„Haabjatel ja õmmeldud (nahk)paatidel oli oma osa Läänemere-äärsete kultuuride lähendamisel.“ (Lennart Meri „Hõbevalge“)

Pildil: Põdrapäised muinaspaadid pronksiaegsetel kaljugraveeringutel Karjalas ja Skandinaavias. Muistse nahkpaadi rekonstruktsioon Norrast (Alta muuseum / foto: Per Storemyr). Haabjas Käsmu meremuuseumist (Aarne Vaigu erakogu). Eestist leitud noorema pronksiaja kirves ja odaots (pildid: www.tutulus.ee).

Põhjala metsavööndi vanimateks sõiduvahenditeks olid puutüvest õõnestatud haabjad ning puitraamile õmmeldud nahast paadid, mida läänemeresoomlased kasutasid juba pronksiajal või varemgi. Hiljem asendus nahkkate õhukeste plankudega, mille kokkuõmblemiseks kasutati esialgu kuusejuuri, hiljem raudneete. Purje varastel veesõidukitel ei olnud, praeguste andmete põhjal sai Läänemere muinaslaev purje alles eelviikingiajal (6.-8. saj).

Kuna Põhjala metsasel ja soisel maastikul liikumine oli vaevaline, kulgesid muinasaegsed kaubateed peamiselt mööda jõgesid. Jõgi oli mugav ning kiire liiklustee – see oli maitsi rändamisest lihtsam ja paadiga sai vedada rohkem kaupa. Veeteede vahelisi lahkmeid ja kärestikke ületati mööda maad – paadininasse kinnitati rihm ja veeti seda nagu kelku järel. Selliseid paatide ülevedamise kohti nimetati lohistiteks. Seal tuli sageli kaupa ümber laadida ning aja jooksul kujunesid lohistipaikadesse mitmed linnad ning asulad, kus peatuti, täiendati varusid ja kaubeldi.

Merd sõideti muinasajal valdavalt „ninalt ninale“ ehk piki randa, kallast silmist kaotamata. Kompassi ei tuntud, kaardi aset täitsid paljude põlvkondade jooksul mällu salvestatud pildiread teetähistest, mida lauldi ja korrati pikkadel talveõhtutel. Muinaslaevad tegid enamasti ühe mereretke aastas, oktoobrist aprillini merele ei mindud.

Esimesed pikemad mereretked võeti meie esivanemate poolt ette hiljemalt nooremal pronksiajal (11.-5. saj e.m.a). See oli vastastikuste mereretkede ja majandusliku õitsengu ajastu kogu Läänemerel, mistõttu seda nimetatakse vahel ka esimeseks viikingiajaks. Eesti rannarahva toonasele tihedale läbikäimisele Skandinaaviaga viitavad siit leitud skandinaaviapärased pronksesemed, laevkalmed ning mitmed vanaskandinaavia keelest pärinevad laensõnad. Kauplemisega tegelesid varasemal ajal peamiselt ülikud ning kaubeldi kaup kauba vastu ehk tehti vastastikku kingitusi. Veeteedel ja sadamakohtadel oli oluline osa muinasaegse ülikute kihi väljakujunemisel.

Muudetud: 07.02.2018