„Nooremat pronksiaega on Läänemerel nimetatud esimeseks viikingiajaks. Läänemeri muutus sel ajajärgul sisejärveks.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Muistsed meresõitjad pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), pronksist odaots Vissuverest, luust hülgeharpuuni ots Iru kindlustatud asulakohalt, Läänemere muinaspaat (raamatust Raul Talvik „Teekond maailma ääreni”, joonistanud: Allan Kukk).

Eesti pronksiaja teist poolt nimetatakse nooremaks pronksiajaks (1100-500 e.m.a). Noorem pronksiaeg oli vastastikuste mereretkede ja majandusliku õitsengu ajastu kogu Läänemerel, mistõttu seda nimetatakse vahel ka esimeseks viikingiajaks.

Mereretkede tagajärjel levisid Eesti rannikualadel väga tugevad Lõuna-Skandinaavia mõjud, mida kinnitavad siit leitud skandinaaviapärased pronksesemed ning laevkalmed ehk kivilaevad. Mere tagant toodi Eestisse mitmesuguseid pronksesemeid – ehteid, odaotsi, nooli, kirveid ja isegi mõõkasid, vastu võidi viia hülgerasva, karusnahku ja mett. Tähtsal kohal oli ka merevaigukaubandus. Arvatavasti toodi esimesed rauast esemed meie maale samuti Skandinaaviast, praeguste andmete põhjal umbes aastal 500 e.m.a.

Seoses põlispõldude laiema levimise ja pronksikaubanduse kasvuga hakkas nooremal pronksiajal välja kujunema ka Eesti kohalike ülikute kiht. Põlispõldude juurde hakati maamärkidena rajama suuri ringikujulisi kivikalmeid, mille keskel asuvatesse kivikirstudesse  maetud ülikuperekondade peremehi nimetati tõenäoliselt kuningateks. Pronksi töötlemisega tegelevatest majapidamistest kujunesid aja jooksul Eesti esimesed kindlustatud asulad.

Muudetud: 22.12.2016