Pildil: Kirvestega mehed pronksiaegsel kaljugraveeringul Skandinaavias (Tanumshede), Muhu saarelt leitud pronksist odaots, pronksist rantkirves Äksist ja kivikirves Luunjalt.

Eesti pronksiaja esimest poolt nimetatakse varaseks pronksiajaks (1800-1100 e.m.a). Varast pronksiaega on kiviaja lõpust väga raske eristada, kuna sellel ajal elas meie maal inimesi veel väga vähe ja pronksi nad tegelikult eriti ei kasutanud.

Varasel pronksiajal jõudsid meie esivanemateni tõepoolest esimesed mujal valmistatud vasest luksusesemed (kirved, sirbid, odaotsad), kuid igapäevases elus kasutati endiselt kivikirveid ning puidust, luust ja kivist tööriistu ning relvi. Oletatavasti on üks vanimaid Eesti pronksesemeid Muhu saarelt leitud odaots, mis pärineb algselt Lõuna-Uurali piirkonnast.

Varasel pronksiajal olid inimeste peamisteks elatusallikateks endiselt jaht ning kalastus. Mõnel pool hariti siiski ka juba alepõldu. Kasvatati peamiselt otra ja põldu künti konksadraga, millega tuli künda risti kahes suunas.

Seoses põlluharimise laiema levikuga muutusid meie esivanemate usundis olulisteks taimedele elu andvad jõud – maa, päike ja vihm. Kujunesid välja pööripäevad, levisid päikese ja äikese kultus. Oluliseks usundiliseks nähtuseks oli kivi- ja pronkskirveste kasutamine rituaalsete esemetena. Pronksiaegseid varreauguga kivikirveid on seostatud äikesejumala kultusega.

Muudetud: 03.10.2016