Pildil: Poster 2005. aasta filmile „Beowulf ja Grendel“.

Wägmundingide hõimust pärinev Beowulf kasvas üles Götamaa (Geatland, tõenäoliselt tänapäeva Götaland Lõuna-Rootsis) kuninga Hredeli õukonnas. Hredel oli Beowulfi emapoolne vanaisa ning kohtles teda igati võrdselt omaenese poegadega. Eepos kirjeldab Beowulfi kui silmapaistvalt suurekasvulist, kuid rahumeelset tegelast, kes ei armastanud asjatult kakelda ega ennast esile upitada. Vaatamata sellele pärib just tema lõpuks kuningas Hredeli hinnalise sõjarüü:

 „Ei maha löönd täspäi ta koldekaaslasi, kui viha ka kees, ehkki inimsoo ülima jõu oli saanud kord jumalalt, seda suurt andi ta endaga kandis. Hulk aega küll teda geatid ei tunnustand, tuimaks pidasid. Ja küllaldast au ei osutand temale meeskonna vanemgi mõdulauas. Ja edukad ütlesid loiu olevat, et ülik on saamatu. Kuid siis saabus pööregi alandust kannatand sangari ellu. Kuninga soovil kord kohale toodi, peamehe palvel, Hredeli pärandus ja selle kõik asetas Beowulfi sülle ta, andis koja ning halduse.“ („Beowulf“)

Poeemi alguses saabub noor Beowulf appi taanlaste vanale kuningale Hrothgarile, keda kimbutab Grendeli nimeline koletis: „hirmus külamees“ ja „pahur soerd“, kellel „näisid olevat olnud küünte asemel terasest küünised, käekannused, õudsed teravad pinnud“. Beowulf võitleb Grendeli vastu ilma relvadeta ning rebib tal käe otsast, mille tagajärjel paharett sureb. Grendelil on aga sugulasi ning poja surma eest saabub kätte maksma tema ema: „voogude emahunt“, „suur hoovuste nõid“. Beowulfil tuleb sukelduda täies lahinguvarustuses salapärasesse „Näkkide järve“, kus „öösiti näha võib hirmsat imet, vee peal tuld“. Järve põhjast pääseb veealusesse koopasse, kus Beowulf võitleb Grendeli emaga, kelle ta lõpuks tapab sealtsamast koopast leitud iidse mõõgaga.

Beowulf esineb eeposes suure ja tugeva mehena, kes tihtipeale võitleb oma vaenlastega paljakäsi. Nii võidab ta maadluses koletu Grendeli, kelle peale ükski relv ei hakka ning pitsitab Friisimaal võideldes paljakäsi surnuks frankide kangelase Däghrefni. Samuti on Beowulf väga hea ujuja ning Näkkide järves käimine pole tal ainus kord  täies lahinguvarustuses vette minna. Noore poisina ujub Beowulf oma sõbra Brecaga võidu meres, seljas rõngasrüü ja kaasas mõõk ning jõuab välja kusagile meie kanti ehk siis “finnide maale”. Peale kuningas Hygelaci (Hredeli poeg) surma Friisimaal ujub Beowulf täies lahingurüüs Götamaale tagasi.

Peale seda kui kuningas Hredel ning kõik tema järglased üksteise järel hukkuvad, saab Beowulfist lõpuks kuningas ning ta valitseb Götamaad viiskümmend aastat. Eepose viimane episood toimubki ajal, mil Beowulf on juba vana. Üks mees võtab ettevaatamatult kullast peekri „nõmme veere peal“ „kivises koopas“ elava lohe aardest. „Vana puhete pahurus, tuld täis elukas, kääbaste otsija, õel karvutu lohe, kes öösiti lennus käib leegesse mähitult“ vihastab varga peale  ja hakkab ümberkaudseid asulaid süütama. Beowulf laseb teha omale rauast kilbi, kaitseks lohe tule vastu ning läheb elukat otsima. Suures hirmus jätavad kaaslased ta maha, vaid Beowulfi noor hõimukaaslane Wiglaf Weohstani poeg jääb oma kuninga kõrvale. Koos tapavad nad lohe, kuid Beowulf saab surmavalt haavata. Ta pärandab Wiglafile oma „kuldkirju kiivri, käevõru ja turvise“ ning sureb. Wiglaf on viimane ellujäänu muistsest wägmundingide hõimust, kust pärines ka Beowulfi isa Ecgtheow.

Muudetud: 09.06.2017