Pildil: Anglosaksi sõdalane 7. sajandist.

Eeposes „Beowulf“ on kohati üsna detailselt kirjeldatud kesmise rauaaja (5.-8 saj) sõdalaste võitlusvarustust. Kuna eepose tegevus toimub 6. sajandil, kirja pandi see aga alles 8. sajandil, siis pole küll päris kindel, millise ajastu varustust seal täpselt kirjeldatakse. Üldiselt aga toimusid muinasajal kõikvõimalikud muutused üsna aeglaselt, mistõttu ei saa see paari sajandit hõlmav ebatäsus olla väga määrav. Keskmise rauaaja relvade eeskujud olid valdavalt Rooma relvastuses.

Õhtuks suurde Heoroti halli puhkama jäävat Beowulfi võitlussalka on kirjeldatud järgmiselt:

„Väärt lahinguliistud nad peatsisse ladusid, säravad kilbid; kõrgemal laudadel, näha, et käepärast õilsamail kaimudel sõjakalt kiiver, rõngastest soomusrüü, piik tugev ja tihke – see nende tava siin, olla üksikvõitluseks alati valmis kas kodus või hiies, kus kunas just vaja, igal hetkel, kui vähegi hätta peaks sattuma vanem. Väärt väesalk oli see.“ („Beowulf“)

Stseenis, kus Beowulf valmistub laskuma Näkkide järve põhja, et võidelda Grendeli emaga, on kirjeldatud üksikasjalikult tema sõjarüüd:

„Vägilasrüüsse pani end Beowulf, surma põlgas ta; niisiis pidi väärt rõngassärk, käsitsi põimitu, avar ja kullane, laskma end uhta, see, mis veel kaitsta võis kontide koda, et vaenulik haare ei ohustaks hingust, et kurja pigistus elu ei kahjustaks, ja nii ka ta kiiver, pead, nägugi varjav, kaasa voogude põhja minema pidi nüüd, otsima hoovuseid aardeiga ehitu, üliku märk küljes, nii nagu muiste relvasepp teinud ta, imeks töödelnud, harja seakujud asetand, et sealtpeale eal talle kõvemgi terasmõõk külge ei hakkaks. Ja samavõrd õnneks oli abimees, mille ulatas laenuks nüüd Hrothgari laulik: mõõk nägus, käekaitsega, Hruntingiks kutsutud, relvi iidsete väärtuste esireast, rauast ja kirjad peal mürgistest rohtudest, meeste higis karastund, hätta ei jätnud see iiales ühtki, kel käes kord oli ta ja sõita kes söandas süngeimat teed pidi vaenlaste keskele. Ei esimest korda pannud end välja ta vägiteoks.“ („Beowulf“)

Oma rõngasrüü sai Beowulf päranduseks götalaste kuningalt Hredelilt, kes teda lapsepõlves kasvatanud oli. Mainitud on isegi selle valmistanud sepa nime: „Mu tubli rõngassärk, mis kaitsend mu rinda, see rüüdest parim, ta on Hredeli pärandus, Welandi töö.“ Sõjavarustust pärandati põlvest põlve ja igal asjal oli oma lugu. Beowulfi kõige ustavam sõber Wiglaf sai näiteks sõjavarustuse oma isalt Weohstanilt. See omakorda võitis väärisasjad omal ajal võitluses svealaste kuninga pojalt Eanmundilt: “tumeda kiivri, punutud turvise ja iidvana teraga mõõga, hiidude aarde.” Wiglafile, kes viimases võitluses lohega ainsana Beowulfi kõrvale jäi, pärandas oma varustuse ka Beowulf: „kuldkirju kiivri, käevõru ja turvise“.

Korduvalt on „Beowulfis“ mainitud göta sõdalaste kiivreid ehtinud kuldikujusid: „pea kohal metssiga, raudkõva kiivrikult“, „oimude kohal neil ääsides töödeldud kultide kujud, kaitstes elavaid“. Kiivrit ehtiv kuldikuju, tuntud nii anglosaksidel kui skandinaavlastel, on seotud viljakusjumala Freyri-kultusega. Freyri kuldharjaselise kuldi juures või selle nimel oli kombeks tõotusi anda. Kuldikujul oli ka praktilisem otstarve. Kuna muinasaegsed kiivrid valmistati üsna õhukesest plekist, ei olnud nad kugi tugevad ning eeposes on ka kirjeldatud, kuidas mõnel juhul kiiver mõõgalöögiga purustati. Paksust metallist valatud või sepistatud kiivrikult pakkus kaitset tugevamate löökide vastu: „Kiiver, pead, nägugi varjav, nii nagu muiste relvasepp teinud ta, imeks töödelnud, harja seakujud asetand, et sealtpeale eal talle kõvemgi terasmõõk külge ei hakkaks.“

Mõõkade puhul on korduvalt mainitud nendel olevaid kirjasid. Mõõga kohta, mille Beowulf leidis Grendeli järvest, on öeldud: „Peal oli kirjas sel teade aegade algusest, samas ka kuldsel ja säraval naastul oli veel ruunides otseteed öeldud, märgitud ära, kellele mõõk see, rauast ja auväärne, esmakord tehtud, pide keerdus ja maokindel.“

Kuningas Hrothgari nõunik ja kojalaulik Hunferd andis Beowulfile Hruntingi nimelise mõõga: „Mõõk nägus, käekaitsega, Hruntingiks kutsutud, relvi iidsete väärtuste esireast, rauast ja kirjad peal mürgistest rohtudest.“ Mürgiste rohtude all on siin tõenäoliselt mõeldud söövitavaid aineid, millega on võimalik rauda mustaks oksüdeerida. Teisal on mainitud ka „tumeda kiivrit“, mille Weohstan oma pojale Wiglafile pärandas. Oksüdeeritud raud on roostekindlam, tänapäeval kasutatakse happega oksüdeerumist näiteks tulirelvade puhul. Tumedat oksiidikihti võis saavutada ka kuumutatud raua õlis karastamisel. Mainitud „Kirjad“ mõõga teral võisid olla ka keeduterase ehk damasseeringu viirud, mis oksüdeerimisel hästi nähtavale tulevad.

Eeposes on korduvalt mainitud kilbivõitlust ning ka seda, et kilbid valmistati pärnapuust, „pärnapuud“ kasutatakse ka kilbi kenningina: „Olles viimase hetkeni pärnapuud proovinud veel – neist pääsesid vaevu vaid vähesed koju võitluste hundi käest.“ „Kord ägedas kilbivõitluses maha mängiti endi ja kaaslaste elu.“  „Ei kõhelnud tema nüüd, kilpi kergitas, kollast pärnapuud.“ Oma elu viimaseks võitluseks draakoniga laseb Beowulf valmistada tulekindla raudkilbi: „Vaprate kaitsja, õilsate vari, käskis, et tehtaks imeväärt kilp, läbini rauast: lõõmade vastu, mõistis ta, poleks ju puust olnud abi, poleks tuld tõrjund pärnalaud.“

Muudetud: 09.06.2017