„Pitkse nooled on kiwwisuggo ja silledad, nii ku üks wai.” (Saaremaa)

13. sajandist pärinevas “Henriku Liivimaa Kroonikas” (Heinrici chronicon Livoniae) on juttu „saarlaste suurest jumalast Tharapitast“, kes Virumaal asuvalt hiiemäelt Saaremaale lennanud. Kuigi Taarapita olemus ja algne päritolu on jäänud tänini saladuseks, on meie teadusemehed valdavalt arvamusel, et tegemist oli muistsete eestlaste äikesejumalaga. Eesti rannikul, eriti Läänemaal, on äikesejumalat ka hilisemal ajal Taaraks või Tooruks kutsutud.

Äikest ning samuti äikesejumalat on Eestis nimetatud erinevalt. Lõuna-Eestis ja Hiiumaal on ta Vanaisa või Taevaisa, mis on kindlasti eesti omapäritolu. Soome ilma- ja äikesejumal on Ukko või Äijö, mis mõlemad tähendavad samuti vanameest või isa. “Äijä” tähendab soome keeles lisaks ka suurt. Ukko ja Äijö teisenditena  tuntakse Virumaal Ukut ja Kirde-Eestist Äikest (tähenduses: äiake, isake). Saarlastel seevastu puudub mandril üldlevinud sõna „äike“ ja nende Taevataat kannab nime Kõu või Pikne, mis võivad olla varased balti laenud.

Soome äikesejumala Ukko relvaks on Ukonvasara. Kuigi ka Skandinaavia piksejumal Thor teeb mürinat vasaraga (Mjöllnir), ei ole keeleteadlase Paul Ariste arvates Ukonvasara siiski germaani laen, vaid palju varasem indoiraani laen soome-volga perioodist. Läänemeresoomlaste esivanemateks olnud lääneuurali hõimud elasid sellel perioodil veel kusagil Oka jõe piirkonnas, kus nende lõunanaabriteks olid algiraani keeli kõnelevad rahvad. Sellest ajast pärinevad ka sellised algiraani laenud läänemeresoome keeltesse nagu “vasar”, “taevas” ja “jumal”. Usundiloolane Tarmo Kulmar oletab, et äikesejumala tegelaskuju läänemeresoomlaste usundis eralduski üldisemast taevasest üliolendist umbes sellel ajal (u 3. at e.m.a).

Piksevasara algne vorm võib olla kivikirves. Kõuemürina kohta ütlesid eestlased vanasti, et taevakivid mürisevad. Lennart Meri kirjutab oma raamatus „Hõbevalge“, et saarlaste uskumust mööda on relvad, millega Taara kurjasid vaimusid taga ajab, „pitkse“ nooled, mis on „kiwwisuggo ja silledad, nii kui üks wai“. Kui juhtuti maa seest leidma mõni kiviaegne kirves või muidu ilus sile kivi, arvati et see on piksenool või kõuekirves. Sellistel kõuekividel usuti olevat erinevaid raviomadusi. Oli levinud ka arusaam, et Taevaisa viljastab kevadeti oma piksenooltega Maad (Maaema).

18.11.2018