„Kaali katastroofi tagajärgi on võrreldud väikese taktikalise tuumapimmi plahvatuse tagajärgedega. See on viimane maailma tihedasti asustatud piirkonda langenud hiidmeteoriit.” (Vello Lõugas „Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas”)
Pildil: Kaali meteoriidikraater Saaremaal (foto: Raivo Ird). Kaali järvest leitud meteoriidiraua tükk (TÜ Loodusmuuseum / foto: Mare Isakar). Kaalist leitud pronksist ehtenõel (foto: Arheoloogiamuuseum).
Kaali meteoriidi langemine Saaremaale (u 16. saj e.m.a) tuli toonaste inimeste jaoks sõna otseses mõttes nagu välk selgest taevast. Pandivere kõrgustiku kandis atmosfääri tunginud raudmeteoriit läbis oma teekonna Saaremaale paarikümne sekundiga, kuumenedes selle aja jooksul mitme tuhande kraadini ning helendades silmipimestavalt, pikk tulesaba taga. Lennutee all rullus kurdistava mürina saatel üle maa kõike ettejäävat purustav lööklaine. Meteoriidi kokkupõrkel maapinnaga tekkis tohutu plahvatus ning veelgi suurem mürin, mida võis olla kuulda kuni tuhande kilomeetri kaugusele. Meteoriidi ergav saba oli taevas nähtav veel mõnda aega peale kokkupõrget ning eemalt vaatajaile võis paista nagu oleks Saaremaasse kaldu löödud hiiglaslik tuline vai. Plahvatuses õhku paiskunud tolm varjutas päikesevalguse ning ümberkaudsed maad mattusid süngesse hämarusse.
Hiidmeteoriidi langemine Saaremaale võis jätta selle tähelepanuväärse sündmuse tunnistajateks olnud inimeste mällu väga sügava jälje ning mälestus juhtunust võis kanduda edasi põlvest põlve. Päikese usuline ja sümboolne tähtsustamine sellel ajajärgul on täheldatav üle kogu Põhja-Euroopa – näiteks pärinevad umbes samast ajast (u 16. saj e.m.a) Nebra taevaketas ja Trundholmi päikesevanker. On võimalik, et meteoriidi langemist tõlgendati päikese kukkumisena taevast maa peale. Soome eepose „Kalevala“ järgi varastas Põhjala emand Louhi päikese, kuu ja tule. Peajumal Ukko särtsatas siis sõrmest tulukese, mille ta andis hoida neiu Imbile, kes aga tulekera maale pillas, millest suur põlemine ja kahju sündis. „Kalevalas“ on kirjeldatud ka Karjala meeste teekonda, kes tulekera jälitades üle Neeva jõe lõunasse liikusid. Skandinaavia muistendites õgib aga päikese hiiglaslik hunt, kes on pärit „Midgardrist ida poolt ühest puistust, mida Rauametsaks hüütakse“ (Noorem Edda).
13. sajandist pärineva Henriku Liivimaa Kroonika (Heinrici chronicon Livoniae) järgi olevat Virumaal, „kus oli mägi ja väga ilus mets (Ebavere mägi või Vaivara Sinimägedes), kus, rääkisid kohalikud, olevat sündinud saarlaste suur jumal, keda kutsutakse Tharapitaks, ja sellelt kohalt Saaremaale lennanud.” Mainitud Tharapita (Taarapita) teekond langeb kokku meteoriidi oletatava lennujoonega. See võis näida Eesti muinaselanikele piksejumala endana, kes hävitava väe ja kõrvulukustava mürinaga isiklikult maale laskus. Samuti on meieni jõudnud vanu regilaule, kus räägitakse Saaremaa põlemisest („Nägin Saaremaa põlema“). Kaali meteoriidi langemisest ning selle mõjust muistenditele, nii Eestis kui ka mujal Euroopas, on põhjalikult kirjutanud Lennart Meri („Hõbevalge“) ja Vello Lõugas („Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas“).
Muudetud: 18.01.2018