„Nad (aestid) sorivad ka merel ja on ainsad, kes madalikelt ja rannaltki korjavad merevaiku.“ (Tacitus „Germania”)

Pildil: Merevaigust valmistatud esemed ja muistne Merevaigutee. Eestist leitud Rooma mündid (2.-3. saj / pilt: M. Kiudsoo “Viikingiaja aarded Eestist”).

Merevaigutee oli iidne veetee, mida mööda veeti merevaiku ehk „Põhjala kulda“ lõunamaadesse, kus seda väga kõrgelt hinnati. Läänemere randadelt pärinevast merevaigust tehtud ehteid on leitud juba Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauast (14. saj e.m.a). Roomas olevat isegi väike merevaigust kujuke maksnud sama palju kui täies elujõus ori. Suure tõenäosusega andis just merevaigukaubandus tugeva tõuke pronksiaja algamisele nii Skandinaavias kui ka Läänemere idakaldal. Merevaiku leidub kõige rohkem Preisimaa ja Leedu randadel, mõningal määral ka Eestis.

Kõige olulisemateks keskusteks merevaigu ja muude Põhjala kaupade vahendamisel Rooma impeeriumi aladele olid Läänemere kaguranniku asundused Visla jõe suudme ümbruses. Mööda Visla, Morava ja Doonau jõgesid liikusid merevaik ja muud Põhjala kaubad lõunamaadesse ning vastupidi. Merevaigutee põhjapoolsem ots kulges aga Visla suudmest piki Preisimaa, Kuramaa ja Saaremaa randu kuni Virumaani välja. Selle tunnistajateks on Virumaa rooma rauaaegsetest (1.-5. saj) kalmetest leitud rohked Läänemere kagurannikule omased ehted ja 2.-3. sajandi Rooma müntidest koosnevad leiud.

Rooma rauaaja stabiilse arengu ning kaubandusliku õitsengu lõpetasid rahvasterännuaja algus ning Rooma riigi lagunemine. Hunnide ja teiste rändrahvaste sissetung impeeriumi aladele muutis ka muistse Merevaigutee pikaks ajaks sõdade ning rahutuste piirkonnaks. Paljud Merevaiguteele tekkinud suuremad linnad (Wroclaw, Viin, Ljubljana, Veneetsia) on aga olulisteks keskusteks veel tänapäevalgi.

Muudetud: 26.01.2018