnd kivine märk, kui sugupuu seda ei sea. Loomad surevad, sugupuud surevad ja sina sured samuti, ei kao aga kunagi meeste kõne, kui on hinnata head. Seda kõike võib näha, kui küsida ruunidelt, jumalaist märgitud märkidelt. Neid ülemad valdjad lõid, neid iidsed laulikud lõid, sel kohal on kohaseim vaikida.

(Lühendatud kogumikust „Vanem Edda“, tõlkinud R. Sepp)

Muudetud: 09.06.2017